uuris meid tigedusega, millel polnud inimlikkusega enam palju pistmist. Tema koletislike punaste silmade pilgule oli võimatu vastata. See oli nii kirjeldamatult kuri, et tundus, justkui hävitaks see oma õeluse leegiga su hinge.
Pilku kõrvale heites nägin, et maavalitseja toetas nüüd Fredericki. Noor pärija oli tema vastu vajunud, ise hirmust klaasistunud pilgul hirmuäratavat koletist jõllitades. Omaenda õudustundele vaatamata tundsin talle kaasa.
Maavalitseja ohkas ja hakkas uuesti tollel madalal hauatagusel häälel rääkima.
«Teie ees,» ütles ta meile, «on leedi Susan Glanville. Ta kanti siia kambrisse ja aheldati seina külge aastal 1473.»
Mind läbis jubedusvärin; mulle tundus, et viibime otse põrgust pärit kurjade jõudude läheduses.
Mulle oli see jälk ebard tundunud sootu, ent kui ta oma nime kuulis, moonutas ta kipras punaseplekilist suud võigas irvetaoline grimass.
Märkasin nüüd esimest korda, et koletis oligi tegelikult seina külge kinnitatud. Rasked topeltahelad olid vanusest niivõrd tumedaks tõmbunud, et ma polnud neid varem silmanud.
Maavalitseja jätkas, justkui rääkinuks ta masinlikult peast. «Leedi Glanville oli Chilton-Payne’ide emapoolne esivanem. Ta tegi kuradiga kaupa. Ta määrati nõiana surma, ent tal õnnestus tuleriidast pääseda. Lõpuks said ta omad lähedased temast võitu. Ta toodi siia, aheldati kinni ja jäeti surema.»
Ta vaikis hetke ja jätkas siis. «Oli aga liiga hilja. Ta oli juba pimedusejõududega lepingu sõlminud. See oli midagi sõnulseletamatult koletut ning seetõttu on tema järelsugu määratud elama elu, mis on täis piina ja painajalikku õõva, elu täis õudust ja hirmu.»
Ta sirutas tõrviku punasilmse mustaks tõmbunud olevuse poole. «Ta oli kunagi kaunitar. Ta vihkas surma. Ta kartis surma. Ja nii ta lõpuks vahetaski oma surematu hinge – ja oma järeltulijate kehad – igavese maapealse elu eest.»
Kuulsin ta häält justkui luupainajas, see näis kostvat lõputust kaugusest.
Ta jätkas. «Kokkuleppe murdmise tagajärjed on liiga kohutavad, et neid kirjeldada. Ükski tema järeltulijaist ei ole veel julgenud seda teha, kui on teada saanud, mis on selle tasu. Ja nõnda ongi ta siin kükitanud need ligi viissada aastat.»
Arvasin, et ta oli lõpetanud, ent ta hakkas uuesti kõnelema. Ülespoole vaadates tõstis ta tõrviku neetud kambri lae poole. «See kamber,» ütles ta, «asub otse perekonna hauakambri all. Kui krahv sureb, jäetakse ta surnukeha näilikult hauakambrisse. Kui aga leinajad on lahkunud, lükatakse hauakambri võltspõrand kõrvale ja krahvi surnukeha lastakse alla siia kambrisse.»
Pilku tõstes nägin ülal laeluugi kandilist piirjoont.
Maavalitseja hääl muutus nüüd vaevukuuldavaks. «Kord iga põlvkonna vältel saab leedi Glanville toidust – lahkunud krahvi surnukeha. Nii sätestab see võigas leping, mida ei saa murda.»
Teadsin nüüd – õudusega, mida ei oleks eluski olnud võimalik kirjeldada –, kust pärines see punane ollus meie ees kükitava olevuse tülgastaval suul.
Justkui oma sõnade kinnituseks langetas maavalitseja tõrviku allapoole, kuni selle leek valgustas põrandat kivipingi jalamil, mille juurde vereimejalik koletis oli aheldatud.
Põrandal olid läbisegi laiali täiskasvanud mehe kondid ja kolp, värskest verest punased. Pisut eemal vedeles veel inimluid; need olid pruunikad ja vanusest pudedad.
Sel hetkel hakkas Frederick kriiskama. Tema kiledad hüsteerilised karjed täitsid kambri. Maavalitseja küll raputas teda tugevalt, ent noormehe kohutavad, õudust tulvil ja närvekriipivad kriisked ei lakanud.
Raipetaoline olevus vaatas teda veidi aega oma hirmuäratavate punaste silmadega. Lõpuks tõi ta kuuldavale mingi heli, mis meenutas looma kiunatust ja pidi ilmselt olema naer.
Sealsamas, ilma ühegi hoiatuseta, libistas olevus end pingilt maha ja sööstis noore krahvi suunas. Mustunud ahelad, mis teda seina küljes hoidsid, lasid tal ainult jardi või kaks edasi liikuda. Ketid tõmbasid ta järsult tagasi, ent ometi viskus koletis üha uuesti ettepoole, kiunudes põrgulikus rõõmus, mis pani juuksed mu pealael püsti seisma.
William Cowath sirutas tõrviku järsult koletise poole, kuid too viskles oma ahelate otsas edasi. Painajalik kamber kajas krahvi kriisetest ja olevuse elajaliku naeru õudsetest kiunatustest. Tundsin, et ka minu mõistus ütleb üles, kui ma sealt põrgu eeskojast minema ei saa.
Esimest korda kogu selle katsumuse vältel, mis oleks pannud iga vähegi nõrgema mehe oma elu ja terve mõistuse nimel põgenema, tundus maavalitseja raudne enesekontroll mõranevat. Ta heitis pilgu metsiku viskleva elaja selja taha, seinale, mille külge ahelad olid kinnitatud.
Mõistsin, mida ta mõtleb. Kas need kinnitused peavad vastu pärast kõigi nende sajandite pikkust roostetamist ja niiskust?
Äkilise otsusekindlusega pistis ta käe ühte sisetaskusse ja võttis välja millegi, mis tõrvikuvalguses sädeles. See oli hõbedast rist. Ettepoole astudes torkas ta selle peaaegu viskleva olevuse jäledasse näkku, mis oli kunagi kuulunud pimestavkaunile leedi Susan Glanville’ile.
Olevus tõmbus tagasi piinatud kriiskega, mis lämmatas krahvi karjed. Olend kössitas pingil, äkitselt vaikiv ja liikumatu, vaid tuiklev krimpsus suu ja raevuleegid punastes silmades andmas märku, et see on endiselt elus.
William Cowath kõnetas teda süngelt. «Põrguelajas! Vannun, et kui liigud sellelt pingilt enne, kui me siit kambrist lahkume ja selle uuesti kinni pitseerime, saad seda risti tundma!»
Olevuse punased silmad jälgisid maavalitsejat sellise põhjatu vihkamisega, mida tühipaljaste sõnadega ei ole võimalik edasi anda. Need paistsid lausa hõõguvat. Ja ometi nägin ma seal veel midagi – hirmu.
Korraga tajusin, et üle selle neetud kambri oli laskunud vaikus. See kestis ainult paar hetke. Krahv oli lõpuks kriiskamise lõpetanud, ent nüüd tuli midagi veel hullemat. Ta hakkas naerma.
See oli küll vaid vaikne kõkutus, ent kuidagimoodi oli see hullem kui kõik tema varasemad kriisked. See üha kestis, vaikselt ja sõgedalt.
Maavalitseja pöördus ja viipas lõhutud müüri suunas. Läksin üle kambri ja ronisin välja. Minu taga tuli maavalitseja, toetades noort krahvi, kes lohistas jalgu nagu vana mees ja kõkutas endamisi.
Seejärel tundus, et möödus terve igavik, kuni maavalitseja tassis kohale kotitäie mördisegu ja väikese veetünni, mille ta oli varem tunnelisse valmis jätnud. Tõrvikuvalgel valmistas ta mördi ja asus kambrit sulgema samade kividega, mille ta oli enne seinast välja lõhkunud.
Kuni maavalitseja rühmas, istus noor krahv tunnelis liikumatult paigal ja kõkutas vaikselt.
Kambris sees valitses vaikus, ainult korra kuulsin olevuse ahelate kõlksatust vastu kivi.
Viimaks sai maavalitseja töö valmis ning viis meid piki neid salpeetriplekilisi käike tagasi ja jäistest astmetest üles. Krahv suutis vaevu trepil jalgu tõsta; maavalitseja pidi teda suurte raskustega igal sammul toetama.
Kui olime tagasi gobeläänidega kaunistatud tuppa jõudnud, istus Frederick oma baldahhiinvoodile ja jäi vaikselt naerdes põrandat jõllitama. Õudusega märkasin, et ta mustad juuksed olid muutunud halliks. Olles veennud ta ära jooma
