hüüatasin ma. «Ehk saaksite korraldada nii, et võiksin homme lossi lähemalt näha?»
Ta paistis mind vaevu kuulvat. «Jah, muidugi,» vastas ta eemalolevalt.
Tema hajevil olekust segaduses ja veidi pahasena olin vait.
Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas siis tõtakalt kõnelema, nii et osad ta sõnad omavahel ühte jooksid. «Chiltoni kaheteistkümnes krahv Robert Chilton-Payne maeti nädala eest perekonna hauakambrisse. Noor pärija ja nüüd kolmeteistkümnes krahv Frederick sai just kolme päeva eest täisealiseks. Ta tuleb tingimata täna õhtul salakambrisse viia.»
Jõllitasin teda uskumatus hämmingus. Hetkeks käis mul peast läbi, et ta oli kuidagimoodi teada saanud mu huvist Chiltoni lossi vastu ja mängis mulle nüüd lihtsalt lõbu pärast vingerpussi, arvates, et olen mõni järjekordne kergeusklik turist.
Ent tema surmtõsidus ei jätnud ruumi kahtluseks. Tema pilgust ei paistnud naljatlemise varjugi.
Otsisin sõnu. «See tundub nii veider, nii uskumatu! Just enne teie tulekut mõtisklesin siin nende arvukate salakambriga seotud legendide üle.»
Tema külm pilk ei lasknud mind lahti. «Meil ei ole tegemist mitte legendi, vaid faktiga.»
Mind läbis hirmu- ja erutusevärin. «Te lähete sinna täna õhtul?»
Ta noogutas. «Täna õhtul. Mina, noor krahv ja veel keegi.»
Vahtisin talle üksisilmi otsa.
«Tavajuhul,» jätkas ta, «tuleks krahv ise meiega kaasa. Selline on tava. Ent krahv on surnud. Vahetult enne oma surma andis ta mulle korralduse valida keegi, kes noore krahvi ja minuga kaasa tuleks. See isik peab olema meessoost ja eelistatavalt veresugulane.»
Rüüpasin suure sõõmu õlut ja olin vait.
Ta jätkas. «Peale noore krahvi ei ole lossis kedagi, välja arvatud ta eakas ema leedi Beatrice Chilton ja üks haige tädi.»
«Keda võis krahv siis silmas pidada?» pärisin ettevaatlikult.
Maavalitseja kibrutas kulmu. «Kusagil maal elab paar kauget meessoost nõbu. Pakun, et ta arvas, et vähemalt üks neist tuleb matustele. Aga ei tulnud neist ükski.»
«Kui kahetsusväärne!» märkisin ma.
«Äärmiselt kahetsusväärne. Ja seetõttu palungi teil kui veresugulasel noore krahvi ja minuga täna õhtul salakambrisse kaasa tulla.»
Kõõksatasin nagu viimane tola. Akende taga sähvatas välk ja õuest kostis vihma pahinat kividel. Kui ehmatuse jäiste sõrmede haare veidi lõdvenes, suutsin lõpuks vastata.
«Aga ma... see tähendab, minu sugulusside on ju nõnda kauge. Võiks öelda, et ma olen puhtalt viisakuse pärast sama verd. See liin on minus niivõrd lahja.»
Ta kehitas õlgu. «Teil on sama nimi. Ja teis on vähemalt paar tilka Payne’ide verd. Praeguses pakilises olukorras ei olegi enamat vaja. Olen veendunud, et vana krahv oleks minuga nõus, kui ta veel midagi öelda saaks. Kas tulete?»
Nende külmade siniste silmade tungiva ja pineva pilgu eest polnud pääsu. Need näisid jälgivat, kuidas mu mõistus veel mõnda vabandust leida püüdes meeleheitlikult ringi kobas.
Lõpuks jäin paratamatult nõusse. Minus süvenes tunne, et see kohtumine oli kuidagi ette määratud, et miskitmoodi oli mulle ette nähtud külastada Chiltoni lossi salakambrit.
Me jõime oma joogid lõpuni ja ma läksin üles tuppa vihmavarustuse järele. Kui ma tormi jaoks sobivalt rõivastunult alla tulin, norskas lihav baarimees oma puki otsas, tegemata väljagi metsikutest, nüüdseks juba pea vahetpidamatutest kõuekärgatustest. Kadestasin teda, kui koos William Cowathiga hubasest ruumist lahkusin.
Väljas teatas mu teejuht, et meil tuleb minna lossi jala. Ta oli meelega alla kõrtsini jalutanud, selgitas ta, et tal oleks aega omapäi kõndides selgeks mõelda, mida tal teha tuleb.
Rängad vihmavalingud, tugev tuul ja vali kõuerüma muutsid vestlemise raskeks. Kõndisin maavalitseja järel, kes astus ilmatu pikal sammul ja näis pimedusest hoolimata tundvat tee viimset kui tolli.
Läksime veidi maad piki külatänavat edasi ja pöörasime siis kõrvalteele, mis üsna pea kahanes tihedast vihmast libedaks ja salakavalaks muutunud rajakeseks.
Rada hakkas järsult tõusma ja jalgealune muutus veelgi ebakindlamaks. Nüüd tuli pöörata kogu tähelepanu jalgadele. Õnneks sähvatas välk sagedasti.
Mulle tundus, et olime kõndinud oma tunni – kuigi tegelikult vast ainult mõne minuti –, kui maavalitseja lõpuks peatus.
Leidsin end seismas tema kõrval tasasel kivisel platool. Ta osutas meie ees tõusvast nõlvakust üles. «Chiltoni loss,» ütles ta.
Hetke ei näinud ma lauspimeduses mitte kui midagi. Siis sähvatas välk.
Vanusest mõranenud sakiliste katusevallide taga nägin korraks suurt kandilist normannide lossi, mille nelja ristkülikukujulise nurgatorni seintes mustasid kitsad aknaavad justkui kurjad pilukil silmad. Seda tohutusuurt päevinäinud kivilasu kattis pooleldi justkui mantlina luuderohi, mis näis pigem must kui roheline.
«See näib nii uskumatult vana!» märkisin ma.
William Cowath noogutas. «Selle ehitamist alustas 1122. aastal Henry de Montargis.» Sõnagi lisamata hakkas ta nõlvakust üles rühkima.
Kui me lossimüürile lähemale jõudsime, muutus torm veel tugevamaks. Tihe viltune vihm ja rängad tuuleiilid muutsid rääkimise vaat et täiesti võimatuks. Tõmbasime pead õlge vahele ja rühkisime ülesmäge.
Viimaks kõrguva müüri ees seistes hämmastas mind selle kõrgus ja paksus. Müür oli ilmselt ehitatud vastu pidama parimatele piiramisrelvadele ja müürilõhkumismasinatele, mida kunagistel vaenlastel selle vastu välja panna oli.
Kui üle massiivse puust tõstesilla läksime, piilusin alla vallikraavi mustavasse pimedusse, ent ei suutnud eristada, kas seal oli ka vett. Läbi müüri viis madal võlvkaarega värav munakivisillutisega siseõue, kus ei olnud midagi peale pahisevate veeojade.
Pikal kiirel sammul juhatas maavalitseja mu üle munakivide järgmise müüri sees asuva võlvväravani. See avanes teise, väiksemasse õue, kus kõrgus iidse kantsi luuderohuga kaetud alusmüür.
Läksime läbi kiviplaatidega sillutatud hämara käigu, mille lõpus seisis auklikuks kulunud raudlattidega tugevdatud ja vanusest mustaks tõmbunud rohmakas tammepuust uks. Maavalitseja lükkas selle ukse pärani ja meie ees avanes lossi suur saal.
Neli pikka käsitsi tahutud puidust lauda koos pinkidega ulatusid peaaegu saali teise otsa. Katust toestavate raidkujudega kivisammaste küljes olid vanusest laigulised metallist tõrvikuhoidjad. Seintel rippusid raudrüüd, vapikujutistega kilbid, hellebardid, piigid ja lipud – trofeed ja saagiks võetud meened nendest veristest sajanditest, mil iga loss oli vaat et kuningriik omaette. Hubiseva küünla paistel, mis näis olevat ainus valgusallikas, tundus see sünge väljapanek eriti kõhedusttekitavalt muljetavaldav.
William Cowath viipas käega. «Chiltoni lossi valitsejad elasid palju sajandeid mõõga toel.»
Ta
