pala, Eric Browni lühiromaan «Kirjaniku elu», mis on ühtlasi raamatu pikim tekst, avaldati 2001. aastal. Umbes sama suhet on plaanis edaspidigi jälgida: enamik valimiku tekste esindavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole üleloomuliku kirjanduse kuldaega, lisaks neile on aga igas köites ka paar-kolm uuemat õuduslugu. On ka üsna tõenäoline, et sarja 3. köide keskendub jällegi rohkem Ameerika üleloomulikule kirjandusele ning sellele järgnev osa vaatab siis uuesti Britannia poole.
2
Vanem ja uuem üleloomulik õuduskirjandus on paratamatult väga erinevad ja eks see ole veregrupi ning temperamendi küsimus, kas konkreetsele lugejale sobib rohkem just see vanem, klassikalisem ning õudse atmosfääri loomisele keskenduv tondijutt või pigem tekst, mille tegevus on toodud meie enda kaasaega ning millest õhkub igas mõttes kõike modernset või suisa postmodernset. Käesolevas sarjas oleme otsustanud keskenduda pigem just klassikalisemat laadi vanemale õudusjutule, milles ehk peamine «õudustunde», selle raskestikirjeldatava kummalise, ebamaise, ärevakstegeva, võõra maailma hõngu ja hinguse tekitaja on kirjaniku loodud atmosfäär. Mitte kirjeldatud õuduste koledus ja nende verdtarretamapanev esitlus, kuigi siin leidub ka üksikuid selliseid lugusid. Peamiselt püüame aga huvilisteni ikkagi tuua tekste, mis kruviksid lugejates pinget aegamööda, täpselt doseerides ja annaksid just oma klassikaliste õudusloo tegevuspaikade maalilise ja eheda kirjeldamisega kätte selle ebamaise ja rahutukstegeva enesetunde, ärevuse kõhus, käsivarrel püsti tõusvad ihukarvad.
Kuidas see meil välja tuleb, on muidugi igaühe enda otsustada, kindlasti on mõni tekst mõne lugeja jaoks liiga vana ja aeglasevõitu, aga ju on selle raamatussevõtmisel siis mõni konkreetne kirjandusajalooline põhjus.
Jälgides regulaarselt moodsama õuduskirjanduse antoloogiaid (Stephen Jonesi, Ellen Datlow’ ja Paula Gurani koostatud aasta parimate õuduslugude kogumikke), tuleb kurvastusega tõdeda, et tänapäevane õuduskirjandus sellele miljööloomele, ärevakstegeva ja ebamaise atmosfääri sõnade ja lausetega tekitamisele enam kuigivõrd ei keskendu. Jah, muidugi, igal aastal ilmub ka selliseid jutte, olgu siis tegevusajaga tänapäevas või just 19. sajandis, tegevuskohaga kiirtee-äärses Ameerika bensiinijaamas või lagunenud gootilikus inglise maamõisas, aga kui püüda moodsa õuduse juures mingeid trende märgata ja sõnastada, siis pigem on tänapäevane angloameerika õuduskirjandus üha enam lähenemas peavoolu tavakirjandusele, ehk siis aetakse kirjutustehniliselt loomulikult taga kõrget üldkirjanduslikku kvaliteeti, psühholoogiliselt usutavat karakteriloomet, aga üha enam keskendutakse õuduse psühho-sotsioloogilistele aspektidele ja püütakse teksti keskmesse asetada originaalset ja jahmatavat uut õudusideed. Uuritakse, mis asjad, miks ja kuidas võivad tänapäeva inimeses õudust tekitada, otsitakse taga inimhinge kõige süngemaid tagakambreid ja räpasemaid soppe, aga õudusele lähenetakse siinkirjutaja maitse jaoks veidi liiga külmalt, emotsioonivabalt, ütleks et isegi analüütiliselt, laboratoorselt.
See, mida moodne õuduskirjandus kõige meelsamini kirjeldab ja uurib, võib olla väga huvitav psühhiaatritele ja terapeutidele, sotsiaalteadlastele ja sotsiaaltöötajatele, kuna just nende elukutsete esindajad puutuvad ju tänapäeval kõige enam kokku elu ja inimloomuse selliste varjukülgedega. Aga klassikalist tondijuttu, libahunte, vampiire või deemoneid, õelaid kääbuseid ja tundmatuid džunglikoletisi, meremadusid ja gootilikke õudusmaastikke ihalevale õudusjutusõbrale see ilmselt kuigi paeluv pole. Sestap püüamegi sellele olemuslikult moodsale õudusjutule nende kaante vahel ja selles sarjas põhimõtteliselt vastanduda, nii et isegi kui avaldame vahel mõne uuema õudusloo, peab see ikkagi vastama neile klassikalise õuduka nõuetele, peab suutma meis tekitada seda ebamaist ebamugavustunnet, peab ükskõik, kus kohas me seda teksti parajasti ei loeks, suutma meie jaoks luua selle üleloomulikkuse atmosfääri.
Üleloomulikke ja veidraid lugemiselamusi soovides
koostaja Raul Sulbi
Chiltoni lossi salakamber
Joseph Payne Brennan
Joseph Payne Brennan (1918–1990) oli viljakas iiri päritolu Ameerika õuduskirjanik. Connecticutis sündinud ja seal terve elu elanud Brennan proovis nooruses paar aastat kätt New Haveni kohaliku ajalehe reklaamiosakonnas, kuid asus 1941. aastal tööle Yale'i ülikooli raamatukokku, kuhu jäi kuni pensionile minekuni enam kui 40 aastaks. Sõjaväeteenistus möödus Brennanil muu hulgas kindral Pattoni 3. armees, aastail 1944–1945 osales ta lahinguis Ardennides, kus pälvis üles näidatud vapruse eest mitmeid autasusid.
Brennan oli peamiselt jutukirjanik ja luuletaja, tema kontos on ligi 500 erinevast žanrist lühiproosapala ning tuhandeid luuletusi. Tema luuledebüüt toimus juba 1940. aastal, proosadebüüt aga alles 1948. aastal ühes vesterniajakirjas. Kuni 1950ndate keskpaigani kirjutaski ta peamiselt Metsiku Lääne lugusid, mida on tema kontos kokku ligi veerandsada. Kui kümnendi keskel vesterneid avaldavate pulpajakirjade turg kokku kuivas, pidi kirjanik endale lihtsalt uue väljundi leidma ning tema debüüdiks üleloomulikus kirjanduses sai jutt «Roheline papagoi» (The Green Parrot) legendaarses õudus- ja fantaasiajuttude ajakirjas Weird Tales juunis 1952. Brennanist sai kiiresti selle tollal Dorothy McIlwraithi toimetatud väljaande püsikaastööline.
Juba ajakirja 1953. aasta märtsinumbri kaanelooks oli Brennani vahest kuulsaim üksikteos – jutustus «Lima» (Slime), mida on hiljem kümnetes õuduskogumikes ja -antoloogiates taasavaldatud. Ning kui Weird Tales 1954. aastal ilmumise lõpetas, tuli kirjanikul endale lihtsalt uued avaldamiskohad leida. Juba 1958. aastal andis õudusentusiasti August W. Derlethi legendaarne kirjastus Arkham House välja Brennani esimese täiemõõdulise jutukogu «Üheksa õudust ja üks ulm» (Nine Horrors and a Dream). Sellele järgnesid mitmed novellikogud, millest olulisemad on vahest «Karje keskööl» (Scream at Midnight; 1963), «Kesköö kujundid» (The Shapes of Midnight; 1980) ja «Piirid taamal» (The Borders Just Beyond; 1988).
1955. aastal asutas Brennan oma väikekirjastuse Macabre House, mille esimeseks üllitiseks oli tema enda kirjutatud brošüür «H. P. Lovecraft. Hinnang» (H. P. Lovecraft: An Evaluation). Brennan oli ka üks esimesi Lovecrafti bibliograafe ning tema varasest huvist üleloomuliku kirjanduse vastu annab tunnistust oma kulu ja kirjadega 1952. aastal välja antud Lovecrafti bibliograafia. Aastal 1957 hakkas Brennan «ajakirja Weird Tales vaimsuse taastamiseks» välja andma fanzine'i Macabre, mida järgneva 20 aasta jooksul ilmus 23 numbrit. Lisaks andis Brennan ajavahemikul 1950–1977 välja 47 numbrit luuleajakirja Essence, milles, nagu ka Macabre'i veergudel, võis leida ta enda ja teiste autorite üleloomulikku luulet.
Brennani vahest kuulsaim üksikkangelane, kõike viktoriaanlikku armastav ja antiikesemeid koguv New Haveni okultistlik detektiiv Lucius Leffing astus esmakordselt lugejate ette samuti kirjaniku ajakirjas Macabre, täpsemalt jutus «Kummitustest vaevatud koduperenaine» (The Haunted Housewife), väljaande 12. numbris, mis ilmus talvel 1962. Kokku kirjutas Brennan tema seiklustest ligi 40 juttu, millest suur osa on koondatud kolme kogumikku: «Lucius Leffingi märkeraamat» (The Casebook of Lucius Leffing; 1973), «Lucius Leffingi kroonikad» (The Chronicles of Lucius Leffing; 1977) ja «Lucius Leffingi seiklused» (The Adventures of Lucius Leffing; 1990).
1982. aastal oli Joseph Payne Brennan New Havenis peetud (järjekorras kaheksanda) World Fantasy Conventioni aukülaline ning pälvis ka kokkutuleku eriauhinna. Brennan oli sisuliselt viimase ajakirjast Weird Tales tuule tiibadesse saanud pulpõuduskirjanikuna omajagu ainulaadses positsioonis. Tema ühest küljest üpris lihtsat ja kirjanduslikult pretensioonitut stiili ei hinda tänapäeva modernistlikud õuduskriitikud just kuigi kõrgelt, ometi peavad nemadki tunnistama ta loomulikku talenti nappide vahenditega õõvastava ja värvika õudusmiljöö loomisel. Tihti pealtnäha üsna lihtsakoelist pulpõudust harrastanud kirjaniku suurt mõju oma loomingule on tunnistanud mitmed tänase päeva menukirjanikud nagu Stephen King ja Dean Koontz.
Eesti keeles on seni
