poole kohaga töö IT-valdkonnas väga igaval ametipostil – see jätab laste jaoks aega ning säästab seega lapsehoidjate pealt raha –, mis on mu pika ja hirmkalli hariduse täiesti kasutuks teinud. Kunagi oma kahekümnendate eluaastate ebafunktsionaalsematel perioodidel ma isegi tahtsin vanemaks ja küpsemaks saada. Kahekümnendates mina oli täielik idioot.
Nüüd tundub täiskasvanu elu nagu põrgu. Ma ei taha minna vagusalt sinna lahkesse öösse2, kus naistel on mõistlikud soengud ja nad „elavad oma lastele“ ja seisavad mänguväljakutel, püüdes üksteist oma jälkide järglaste ohtrate kooliväliste tegevuste ja „saavutuste“ ning oma abikaasade võimukate ametite ja eksootiliste reiside üleslugemisega üle trumbata.
Ma tahan juua liiga palju viskit mõnes suitsuses džässiklubis, seljas kohatu seelik, kõlvatu mees mulle kõrva sosistamas.
Ma tahan huvitavat karjääri, mis rakendab mu teravmeelsust ja intelligentsust (olen kindel, et kuskil on mul seda veel alles …).
Ma tahan põnevust ja romantikat ja ohtlikku elu.
Ma tahan põgeneda Pariisi ja seal mõnes ärklikorteris kellessegi armuda (muidugi ilma kogu vaesuse ja nälja aspektita).
Ma kahtlustan, et nii Simon kui ka lapsed leiaksid mu plaanis nii mõnegi vasturääkivuse ja kaugelt enam kui vaid tõsiasja, et ma vihkan džässi.
Laupäev, 12. september
Džässiklubide, Pariisi ärklikorterite ja kõlvatute kuttide asemel viis Simon mind eile õhtul sünnipäeva puhul tapasid sööma ja ma jäin pisut rohkem purju, kui olin kavatsenud. Viski ja kohatu seelikuga sain ma see-eest väga hästi hakkama. Kahjuks oli viski vaid mingi kokteili koostisosa ühes poosetajate hipsterbaaris. Ma kardan, et nüüd, kui suitsetamine on igal pool keelatud, ongi hipsterbaarid uue aja suitsused džässiklubid.
Lisaks on mul ähmane ja kahetsusväärne mälestus sellest, kuidas ma kavatsetust pisut valjemini „KURADI POOSETAJAD HIPSTERID!“ hüüdsin ja kuidas Simon mind pisut vähem pretensioonikasse baari viis, kus jooki valati normaalsetesse klaasidesse ja mitte meepurkidesse. Telefonist leitud tõendid lubavad arvata, et olime vestlusest selleks hetkeks juba tüdinud, sest olin teinud hea hunniku selfie’sid ja pilte kokteilidest ja need siis Facebooki loetamatute pealkirjadega üles pannud, aga selleks ajaks oli kell umbes 23.30 ja Simon pidi magama minema, sest vastasel juhul oleks ta kõrvitsaks muutunud. Samas olime hämmastaval kombel suutnud manada välja piisavalt palju vestlusainest, mis hoidis ära tüütu õhtusöögifoto Instagramis.
Ärkasin imelise enesetundega ja olin väga uhke oma nutikuse üle juua õhtu jooksul ainult ühte ja sedasama jooki, selle asemel et jooke segada ja hambaid punase veiniga mustaks värvida. Ei, mitte mina. Mitte sel korral. Olin säilitanud elegantse ja väärika tagasihoidlikkuse, rüübates peenetundeliselt vaid oma kokteilikest.
Aga siis tõusin voodist üles ja tundsin end pisut vähem nutikana. Peavalud on sellest alates aina süvenenud. Kiiresti sai selgeks, et tegelikult polnud ma pohmelli vältimises üldse nii kaval olnud, kui ma arvasin. Mu pohmell oli aeglase vinnaga – sedasorti, mis kõigepealt petab su ära ja teeskleb olematust, nii et alustad oma normaalset päevarutiini, kuni see sulle ühtäkki täiesti ootamatult nagu vihane gorilla peale lendab ja siis ei taha sa muud kui surra. Mul on tunne, nagu oleks mäger mulle suhu sittunud.
Lisaks hakkasid mind kummitama mälestuskillud eelmisest õhtust. Pärast seda poosetavat viskikokteili olin džinnikokteilide peale üle läinud ning mulle meenusid kahetsusväärsed hetked koduteel taksos nuuksumisest, kus ma olin küsinud taksojuhilt, kas ma näen sedamoodi välja, et saan järgmisel aastal neljakümneaastaseks. Minu arust vastas ta eitavalt, aga see oli ilmselt suurest hirmust, mitte siiras arvamus.
Samal ajal kui mina muudkui palvetasin, et valu kaoks, helistas Hannah ohjeldamatult nuttes, et Dan jättis ta maha. Ega midagi muud erilist öelda saagi, kui su parim sõber kogu maailmas helistab sulle ja teatab, et tema sitapeast mees jätab ta maha, kui et „tahad minu juurde tulla“ ja „ei, ei, võta lapsed lihtsalt kaasa, pole probleemi“.
Hannah on muidugi meelt heitmas ja mul on temast küll väga kahju, aga kui nüüd päris aus olla, siis keegi meist ei saanud kunagi aru, mida ta Danis nägi. Too oli kõige igavam mees maailmas ja samal ajal vastik väike kontrollifriik. Praegu muidugi ei tohi ma veel seda öelda, sest Dan võib meelt muuta või kaotab Hannah mõistuse ja võtabki ta tagasi, aga ausalt öeldes on see tema jaoks Hea Asi. Samuti jätsin ütlemata, et ta nii valjult ei nutaks, sest mu pea jubedalt valutab ja olen vist haige. Ma ei tea, kas see teeb minust hea või halva sõbra.
Kolmapäev, 16. september
Täna, alustades oma suurepärast uue kooliaasta lubadust olla parem, lahkem ja hoolivam emme, jõudsin kooliväravate ette kella 8.59 asemel 8.50 ja selle asemel, et hingeldades karjuda: „Jookske, JOOKSKE! JÄÄTE HILJAKS! HILJAKS!“, jalutasin lastega mänguväljakuni ja pidasin nendega meeldiva vestluse selle kohta, mis on nende tänased plaanid ja mida toredat nad uuest kooliaastast ootavad.
Kahjuks läks aga nii, et kui ma oma armsakestele rõõmsalt lehvitasin, ilmus välja see Neetud Täiusliku Lucy Atkinsoni Täiuslik Emme ja tema Neetud Täiuslike Emmede Nõiakari, kes tahtsid teada, „kas mul oli tore vaheaeg“. Selliseid küsimusi küsitakse alati kaldus pea ja metalse läikega silmis. Neil on täiesti suva, „kas mul oli tore vaheaeg“ või mitte. Nad tahavad lihtsalt olla kindlad, et ma ikka tean, et nad käisid Toscanas või Barbadosel, ja teha kindlaks, et mina ei ole käinud kuskil ägedamas kohas, et nad saaksid teeselda alandlikkust, soovides „kena ja lihtsat puhkust“, samal ajal oma päevitusega eputades.
Muidugi ei olnud mul „tore vaheaeg“, sest tore vaheaeg tähendab kuskil dekadentlikus kohas logelemist ning Jilly Cooperi ja Penny Vincenzi armastusromaanide lugemist, samal ajal kui kena mees kokteile ette kannab. Jommis peaga Simonile hõikamine, et mida ta Aldi džinni ja selle kahtlase pudeli müstilise alkoholiga, mis Maltalt kaksteist aastat tagasi ostetud sai ja mida me seni pole julenud avada, teha oskab, ja Netflixist millegi, ükskõik mille otsimine, mida lapsed poleks veel näinud, ja mis ei oleks „Vahepealsed“3 (mis, tuleb välja, pole lastele üldse kohane, sest päädis sellega, et Peter küsis oma õpetajalt, kuidas too kooli tuleb ja ütles seejärel, et õpetaja paneb busse) – see ei tee kokku „toredat vaheaega“. Loomulikult ei oleks ma seda Neetud Täiuslike Nõiakarjale tunnistanud.
Nii me siis mängisime seda mängu, kus nemad küsisid, kas me olime „lihtsalt kodus“, mispeale nad ohkasid ja kurtsid, kui väsinud nad olid oma täiuslike laste mööda maailma vedamisest, sest lapsehoidja oli tahtnud nädalakese oma perega veeta. Püüdsin manada näole naeratuse ja kiristasin hambaid, vandudes endale, et järgmine neist, kes mõne üleoleva kommentaariga lagedale tuleb, saab teenitult omaenda pardimunasinise Céline’i käekotiga piki vahtimist (seda ma muidugi ei teeks, ma klohmiks neid hoopis oma odava Primarni käekotiga ja näppaksin segaduse ajal kena Céline’i koti kärmelt endale).
Kurat võtaks, kas keegi siis veel imestab, et ma Nõiakarja talumiseks jooma kukun? Ime on see, et ma veelgi rohkem ei joo. Ma kavatsesin täna õhtul väga tubli olla, aga pärast Nõiakarjaga kokkupuutumist ja tunnikest Peteri koolipäeva jooksul kuuldud „nalju“ kuulates (parim neist oli selline: „Mis sa saad, kui ristad kitse kuuga? KUUKITS.COM!“ ja teised olid veel hullemad …), tundus päev päris masendav. Kui märkasin, et külmkapis on ainult klaasijagu Sauvignon Blanci alles, tundus kuidagi ebaviisakas see vaene veinike sinna üksinda nukrutsema jätta, kui ta võiks samahästi ühineda oma eileõhtuse kaaslasega. Tegelikult osutus see üsna suureks klaasitäieks.
Reede, 18. september
Vein
Viide Dylan Thomase luuletusele “Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!”
„Vahepealsed“ (The Inbetweeners) (2008–2010) on Briti noortekomöödiasari neljast teismelisest koolipoisist, kel on sageli ropp suu ja kes satuvad sageli seksuaalselt laetud seiklustesse.
