kumast väljapoole jääv tuba kottpime. See oli kõige kohutavam, ma ütlen. Ma lihtsalt põlvitasin seal tähe keskel ja pöörlesin, et näha, kas miski on mind ründamas.
Mu nägemisvõime taastus vähehaaval ja ma saavutasin enda üle kontrolli, ja äkki nägin ma seda, mida olin otsinud, vee-ringi lähedal. See oli suur ja ebamäärane ning võnkles barjääri taga veidralt, nagu suure õhus rippuva ämbliku vari. See liikus kiiresti mööda ringi ning paistis kogu aeg tungivat minu poole, ainult selleks, et tõmbuda ebatavaliste hüplevate liigutustega tagasi, just nagu võiks teha inimene, kes puudutab kuuma võret.
Ringi ja ringi liikus see ja ringi ja ringi ma keerasin. Siis just ühe pentagrammi sisenurga vastas paistis see seisatavat, justkui enne suurt pingutust. See tõmbus tagasi, peaaegu vaakumtorude valgusest välja, ja siis tuli otse minu suunas, kogudes vormi ja tahkust. Liikumise taga, mis oli ette nähtud õnnestuma, paistis olevat üüratu ja kurjakuulutav sihikindlus. Ma olin põlvili ja võpatasin tagasi, kukkudes, meeleheitlikus katses edasiliikuva asja eest pääseda, oma vasaku käe ja puusa peale. Oma parema käega kobasin ma meeleheitlikult revolvri järele, mille olin lasknud käest libiseda. Elajas tuli ühe suure hooga üle küüslaugu ja vee-ringi, peaaegu pentagrammi sisenurka välja. Ma usun, et ma karjatasin. Siis, sama järsku, kui see oli vooganud üle barjääride, paistis see olevat paisatud tagasi mingi võimsa nähtamatu jõuga.
Läks arvatavasti mõned hetked, enne kui ma mõistsin, et ma polnud ohus. Siis ma kogusin end pentagrammide keskel, tundes end hirmsasti nõrga ja ebakindlana, heites pilku ümber barjääri, kuid see asi oli kadunud. Ja siiski, ma olin midagi välja selgitanud, sest ma teadsin nüüd, et hallis toas kummitas koletislik käsi.
Äkki, seal kükitades, nägin ma, mis oli nii äärepealt andnud koletisele võimaluse barjääri läbida. Oma liigutustega pentagrammi sees olin ilmselt puudutanud ühte veepurki ja just seal oli monstrum teinud oma rünnaku, sest purk, mis valvas pentagrammi sisenurka, oli veidi kõrvale lükatud ja see oli jätnud ühe «viiest uksest» valveta. Ma panin selle kiiresti tagasi ja tundsin end taas peaaegu turvaliselt, sest olin leidnud põhjuse ja kaitse oli endiselt pädev. Ma hakkasin jälle lootma, et näen hommikut tõusmas. Kui ma nägin, et koletisel õnnestus peaaegu oma eesmärki täita, tekkis mul hirmus, nõrk ja ülevoolav tunne, et barjäärid ei pea sellise Väe ees iial öö läbi vastu. Mõistate?
Pikemat aega ma ei näinud kätt, kuid arvasin, et nägin mõned korrad kummalist võbelemist ukse lähedal asuvate varjude hulgas. Veidike hiljem, justkui järsus pahatahtlikus raevuhoos, haarati maast kassi surnukeha ning peksti seda tuhmide, iiveldust tekitavate põntsudega vastu kõva põrandat. Mul tekkis üsna kummaline tunne.
Minut pärast seda paugutati jõuliselt kaks korda uksega. Järgmisel hetkel sööstis olend varjudest välja ühe kiire õela liigutusega minu suunas. Instinktiivselt põrkasin ma küljele, tõmmates ära käe elektripentagrammi pealt, kuhu ma olin selle asetanud üheks nurjatuks ettevaatamatuks hetkeks. Koletis paisati pentagrammidest eemale, kuigi tänu minu mõistetamatule rumalusele oli see suutnud teistkordselt läbida väliseid barjääre. Ma ütlen teile, ma värisesin tükk aega puhtast kabuhirmust. Liigutasin end jälle pentagrammide keskele ja põlvitasin seal, püüdes olla võimalikult väike ja kompaktne.
Seal põlvitades turgatas mulle pähe küsimus kahe «õnnetuse» kohta, mis olid lubanud elajal peaaegu minuni jõuda. Kas äkki mind mõjutati alateadlikult vabatahtlikult tegutsema viisil, mis mind ohtu pani? Mõte võttis minus võimust, ning ma jälgisin iga oma liigutust. Järsku sirutasin väsinud jalga ja lükkasin ümber ühe veepurgi. Osa veest läks maha, kuid tänu kahtlustavale valvsusele olin selle püsti tõstnud ja asetanud tagasi enne, kui kogu vesi välja voolas. Samal ajal peksles üüratu must pooleldi materialiseerunud käsi varjudest minu suunas ja paistis mulle peaaegu näkku hüppavat, nii lähedale jõudis see, kuid kolmandat korda paisati see tagasi mingi tohutu, ülima jõuga. Ja lisaks kohutavale, uimastavale hirmule, mis see minusse jättis, oli mul ka korraks see spirituaalne iivelduse tunne, nagu mingi õrn, ilus, sisemine hiilgus oleks kannatada saanud. See tekib liiglähedasest kontaktist ebainimlikuga ja on veelgi kummalisem kui ükski kehaline häda, mille all on võimalik kannatada. Läbi selle tunde mõistsin ma ohu lähedust ja ulatust paremini. Pikka aega heidutas mind minu vaimu mõjutava Väe põikpäine toorus. Muud moodi ei oska ma seda sõnastada.
Ma põlvitasin taas pentagrammide keskel ja jälgisin end suurema hirmuga kui koletist, teades, et kui ma ei hoidu igast äkilisest impulsist, mis minus tekkis, siis võin väga lihtsasti ennast ise hävitada. Teate, kui õudne see kõik oli?
Ma veetsin kogu ülejäänud öö halvavas hirmuvines, nii pinges, et ma ei saanud teha ühtegi liigutust loomulikult. Ma olin nii hirmul, et iga iha liigutada, mis minus tekkis, võis olla tingitud mõjust, mis ma teadsin enda peal töötavat. Ning väljapool barjääri käis see kummituslik asi ringiratast, haarates õhus minu järele. Veel kaks korda rüvetati kassi surnukeha. Teisel korral kuulsin ma igat luud ta kehas krigisemas ja murdumas. Ning kogu selle aja puhus voodi kõrvalt nurgast minu peale see kohutav tuul.
Ja just siis, kui taevasse tekkis koidu esimene puudutus, katkes see ebaloomulik tuul hetkega, ning ma ei näinud enam märkigi sellest käest. Koit tuli aeglaselt ja viimaks täitis kaame valgus kogu toa ning muutis elektripentagrammi valguse veel ebamaisemaks. Ja siiski, mitte enne, kui päev oli tõesti käes, ei teinud ma katsetki barjääri seest lahkuda, sest ma ei teadnud, kas tuule järsk lõppemine võis äkki olla moodus mind pentagrammide seest välja meelitamiseks.
Viimaks kui koit oli tugev ja ere, vaatasin veel viimast korda ringi ja jooksin ukseni. Ma keerasin kohmakalt ja närviliselt ukse lahti ja siis lukustasin selle kiirustades ning läksin oma magamistuppa, kus lamasin voodil, püüdes oma närve rahustada. Peter tuli kohviga ja kui ma olin selle ära joonud, ütlesin talle, et soovin magada, kuna olin öö otsa üleval olnud. Ta võttis kandiku ja läks vaikselt välja ja kui ma olin oma ukse lukustanud, läksin voodisse ja jäin viimaks magama.
Ärkasin umbes keskpäeval ja pärast väikest lõunat läksin üles halli tuppa. Lülitasin välja elektripentagrammi voolu, mille olin kiirustades sisse jätnud, ja kõrvaldasin kassi surnukeha. Mõistate, ma ei tahtnud, et keegi seda vaest lojust näeks. Pärast seda uurisin hoolikalt nurka, kuhu voodiriided olid visatud. Ma tegin mitu auku ja sondeerisin, kuid ei leidnud midagi. Siis tuli mulle pähe proovida oma tööriista põrandaliistude all. Seda tehes kuulsin, kuidas traat vastu metalli kõlises. Ma pöörasin konksu otsa sinnapoole ning õngitsesin eseme järele. Teisel korral sain ma selle kätte. See oli väike ese ja ma viisin selle akna äärde. Ma leidsin selle olevat veidra sõrmuse, valmistatud mingist halliks tõmbunud materjalist. Imekspandav asi selle juures oli viisnurga kuju, sama, mis on maagilisel pentagrammil, kuid ilma tippudeta, mis moodustavad kaitsva tähe. Sõrmusel polnud graveeringuid ega muid kaunistusi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
