on garanteeritud, et närvid veavad alt. Siis pead lihtsalt istuma vaikselt ja kuni päevavalguseni end argpüksiks nimetama. Mõnikord on see midagi enamat kui argus, mulle tundub. Ma usun, et mõnikord on see miski, mis hoiatab sind ja võitleb sinu eest. Kuid siiski ma tunnen end pärast sellist elamust alati viletsalt ja vaevaliselt.
Kui päev oli tõesti käes, avasin ma ukse ja läksin revolvrit käepärast hoides vaikselt mööda koridori. Ma pidin teel mööduma trepimademest ja keda ma nägin sealt, kohvitass käes, üles tulemas, kui mitte vana ülemteenrit. Ta oli tõmmanud püksid öösärgi peale ning kandis jalas vanu toasusse.
«Halloo, Peter!» ütlesin ma, tundes end äkki rõõmsana, kuna mul oli hea meel nagu eksinud lapsel, et minu läheduses on teine inimolend. «Kuhu sa nende suupistetega suundud?»
Vana mees võpatas ja loksutas veidike kohvi maha. Ta vahtis minu poole ja ma nägin, et ta oli magamata ja näost valge. Ta tuli trepist üles ja ulatas mulle väikese kandiku. «Ma olen tõepoolest väga tänulik, härra, nähes, et teiega on kõik hästi,» ütles ta. «Ma kartsin korraks, et ehk riskisite halli tuppa minekuga, härra. Ma lamasin terve öö ärkvel, kuulates ust. Kui valgeks läks, mõtlesin, et teen teile tassikese kohvi. Ma teadsin, et tahate vaadata pitsereid, ja kuidagi tundub seda turvalisem teha, kui kohal on kaks inimest, härra.»
«Peter,» ütlesin ma, «sa oled tõeline semu, see on sinust väga tähelepanelik.» Ja ma jõin kohvi ära. «Tule kaasa,» käskisin ma teda, kandikut tagasi ulatades. «Ma vaatan nüüd, millega need elajad tegelenud on. Mul polnud öösel lihtsalt südikust.»
«Ma olen väga tänulik, härra,» vastas ta. «Liha ja luud ei saa saatanate vastu, härra; ja just see’p see on pärast pimedust hallis toas.»
Ma uurisin käigupealt kõikide uste pitsereid ja leidsin need terved olevat, jõudes halli toa ukseni, oli pitser katki, kuigi visiitkaart lukuaugu ees oli puutumata. Ma rebisin selle maha, keerasin ukse lukust lahti ning läksin sisse, nagu võite arvata, üsna ettevaatlikult. Kuid toas polnud midagi ehmatavat ning seal oli väga valge. Ma uurisin oma pitsereid ning mitte ühtegi polnud murtud. Vana ülemteener oli mulle tuppa järgnenud ja järsku ta hüüatas: «Voodiriided, härra!»
Ma ruttasin voodi juurde ja vaatasin ringi ja tõepoolest, voodiriided vedelesid voodist vasakul, ühes nurgas. Issake! Kujutate ette, kui veidralt ma end tundsin. Miski oli toas olnud. Ma vaatasin üksisilmi kord voodit, kord põrandal vedelevaid voodiriideid. Ma tundsin, et ei soovi kumbagi puudutada. Vanal Peteril aga ei paistnud seda muret olevat. Ta läks voodikatete juurde ja oli neid just üles korjamas, nagu ta oli kahtlemata teinud iga päev kahekümne aasta jooksul, kui ma teda peatasin. Ma soovisin, et kõik oleks puutumata, kuni ma olin toa üle vaadanud. Veetsin seda tehes tublisti rohkem kui tunni ja siis lubasin Peteril voodi korda teha, mille järel väljusime ja ma lukustasin ukse, sest tuba oli hakanud mulle närvidele käima.
Ma tegin lühikese jalutuskäigu ja sõin hommikusööki, mille järel tundsin end rohkem iseendana, ning pöördusin siis tagasi halli tuppa, kust lasin Peteri ja teenijannade abiga välja viia kõik peale voodi, isegi pildid. Ma uurisin seinu, põrandat ja lage nii sondi, haamri kui suurendusklaasiga, aga ei leidnud mitte midagi kahtlast. Ma kinnitan teile, et olin hakanud mõistma, päris tõeliselt, et miski imetabane asi oli toas eelneval ööl lahti olnud. Ma pitseerisin kõik uuesti, läksin siis välja, lukustades ja pitseerides ka ukse nagu enne.
Pärast õhtusööki pakkisime Peteriga lahti mõned mu asjad ja asetasime kaamera ja taskulambi halli toa ukse taha, nöör taskulampi päästikult ukse külge jooksmas. Sedasi, vaadake, kui uks avatakse, läheb taskulamp põlema ja võib juhtuda, et hommikul on uurida üks veider foto. Viimasena, enne lahkumist, võtsin objektiivilt katte ja seejärel läksin oma magamistuppa ja voodisse, kuna kavatsesin ärgata kesköösel, selle kindlustamiseks panin oma väikese äratuskella helisema ja jätsin küünla põlema.
Kell äratas mind südaöösel, ma tõusin, panin hommikumantli selga ja sussid jalga. Lükkasin revolvri oma parempoolsesse taskusse ja avasin ukse. Siis panin põlema oma pimikulambi ja eemaldasin sellelt katte nii, et see annaks selget valgust. Viisin selle koridori umbes kolmekümne jala peale ja asetasin põrandale, katmata pool minust eemal, nii et see näitaks mida iganes, mis võiks mööda koridori läheneda. Siis läksin tagasi ja istusin oma toa ukseaugus, revolver käepärast, vahtides koridori selles suunas, kus ma teadsin halli toa ukse taga seisvat oma kaamerat.
Ma usun, et olin vaadelnud umbes poolteist tundi, kui järsku kuulsin nõrka häält koridori otsast. Ma olin kohe teadlik veidrast torkivast tundest kuklas ja mu käed hakkasid veidi higistama. Järgneval hetkel välgatas taskulambi eredas valguses nähtavale kogu koridoriosa. Sellele järgnes pimedus ja ma piilusin närviliselt koridori, kuulates pingsalt, üritades leida seda, mis jäi väljapoole mu pimiku lambi õrnast kumast, mis paistis nüüd, pärast taskulambi vapustavat lõõma, naeruväärselt hämar… Ja siis, kui ma kummardusin ettepoole, jõllitades ja kuulates, kostis halli toa ukse vali mürtsatus. Heli tundus täitvat kogu suure koridori ja kajas õõnsalt läbi kogu maja. Ma tundsin end kohutavalt, nagu oleks mu luud muutunud veeks. Lihtsalt vastik. Issake! Kuidas ma vahtisin ja kuulasin. Ja siis tuli see jälle – põmm, põmm, põmm, ja siis vaikus, mis oli peaaegu et hullem kui ukse paugatused, sest ma kujutasin ette, kuidas miski kohutav hiilib mööda koridori minu suunas. Ja siis ühtäkki kustus mu lamp ja ma ei näinud enam jardigi enda ette. Ma mõistsin kohe, et tegelesin seal istudes millegi väga rumalaga, ja hüppasin püsti. Seda tehes arvasin, et kuulsin koridoris häält, üsna enda lähedalt. Ma hüppasin selg ees oma tuppa, virutasin ukse kinni ja lukustasin selle. Istusin oma voodil ja vahtisin ust. Revolver oli mul käes, aga see tundus vastikult kasutu esemena. Ma tundsin, et teisel pool ust on miski. Mingil teadmata põhjusel ma teadsin, et see on surutud vastu ust ja et see on pehme. Seda ma mõtlesin. Täiesti ebaharilik asi, mida mõelda.
Seejärel kogusin end pisut, joonistasin poleeritud põrandale kiiresti kriidiga pentagrammi ja seal selle keskel ma siis istusin peaaegu koiduni. Ning kogu aeg paukus koridoris halli toa uks pühalike ja õudsete intervallidega. See oli närune, armutu öö.
Kui päev hakkas koitma ja ukse mürtsumine vaibus tasapisi, leidsin viimaks oma julguse ja läksin poolhämaras objektiivile katet peale panema. Ma ütlen, see oli tükk tegemist, aga kui ma poleks seda teinud, oleks mu pilt olnud rikutud ja ma olin tohutult huvitatud selle säästmisest. Ma jõudsin tagasi oma tuppa ja asusin põrandalt kustutama viietipulist tähte, mille keskel olin öösel istunud.
Pool tundi hiljem kostis koputus minu uksele. See oli Peter minu kohviga. Kui ma olin selle ära joonud, läksime koos halli tuppa. Minnes kontrollisin ka teiste tubade uksi, nende pitserid olid puutumata. Halli toa pitser oli katki ja samuti ka nöör, mis taskulambi päästiku külge oli seotud, kuid kaart lukuaugu ees oli endiselt omal kohal. Ma rebisin selle eest ja avasin ukse. Näha polnud midagi ebatavalist, kuni jõudsime voodi juurde; nagu eelmisel päeval olid voodiriided voodilt tiritud ja vasakusse nurka pillutud, täpselt samasse kohta, kus ma neid eelnevalt olin näinud. Mul oli väga veider tunne, aga ma ei unustanud kontrollida teisi pitsereid, kui ainult leidmaks, et ükski neist polnud murtud.
Siis ma pöördusin ja vaatasin vana Peterit ja tema vaatas pead vangutades mind.
«Lähme siit ära!» ütlesin ma. «Siia ei sünni elavatel hingedel ilma korraliku kaitseta siseneda.» Me läksime välja ja ma lukustasin ja pitseerisin taas ukse.
Pärast hommikusööki ilmutasin ma negatiivi, aga sellelt oli näha ainult poolavatud halli toa uks. Siis lahkusin majast, kuna tahtsin muretseda teatud elu ja võibolla ka hinge jaoks vajalikke aineid ja vahendeid, sest kavatsesin tuleva öö veeta hallis toas.
Ma jõudsin koos oma aparatuuriga tagasi poole kuue paiku, ja kandsime koos Peteriga selle üles halli tuppa, kus ma kuhjasin aparaadiosad ettevaatlikult toa keskele. Kui kõik
