panna teda uskuma, sest teadsin, et ta oleks muretsenud nii minu kui enda pärast, oleks ta teadnud, mida ma kavatsen.
Kuid ma võtsin ainult oma toast kaamera ja taskulambi ning kiirustasin tagasi halli tuppa. Ma lukustasin ja pitseerisin end tuppa sisse ja asusin tööle, kuna mul oli enne pimeduse saabumist palju teha.
Esiteks võtsin maha kõik paelad, mis mööda põrandat jooksid, siis kandsin kassi – ikka oma korvi vangistatud – üle toa, kaugema seina äärde ja jätsin ta sinna. Pöördusin tagasi toa keskele ja mõõtsin välja kahekümne ühe jalase diameetriga ala, mida pühkisin «iisopi luuaga». Selle ümber joonistasin kriidiga ringi, jälgides, et ma ei astuks ringist välja. Kriidiringist väljapoole suitsutasin kimbu küüslauguga veel laia vööndi, ja kui see oli tehtud, siis võtsin oma varudest ringi keskel väikese purgi teatud vett. Eemaldasin pärgamendi ja tõmbasin korgi välja. Siis, kastes vasakut nimetissõrme purki, käisin ma mööda ringi ja joonistasin põrandale, täpselt kriidijoone sisse Saaamaaa rituaali teist märki, ühendades iga märgi kõige hoolikamalt vasakpoolse poolkaarega. Ma ütlen teile, ma tundsin kergendust, kui see oli tehtud ja vee-ring oli valmis. Siis ma pakkisin lahti veel asju, mis olin kaasa toonud, ja asetasin süüdatud küünla iga poolkaare põhja. Pärast seda joonistasin pentagrammi, nii et kõik kaitsva tähe viis tippu puudutasid kriidiringi. Nendesse tippudesse asetasin ma viis portsjonit leiba, kõik pakitud linasse, ning tippude vahelistesse nurkadesse seadsin viis avatud purki sama veega, mida olin kasutanud vee-ringi joonistamiseks. Nüüd oli mu esimene kaitsebarjäär valmis.
Nõndaks, igaüks, peale teie, kes te teate midagi minu uurimismeetoditest, võiks pidada seda kõike kasutuks ja rumalaks ebausuks, aga te kõik mäletate musta loori juhtumit, kus minu elu päästis just väga sarnane kaitseviis, sel ajal kui Aster, kes selle üle irvitas ja selle sisse ei tulnud, sai surma. Ma leidsin idee selle jaoks Sigsandi käsikirjast, mis on, nii palju kui mina aru saan, kirjutatud 14. sajandil. Esiteks, loomulikult ma kujutasin ette, et see on ainult tolle aja ebausu väljendus, ning mulle tuli alles aastaid hiljem pähe seda kaitset katsetada, mida ma tegin, nagu ma just ütlesin, hirmsas musta loori juhtumis. Te teate, mis sellest sai. Hiljem kasutasin ma seda kaitset mitu korda ning pääsesin alati terve nahaga, kuni liikuva karusnaha juhtumini. See oli ainult osaline «kaitse», seega ma peaaegu surin pentagrammi sees. Pärast seda leidsin ma professor Garderi «Eksperimendid meediumiga». Kui nad ümbritsesid meediumi vaakumis jooksva vooluga, kaotas too oma võimed, justnagu oleks ta Kõiksusest ära lõigatud. See pani mind palju mõtlema; ja tänu sellele jõudsin ma elektripentagrammini, mis on kõige imetabasem kaitse teatud ilmutiste vastu. Ma kasutasin kaitsva tähe kuju, sest mina isiklikult ei kahtle põrmugi, et selles vanas maagilises kujus on mingi ebatavaline jõud. Veider asi ühele 20. sajandi mehele tunnistada, kas pole? Kuid nagu te teate, ma pole kunagi lasknud ega lase ka end edaspidi häirida seljataga itsitajatest. Ma esitan küsimusi ja hoian silmad lahti.
Ja selles juhtumis polnud mul kahtlustki, et olin vastamisi üleloomuliku koletisega, ning pidasin oluliseks kasutada kõiki meetmeid, sest oht oli jõletu.
Pöördusin nüüd paigaldama elektripentagrammi, sättides selle nii, et selle tipud ja sisenurgad sobitusid täpselt põrandale joonistatud pentagrammi omadega. Siis ühendasin aku ja järgmisel hetkel paistis põimunud vaakumtorudest kahvatusinine kuma.
Vaatasin enda ümber kergendusohkega ringi, kuna märkasin, et hämarik oli kätte jõudnud, sest aken oli hall ja ebasõbralik. Siis heitsin pilgu üle elektri- ja küünlavalguse topeltbarjääri ja suure tühja toa. Mind valdas ühtäkki ebatavaline kummaline tunne – õhus, teate, oli tunda, et tulemas on midagi ebainimlikult ähvardavat. Tuba oli täis pressitud küüslaugu haisu, mida ma vihkan.
Pöördusin kaamera poole ja tuvastasin, et see ja taskulamp on töökorras. Siis testisin ettevaatlikult oma revolvrit, kuigi ma ei arvanud, et seda tarvis läheb. Siiski, keegi ei tea, mil määral on võimalik soodsates tingimustes ebaloomuliku olendi materialiseerumine, ja mul polnud aimugi, millise õudsat olendit ma kohtan või tunnetan. Nii et võib juhtuda, et mul tuleb võidelda materialiseerunud koletisega. Ma ei teadnud, seega sain ainult valmis olla. Vaadake, ma polnud kunagi unustanud kolme inimest, kes olid minu lähedalolevas voodis ära kägistatud, ega ka elajalikku ukse klõmmimist, mida olin ise kuulnud. Mul polnud kahtlustki, et olen uurimas ohtlikku ja koletut juhtumit.
Selleks ajaks oli öö saabunud. Kuigi tuba oli põlevate küünalde tõttu väga valge, leidsin end pidevalt seljataha ning ruumis ringi vaatamast. Ootamine oli närviline töö. Siis äkki olin ma teadlik kergest külmast tuulest, mis selja tagant üle minu puhus. Mind läbis suur tundevärin ning torkiv tunne levis üle mu kukla. Ma pöördusin kange jõnksatusega ringi ning vahtisin veidra tuule suunas. See paistis tulevat voodist vasakule jäävast toanurgast – koht, kuhu mõlemal korral olid hunnikusse heidetud voodiriided. Aga siiski ei midagi ebatavalist, ei mingit ava ega midagi!...
Järsku märkasin ma, et küünlad võbelevad ebatavalises tuules… Mõned minutid, ma usun, ma lihtsalt kükitasin seal puiselt ja vahtisin kohutavalt hirmunult nurga suunas. Ma ei suuda kunagi unustada, kui vastikult õudne oli seal istuda selles jälgis külmas tuules! Ja siis nips! nips! nips! kustusid kõik barjäärist väljapool asuvad küünlad, ja seal ma olin, lukustatud ja pitseeritud sellesse tuppa, ainult pimedus väljaspool elektripentagrammi nõrka sinist kuma.
Pinev hetk möödus, ent see tuul puhus ikka üle minu ja siis äkki ma teadsin, et miski liighatas voodist vasakule jäävas nurgas. Ma sain sellest teadlikuks pigem mingi sisemise kasutamata meele abil, rohkem kui kuulmise või nägemise kaudu, sest pentagrammi piiratud raadiusega kahvatu kuma andis nägemiseks liiga kehva valgust. Siiski, ma jõllitasin ja miski hakkas minu silme all kasvama – liikuv vari, veidi tumedam kui ümbritsevad. Ma kaotasin ta hämaruses silmist ning hetkeks vaatasin otsivalt ringi, olles värskelt teadlik varitsevast ohust. Mu tähelepanu oli suunatud voodile. Kõik katted tiriti sellelt ühtlase hiiliva liigutusega maha. Ma kuulsin aeglast voodiriiete sahinat, kuid ei näinud midagi. Ma olin teadlik naljakal, alateadlikul, sisekaemuslikul viisil, et tundsin hirmujudinaid. Teisalt olin vaimselt selgem kui mõned minutid tagasi, piisavalt, et tunda külma higi oma kätel ja liigutada poolteadlikult revolvrit, kuivatades paremat kätt oma püksipõlve, pilku mitte kordagi liikuvatelt voodiriietelt tõstmata.
Kui voodi juurest tulevad vaevukuuldavad hääled lõppesid, tekkis kõige pingelisem vaikus, ainult veri mu peas pulseerimas. Siiski kuulsin ma kohe jälle voodiriiete tirimise sahinat. Kogu selle närvilise pinge keskel tuli mulle meelde mu kaamera, ning ma kobasin selle järele, voodilt pilku pööramata. Ja siis, teate, ühe hetkega rebiti ebahariliku jõhkrusega voodilt kõik katted, ning ma kuulsin mütsatust, kui need nurka virutati.
Mõne minuti jooksul oli täielik vaikus ja võite ette kujutada, kui jube tunne mul oli. Voodiriideid oli koheldud sellise raevukusega! Ja kõige selle, just minu silme all toimunu, toores ebaloomulikkus!
Ühtäkki kostis ukse juurest õrn heli – selline torkiv hääl, millele järgnes kobin või paar ukse pihta. Võimas närviline tundevärin voogas üle minu, ja tundus jooksvat üle selgroo ja kukla, sest ust valvav pitser oli just lahti murtud. Miski oli seal. Ma ei näinud ust, või vähemalt on suhteliselt võimatu öelda, mida ma tegelikult nägin ja millised lüngad täitis mu kujutlusvõime. Ma suutsin tuvastada ainult halle seinu… ning mulle tundus, et miski tume ja kujutu liikus ja võnkus seal varjude keskel.
Ühtäkki ma olin teadlik, et uks oli avanemas, ja pingutusega haarasin oma kaamera järele, kuid enne, kui ma jõudsin sihtida, löödi uks kinni sellise vägeva mürtsatusega, et kogu tuba täitus justkui õõnsa müristamisega. Ma võpatasin nagu hirmunud laps. Heli taga tundus olevat selline jõud, justkui mingi tohutu, kammitsemata Vägi oleks välja pääsenud. Mõistate?
Ust rohkem ei puudutatud, kuid kohe kuulsin ma kriiksumas korvi, milles oli kass. Ma ütlen, kogu mu kukal kiheles. Ma teadsin, et saan kohe kindla peale teada, kas see, mis ringi liikus, oli eluohtlik. Kassi
