et see ei olnud juhtunud ta endaga. Talle ei olnud pähegi tulnud äsja vabanenud kohale saamiseks avaldus esitada, kuni politseiülem oli öelnud, et kui ta tahab, siis ta saab selle töö.
Ta vaatas oma saepuruplaadist kongis ringi – kasimata vaip ja mõlkis kartoteegikapp (kes teab, mis tähtsad dokumendid olid maetud selle alumisse sahtlisse, mida ta ei suutnudki lahti teha?) – ja imestas, miks, kuradi pärast, oli ta tahtnud seda tööd.
Suurest kontoriruumist kostis hõiskeid, aga Baxter ei pannud neid isegi tähele, sest oli asunud uuesti kaebuse kallale, mis oli esitatud Saundersi-nimelise uurija kohta. Teda süüdistati kaebekirja saatja poja iseloomustamises ropu sõnaga. Selle väite puhul tekitas Baxteris kahtlust ainult mitte eriti vänge sõna, mida Saunders olevat kasutanud. Ta hakkas trükkima ametlikku vastust, kaotas poole peal eluisu, kägardas kaebuse nutsakuks ja viskas selle enam-vähem prügikasti suunas.
Uksele koputati aralt, ja hiirekese moodi politseinik sibas sisse. Naine korjas üles Baxteri napilt (mitte eriti napilt) mööda visatud paberid, pani need prügikasti ja demonstreeris siis maailmatasemel Jenga mängu oskust, asetades järjekordse dokumendi ebakindla paberikuhja otsa.
„Mul on väga kahju teid tülitada,” ütles naine, „aga uurija Shaw hakkab kohe kõnet pidama. Arvasin, et äkki tahate ka tulla.”
Baxter vandus valjusti ja toetas pea lauale.
„Kink!” oigas ta, tuletades seda endale liiga hilja meelde.
Närviline noor naine ootas kohmetult edasisi juhtnööre. Mõne hetke pärast, kui ta polnud enam üldse kindel, kas Baxter on ikka üleval, läks ta tasakesi toast välja.
Baxter ajas end püsti ja kõndis suurde kontoriruumi, kus rahvasumm oli kogunenud kriminaalpolitsei seersandi Finlay Shaw’ laua ümber. Seina külge oli sinise kleepkummiga kinnitatud 20 aasta vanune loosung, mille Finlay oli tegelikult ise ostnud ühe ammu unustatud töökaaslase jaoks:
KAHJU, ET SA ÄRA LÄHED!
Tema kõrval laual oli hulk supermarketist pärit aegunud sõõrikuid, mille erinevaid allahindlusi näitavad kleepekad kajastasid kolmepäevast muutumist vähem isuäratavast söögikõlbmatuks.
Naerdi viisakalt selle peale, kui käheda häälega šotlasest uurija ülespuhutult ähvardas lüüa veel viimast korda enne pensionile minekut Saundersile rusikaga näkku. Nüüd tegi see küll kõigile nalja, aga eelmise vahejuhtumi tagajärgedeks olid olnud üks plastiline ninaoperatsioon, kaks distsiplinaarmenetluse koosolekut ja Baxteri jaoks tundide viisi paberimäärimist.
Baxter vihkas sellist jama: kõik olid kohmetunud, kõik tundsid end võltsilt – lahkumispidu valmistas täiega pettumuse pärast aastakümnetepikkust teenistust, mille jooksul oli palju kordi üle noatera pääsetud ja mis jättis endast hulganisti õudseid mälestusi, mida koju suveniiriks kaasa viia. Baxter seisis tagapool, naeratas koos teistega, et Finlayd toetada, ja vaatas oma sõpra soojal pilgul. Finlay oli siin Baxteri viimane tõeline liitlane, ainus allesjäänud sõbralik nägu, ja nüüd oli temagi lahkumas. Baxter ei olnud talle isegi kaarti ostnud.
Baxteri kabinetis hakkas telefon helisema.
Ta ei teinud sellest välja ja vaatas, kuidas Finlay armetult läbi kukkus, kui püüdis teeselda, et nad olid kokku pandud raha eest ostnud talle pudeli tema lemmikviskit.
Tema lemmik, nagu Wolfilgi, oli Jameson.
Baxteri mõtted läksid uitama. Talle tuli meelde, kuidas ta oli viimati Finlayle joogi ostnud, kui nad olid koos väljas käinud. Sellest oli möödas ligi aasta. Finlay oli öelnud, et ta ei olnud kunagi kahetsenud seda, et tal pole auahnust. Ta oli Baxterit hoiatanud, et kriminaalpolitsei üleminspektori töö ei sobi talle, et tal hakkab igav, et tal tekib frustratsioon. Ta ei olnud Finlayd kuulanud, sest too ei saanud aru, et ta ei tahtnud mitte niivõrd ametikõrgendust, kuivõrd pigem midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale, mis tooks kaasa muutuse, mis aitaks põgeneda.
Kabinetis hakkas telefon uuesti helisema ja Baxter vahtis vihaselt oma laua poole. Finlay luges eri variatsioone teemal „Kahju, et sa ära lähed”, mis olid kribitud Käsilaste pildiga kaardile – keegi oli eksikombel arvanud, et Finlay on nende fänn.
Baxter vaatas kella. Tal oli tõesti vaja ükskord ka normaalsel ajal lõpetada.
Finlay pani kaardi naeruturtsatuse saatel kõrvale ja alustas oma sõnavõttu, et kenasti hüvasti jätta. Ta kavatses rääkida nii lühidalt kui võimalik, sest talle ei olnud kunagi meeldinud avalikkuse ees esineda.
„... Päriselt ka, tänan teid. Olen siin mässanud sellest ajast saati, kui New Scotland Yard oli veel tutikas...” Ta pidas vahet, lootes, et vähemalt keegi hakkab naerma. Ta oli selle aga jube halvasti esitanud ja nii läkski tema parim nali vett vedama. Aga ta jätkas sellest hoolimata ja teades, et edasi läheb kõik allamäge.
„See koht ja siinsed inimesed on mulle olnud midagi enamat kui töökoht ja kolleegid – teist on saanud mulle teine perekond.”
Üks kõige ees seisev naine hakkas pisarais silmi pühkima. Finlay püüdis naisele naeratada nii, et jääks mulje, et ta tundis sedasama ja üldjoontes teadis, kes too naine on. Finlay vaatas kuulajate poole, et otsida üles see ainus inimene, kellele tema lahkumissõnad tegelikult mõeldud olid.
„Mul on olnud hea meel näha, kuidas mõned teie hulgast on suureks kasvanud ja muutunud ninakatest praktikandihakatistest” – nüüd tundis ta, kuidas tallegi tikuvad pisarad silma – „tugevateks, iseseisvateks, ilusateks ja julgeteks noorteks naisteks... ja meesteks,” lisas ta ja tundis muret, kas ta oli end äsja reetnud. „Ma tahan öelda seda, et mulle väga meeldis teiega koos töötada ja et ma tunnen teie üle tõelist uhkust. Aitäh!”
Ta köhis kõri puhtaks, naeratas plaksutavatele töökaaslastele ja leidis viimaks üles ka Baxteri. Too seisis suletud uksega kabinetis laua taga ja vehkis telefoniga rääkides hoogsalt käega. Finlay naeratas uuesti, seekord kurvalt, ja rahvasumm läks laiali, jättes ta oma asju kokku korjama ja viimast korda töölt lahkuma.
Mälestused ei lasknud tal kiiresti toime tulla fotode mahavõtmisega seinalt. Need olid ta laua kohal olnud juba aastaid. Iseäranis nõudis ta tähelepanu üks aja jooksul määrdunud ja tuhmunud pilt kontoris peetud jõulupeost. Finlay kiilanevat pead kattis krepp-paberist kroon, mis tegi kõvasti nalja tema sõbrale Benjamin Chambersile, kes hoidis Baxteril õlgade ümbert kinni sel kõigi aegade ainsal säilinud fotol, kus Baxter tõesti naeratab. Ja seal kaugel tagapool oli mees, kes oli haledalt kaotanud kihlveo selle peale, kas ta suudab Finlay õhku tõsta – seal oli Will... Wolf. Pistnud foto ettevaatlikult pintsaku taskusse, lõpetas Finlay ülejäänud asjade pakkimise.
Kontorist lahkudes lõi Finlay kõhklema. Ta ei arvanud, et too ununenud kiri, mille ta oli leidnud lauasahtli sügavusest, kuulub talle. Ta oli mõelnud, kas jätta see maha või rebida tükkideks, aga lõpuks oli ta pistnud selle oma mõttetute asjade karpi ja läinud lifti juurde.
Eks see pidi jääma järjekordseks saladuseks, mida tal tuli hoida.
Kell 19.49 istus Baxter ikka veel oma laua taga. Ta oli saatnud iga 20 minuti järel tekstisõnumi, et hilinemise pärast vabandada ja öelda, et tuleb niipea, kui saab. Ta ei olnud Finlay lahkumiskõnet üldse kuulnud – selles oli süüdi tema ülemus – ja praegu paistis, et ta ei jõuagi üle mitme kuu viimaks plaani võetud seltskondlikule koosviibimisele. Ülemus oli käskinud Baxteril tööle jääda, kuni ta ise kohale jõuab.
Kahe naise vahel
