«kummitamiseks». Ta kirjeldas mulle juhtumi üksikasju ja lõpuks, kuna see paistis olevat midagi erakordset, otsustasin ma selle vastu võtta.
Kaks päeva hiljem sõitsin ma hilisel pärastlõunal tema maja juurde. See on väga vana hoone, mis seisab üsna omaette keset valdusi. Ilmnes, et Anderson oli jätnud ülemteenri kätte kirja, milles vabandas paljusõnaliselt oma puudumise pärast ja andis kogu maja uurimise jaoks minu käsutusse. Ülemteener nähtavasti teadis minu külaskäigu eesmärki ning ma küsitlesin teda põhjalikult õhtusöögi ajal, mida sõin üksinda. Ülemteener oli vana ja privilegeeritud ja ta tundis halli toa ajalugu väga täpselt. Sain temalt teada veel juhtumi kohta käivaid üksikasju. Need detailid olid seotud kahe aspektiga, mida Anderson oli maininud ainult möödaminnes. Esiteks, et on kuuldud, kuidas halli toa uks öösiti avaneb ja valju pauguga sulgub, ja seda isegi juhul kui ülemteener teadis, et uks on lukus ja ukse võti sahvris tema võtmekimbus. Teiseks, et voodiriided leitakse alati voodilt ära rebituina ja ühte nurka hunnikusse loobituina.
Aga peamiselt häiris vana ülemteenrit ukse paukumine. Palju, palju kordi, nagu ta mulle ütles, oli ta lamanud ärkvel ja kuulanud, värisedes hirmust, sest mõnikord paukus uks nii palju kordi – põmm! põmm! põmm! –, et uinumine oli võimatu.
Ma olin Andersonilt juba teada saanud, et toal oli üle saja viiekümne aastane ajalugu. Kolm inimest oli seal ära kägistatud – üks Andersoni esivanem, tolle naine ja laps. See kõik oli tõestisündinud, nagu ma läbi suurte pingutuste olin avastanud, seega võite ette kujutada, et pärast õhtusööki läksin ma ülakorrusele halli tuba uurima tundega, et mul on käsil märkimisväärne juhtum.
Peter, vana ülemteener, oli minu minekust päris häiritud ja kinnitas täie pühalikkusega, et kogu tema kahekümneaastase teenistuse jooksul polnud keegi sisenenud sellesse tuppa pärast öö saabumist. Ta anus üsna isalikult, et ma ootaks hommikuni, kui ohtu pole ja tema ise minuga kaasa tuleks.
Loomulikult ma muigasin veidi tema üle ning ütlesin, et ta ei näeks vaeva. Ma selgitasin, et ei kavatse teha muud, kui veidike ringi vaadata ja võib-olla kinnitada mõned pitserid. Ta ei pea kartma, ma olen selliste asjadega harjunud. Kuid ta raputas pead, kui ma seda ütlesin.
«Pole palju selliseid vaime nagu meie oma, härra,» kinnitas ta mulle morni uhkusega. Ja Jupiteri nimel! Tal oli õigus, nagu te näha saate.
Ma võtsin mõned küünlad ja Peter järgnes mulle oma võtmekimbuga. Ta keeras ukse lahti, kuid keeldus minuga koos sisse tulemast. Ta oli silmnähtavalt hirmul ja kordas oma palvet uurimist kuni päevavalguseni edasi lükata. Muidugi ma naersin ta üle jälle ja ütlesin, et ta võib seista uksel valvel ja kui miski peaks välja tulema, see kinni püüda.
«See ei tule kunagi välja, härra,» ütles ta oma naljakal, vanal, pühalikul viisil. Kuidagi suutis ta panna mind tundma, nagu ootaks mind tuppa sisenedes midagi tõeliselt kohutavat. Igatahes, üks punkt talle, teate.
Ma jätsin ta sinna ja uurisin tuba. See oli rikkalikult ja hästi sisustatud suur ruum, baldahhiinvoodiga, mis asetses peatsiga vastu otsaseina. Kaminasimsil seisis kaks küünalt ja veel kaks küünalt paiknes igal toas olevast kolmest lauast. Ma panin kõik küünlad põlema ning tuba tundus veidi vähem ebainimlikult sünge, kuigi, pange tähele, see oli igas mõttes üsna puhas ja hästi hoitud.
Kui ma olin põhjalikult ringi vaadanud, kinnitasin pikad paelad üle akende, mööda seinu, üle piltide ja üle kamina ning seinakappide. Kogu aja, kui ma töötasin, seisis ülemteener uksel, ning ma ei suutnud teda veenda sisenema, kuigi pilkasin teda veidike paelu pingutades ja tööd tehes siia-sinna liikudes. Iga natukese aja tagant ütles ta: «Vabandage mind, härra, aga ma tõesti soovin, et te tuleksite välja, härra. Ma tõesti kardan väga.»
Ma ütlesin talle, et pole vajadust mind oodata, aga ta oli ustav sellele, mida pidas oma kohustuseks. Ta ütles, et ei saa ära minna ja jätta mind sinna ihuüksi. Ta vabandas, aga oli üsna veendunud, et ma ei mõista, kui ohtlik tuba on, ja ma adusin tõepoolest, et ta oli suhteliselt hirmunud. Igatahes, mina pidin sättima toa nii, et ma teaks, kui midagi ainelist sellesse siseneb, seega ma palusin, et ta ei segaks mind, välja arvatud juhul, kui ta tõesti midagi näeb või kuuleb. Ta oli hakanud mulle närvidele käima ja toa «õhkkond» oli juba piisavalt halb, ilma seda veel vastikumaks muutmata.
Veel mõnda aega ma töötasin, venitades paelu üle põranda ja kinnitades neid nii, et vähimgi puudutus oleks nad katki teinud, juhul kui keegi juhtuks pimedas tuppa kavatsusega nalja teha. Kõik see oli võtnud palju kauem aega, kui ma arvasin, ja järsku kuulsin ma, kuidas kell üksteist lõi. Ma olin varsti pärast tööle hakkamist mantli seljast võtnud, aga nüüd, olles tööga peaaegu valmis, kõndisin ma tugitooli juurde ja võtsin mantli kätte. Ma olin seda parasjagu selga panemas, kui ukselt kõlas teravalt ja hirmunult vana ülemteenri hääl (ta polnud viimase tunni jooksul sõnagi öelnud): «Tulge välja, härra, kiiresti! Kohe juhtub midagi!» Jessuke! Ma võpatasin ja samal hetkel kustus üks laual olnud küünaldest. Kas see oli nüüd tuul või mis, ma ei tea, aga hetkeks olin ma piisavalt ehmunud, et jooksin ukse suunas, kuigi, mul on heameel öelda, et jäin seisma enne, kui selleni jõudsin. Ma lihtsalt ei saanud plehku panna, ülemteener seal seismas, olles eelnevalt talle õpetust jaganud vapper olemise kohta. Seega keerasin ma ringi, võtsin kätte kaks kaminasimsil seisnud küünalt ja kõndisin voodi kõrval oleva laua juurde. Ma ei näinud midagi. Ma puhusin ära veel põleva küünla ja kõndisin teiste laudade juurde ja puhusin ära ka neil seisvad küünlad. Just siis hüüdis vana mees ukse tagant uuesti: «Oh! Härra! Palun võtke mind kuulda! Palun võtke mind kuulda!»
«Hästi, Peter,» ütlesin ma, ning Jupiteri nimel, mu hääl ei olnud üldse nii rahulik, nagu ma oleksin soovinud! Ma suundusin ukse poole ning mul oli pisut tegemist, et mitte jooksma hakata. Selle asemel tegin mõned pikad kõmisevad sammud, nagu võite arvata. Ukse juures oli mul äkitselt tunne, nagu puhuks toas külm tuul. Justkui oleks aken veidike avatud. Ma jõudsin ukse juurde ja vana ülemteener astus nagu instinktiivselt sammu tagasi. «Varja küünlaid, Peter!» ütlesin ma teravalt ja pistsin need talle kätte. Ma pöördusin, haarasin lingist ja virutasin ukse pauguga kinni. Kuidagi, kas teate, tundsin seda tehes, nagu miski tõmbaks seda lahti, aga see oli kindlasti mu kujutlusvõime. Ma pöörasin võtit lukuaugus kaks korda, lukustades ukse korralikult. Tundsin selle peale kergendust ning asusin ust pitseerima. Lisaks asetasin oma visiitkaardi lukuaugu ette ja kinnitasin selle sinna; pärast seda panin võtme taskusse ja läksin alumisele korrusele, närviline ja vaikiv Peter teed juhtimas. Vaene rumal vanake! Mul polnud kuni selle hetkeni pähe turgatanud, et ta oli viimase kahe-kolme tunni jooksul pidanud kannatama märkimisväärset pinget.
Umbes kesköösel läksin ma voodisse. Mu tuba asus sama koridori otsas, kus hall tubagi. Ma leidsin uksi loendades, et nende kahe vahele jäi viis tuba. Kindlasti mõistate, et sellest polnud mul kahju. Just siis, olles alustanud lahtiriietumist, tuli mulle pähe mõte ja ma võtsin küünla ja pitseerimisvaha ning pitseerisin kõigi viie toa uksed. Kui ükski uks öösel paugub, siis ma tean täpselt, milline.
Pöördusin tagasi oma tuppa ja läksin voodisse. Sügavast unest äratas mind järsult vali prahvatus kuskil koridori peal. Ma tõusin voodis istukile ja kuulatasin, kuid ei kuulnud midagi. Siis süütasin küünla. Ma olin sellega just valmis saanud, kui koridorist kostis raevukas uksemürtsatus. Ma hüppasin voodist välja ja võtsin oma revolvri. Keerasin ukse lukust lahti ja läksin koridori, hoides küünalt kõrgel ning püstolit valmis. Siis juhtus veider asi. Ma ei suutnud enam sammukestki halli toa suunas minna. Teate ju, et ma pole sugugi argpükslik vennike. Ma olen uurinud liiga palju tontlike asjadega seotud juhtumeid, et mind selles saaks süüdistada, aga mul oli kabuhirm, ma ütlen, lihtsalt kabuhirm, nagu ükskõik millisel õndsal lapsukesel. Tol öösel oli õhus midagi sügavalt ebapüha. Jooksin tagasi oma magamistuppa ja lukustasin ukse. Istusin terve öö voodil ja kuulasin koridorist kostvat sünget ukse paukumist. Heli tundus kajavat läbi kogu maja.
Kui
