pärija, pole just tugeva tervisega. Tema isa surm oli talle tõsine vapustus ning ta kardab tänaõhtust katsumust, teades samas, et sellest ei ole pääsu.»
Nikerdatud Prantsuse liiliate ja metallist rullornamentidega kaunistatud puust ukse ees peatudes heitis ta mulle mõistatusliku sünge pilgu ja koputas siis.
Seestpoolt küsiti, kes koputab, ja maavalitseja vastas. Raske riiv tõsteti üles ja uks avanes.
Kui Chilton-Payne’id olidki omal ajal olnud kanged sõjamehed, siis Frederickis, noores pärijas ja nüüd kolmeteistkümnendas krahvis, paistis see sõdalaseveri küll kõvasti lahjunud olema. Minu ees seisis kahvatu jumega kõhn noormees, kelle tumedad aukuvajunud silmad näisid vaevatud ja hirmul. Tema riietus oli ühtaegu teatraalne ja anakronistlik: tumeroheline sametkuub ja püksid, roheline satäänist värvel, kaela ja randmeid ääristamas valged pitsvolangid.
Ta andis meile justkui vastutahtmist märku edasi astuda ja sulges ukse. Väikese toa seinu katsid täielikult gobeläänid, millel oli kujutatud jahti või keskaegseid lahingustseene. Kas aknast või mõnest muust avausest puhuv tõmbetuul pani vaibad pidevalt lainetama, nii et stseenid tundusid häirivalt elusatena. Toa ühes nurgas seisis antiikne baldahhiinvoodi, teises suur ahhaatlambiga kirjutuslaud.
Pärast lühikest tutvustust ja selgitust, mis asjaoludel mina nendega kaasa tulema olin juhtunud, küsis maavalitseja, kas isand on kambri külastuseks valmis.
Fredericki niigi kaamest näost kadus nüüd viimnegi värvivarjund. Ta noogutas siiski ja astus meie ees koridori.
William Cowath läks kõige ees, tema kannul noor krahv ja mina nende järel.
Koridori teises otsas avas maavalitseja ukse ämblikuvõrke täis panipaika, kust võttis kaasa küünlaid, peitleid, ühe kirka ja sepavasara. Kui ta oli pakkinud need nahast kotti, mille ta omale õlale riputas, võttis ta ühelt riiulilt tõrviku. Ta süütas selle ja ootas, kuni leek ühtlaselt põlema jäi. Selle valgusallikaga rahul, sulges ta ukse ja viipas, et tema järel edasi läheksime.
Sealsamas lähedal laskus pimedusse kivist keerdtrepp. Maavalitseja tõstis tõrviku kõrgemale ja hakkas trepist alla minema. Me järgnesime talle sõnatult.
Keerdtrepp oli oma viiskümmend astet pikk. Kui me allapoole jõudsime, muutusid kivid rõskeks ja külmaks ning ka õhk muutus jahedamaks, ent see polnud selline jahedus, mis värskendab. See lõhnas liiga tugevalt hallituse ja niiskuse järele.
Trepi jalamilt algas pilkaselt pime ja haudvaikne tunnel.
Maavalitseja tõstis tõrviku kõrgemale. «Chiltoni loss on normannide ehitatud, aga väidetavalt rajati see sakside püstitatud kantsi varemetele. Arvatakse, et need sügaval asuvad käigud siin ehitasid saksid.» Ta vaatas morni pilguga tunnelisse. «Või keegi veel varasem rahvas.»
Ta kõhkles korraks ja mulle näis, et ta kuulatas. Seejärel vaatas ta korraks tagasi meie poole ja hakkas mööda käiku astuma.
Kõndisin värisedes krahvi kannul. Tundus, justkui tungiks see elutu ja jäine õhk mulle üdini kontidesse. Kivid mu jalge all muutusid mingi limakihi tõttu libedaks. Oleksin tahtnud rohkem valgust, aga peale maavalitseja võbeleva ja jõnksleva tõrviku polnud meil midagi.
Veidi maad piki käiku edasi jäi ta seisma ja jälle näis mulle, et ta kuulatab. Vaikus tundus aga täielik ja me jätkasime teed.
Käigu lõpust leidsime veel laskuvaid astmeid. Läksime vast viisteist astet allapoole ja astusime järgmisesse tunnelisse, mis paistis olevat tahutud otse sellesse kaljusse, millele loss oli rajatud. Seinad olid kaetud valge salpeetrikoorikuga. Hallituse lõhn oli lämmatav. Jäises õhus oli tunda ka mingit teist läpatanud lehka, mis tundus mulle veidralt vastik, kuigi ma ei osanud öelda, mis see oli.
Viimaks maavalitseja peatus, tõstis tõrviku kõrgemale ja libistas nahkkoti õlalt maha.
Nägin, et meie ees oli sein, mis oli tehtud mingitest ehituskividest. Kuigi sein oli niiske ja salpeetriplekiline, oli see ilmselgelt ehitatud palju hiljem kui kõik muu, mida seni olime näinud.
Pilku meie poole heites ulatas William Cowath tõrviku mulle. «Hoidke seda kindlalt, olge nii kena. Mul on küünlaid, aga...»
Jättes lause lõpetamata, võttis ta kotist kirka ja asus sellega seina kallale. Müüritis oli üsna tugev, ent kui ta oli sellesse augu uuristanud, võttis ta sepavasara ja töö edenes kärmesti. Korra pakkusin, et ta annaks vasara mulle ja hoiaks ise tõrvikut, kuid ta vaid raputas pead ja jätkas lammutustööga.
Noor krahv ei olnud kogu selle aja jooksul sõnagi lausunud. Oma kasvavast hirmuärevusest hoolimata tundsin tema pinevil kaamet nägu vaadates talle kaasa.
Äkitselt langetas maavalitseja vasara ja kõik jäi vaikseks. Nägin, et müüritisest oli alles vast kahe jala kõrgune riba.
William Cowath kummardus ja uuris seda. «Küllalt tugev,» märkis ta mõistatuslikult. «Jätan selle aluseks. Me saame siit üle astuda.»
Terve minuti jagu seisis ta paigal ja vahtis meie ees mustavasse pimedusse. Lõpuks tõstis ta koti õlale, võttis minu käest tõrviku ja astus sakilisest müüriribast üle. Me järgnesime talle.
Kui ma kambrisse sisenesin, tundus see läpatanud lehk, mida olin enne tunnelis märganud, meid lämmatavat. See hoovas iiveldamaajava lainena meie ümber ja pani meid kõiki õhku ahmima.
Läkastamise vahele suutis maavalitseja öelda: «Minuti või paari pärast annab järele. Seiske avause lähedal.»
Kuigi lehk püsis võikalt tugev, saime aegamisi kergemalt hingata.
William Cowath tõstis tõrviku kõrgemale ja piilus kambri pilkasesse pimedusse. Mina kiikasin kartlikult ümber tema õla.
Ei kostnud ainustki heli ning esiti ei näinud ma muud kui salpeetrikoorikuga kaetud seinu ja rõsket kivipõrandat. Korraga aga silmasin kaugemas nurgas, just tõrviku võbisevast valgussõõrist väljaspool kahte tillukest hõõguvat punast täppi. Üritasin end veenda, et need on kaks punast kalliskivi, kaks rubiini, mis tõrvikuvalguses sätendavad.
Ent ma teadsin kohe – tundsin kohe –, mis need olid. Need olid kaks punast silma ja need jälgisid meid vääramatul raevukal pilgul.
Maavalitseja lausus vaikselt: «Oodake siin.»
Ta läks kambri nurga suunas, peatus siis poolel teel ja sirutas käe tõrvikuga ette. Hetke oli ta vait. Seejärel kostis ta suust pikk värisev ohe.
Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääletoon muutunud. See oli nüüd vaid hauatagune sosin. «Tulge edasi,» ütles ta meile sellel kummalisel õõnsal häälel.
Järgnesin Frederickile ning me läksime ja seisime teine teisele poole maavalitsejat.
Kui nägin, mis selles kaugemas nurgas kivipingil kükitas, olin kindel, et minestan. Tundsin täiesti selgelt, kuidas mu süda mitmeks sekundiks seisma jäi. Veri lahkus mu peast ja jäsemetest ning peapööritus pani mu vaaruma. Ma oleksin karjatanud, ent mu kõri oli kui kinni nööritud.
Olevus, mis kivipingil lümitas, nägi välja nagu miski, mis on roninud välja põrgust. Punaste silmade õel läbitungiv pilk andis teada, et ta elab kohutavat elu, ent ometi elu, mis hingitses selles mustas kokkukuivanud ja pooleldi muumiastunud, hauast kaevatud laipa meenutavas kehas. Korjusetaolise
