ei öelnud midagi. Ta oli liiga väsinud, et lasta end sundida õhtusöögi valmistamises kaasa lööma.
„Mul on siin veini!” lisas sama hääl mänguliselt.
See meelitas Baxteri täiuslikku müügisaali meenutavasse kööki, kus mitu tipptasemel panni podisesid hämaraks keeratud tulede valgel. Nende üle valvas pika põlle all peent triiksärki kandev mees, kes toitu aeg-ajalt segas või korraks kuumust juurde keeras. Baxter läks tema juurde ja andis talle kiire põsemusi.
„Tundsin sust puudust,” ütles Thomas.
„Sa rääkisid midagi veinist?” tuletas Baxter talle meelde.
Mees naeris ja kallas talle lahti tehtud pudelist klaasi täis.
„Aitäh. Mul on seda vaja,” ütles Baxter.
„Ära täna mind. Selle tõid Alex ja Tia.”
Nad mõlemad tõstsid klaasi Edmundsile, kes seisis ukseavas, ja siis hüppas Baxter tööpinnale istuma, et vaadata Thomase kokkamist.
Nad olid tutvunud tipptunni ajal kaheksa kuu eest Londonis, kui käis järjekordne ja alati halvava mõjuga metrootöötajate streik. Thomas oli sekkunud, kui raevunud Baxter oli põhjendamatult üritanud vahistada üht piketis osalenud töötajat, kes nõudis paremat palka ja ohutumaid töötingimusi. Thomas oli juhtinud Baxteri tähelepanu sellele, et kui ta peab kinni tolle helkurvestiga härra ja teeb teoks oma ähvarduse sundida mees vastu tema tahtmist kõndima koos Baxteriga kümme kilomeetrit Wimbeldoni, siis oleks Baxter sisuliselt süüdi inimröövis. Sellise jutu peale vahistas Baxter hoopis Thomase.
Thomas oli leebe ja aus mees. Ta oli välimuse poolest sama tüüpiliselt kena, kui tema muusikamaitse oli üldlevinud, kusjuures ta oli Baxterist üle kümne aasta vanem. Thomas pakkus kindlust. Ta teadis, kes ta on ja mida ta tahab: korralikku, südant soojendavalt vaikset, mugavat elu. Peale selle oli ta jurist. Baxter naeratas mõtte peale, kui kõvasti oleks Wolf Thomast vihanud. Baxter mõtiskles tihtilugu, kas sellepärast oligi Thomas talle algusest peale ligitõmbav tundunud.
Peen linnamaja, kuhu õhtusöögi puhul oli kogunetud, kuulus Thomasele. Viimase paari kuu jooksul oli ta mitu korda palunud Baxteril tema juurde elama kolida. Kuigi Baxter oli tasapisi algust teinud mõne oma asja sinna jätmisega, oli ta otsesõnu keeldunud loobumast oma korterist Wimbeldonis High Streetil ja oli kassi Echo sinna jätnud, et tal oleks alati ettekääne koju minna.
Neli sõpra istusid üheskoos õhtusöögi nautimiseks lauda, et rääkida üksteisele jutte, mis olid ajapikku muutunud küll ebamäärasemaks, aga see-eest naljakamaks, et väljendada sügavat huvi vastuste vastu, mida anti kõige argisematele küsimustele töö, lõhe küpsetamise ainuõige viisi või siis lastekasvatuse kohta. Tia käest kinni hoides oli Edmunds innukalt rääkinud oma edutamisest pettuste talituses ja järjest korrutanud, kui palju rohkem aega jääb talle edaspidi, et oma kasvava perega koos olla. Kui Baxterilt töö kohta küsiti, siis ei vaevunud ta mainima teiselt poolt ookeani tulnud kolleegide külaskäiku ega sugugi mitte kadestamisväärset töökohustust, mis teda järgmisel hommikul ees ootas.
Kella 22.17-ks oli Tia diivanil magama jäänud ning Thomas läinud kööki koristama, et Baxter ja Edmunds saaksid omavahel rääkida. Edmunds oli veinile üle läinud ja kallas nende klaasid uuesti täis, kui nad kustuvate teeküünalde värelevas valguses juttu ajasid.
„Kuidas siis pettustes läheb?” küsis Baxter tasakesi, heites pilgu diivanile, et kontrollida, kas Tia päriselt ka magab.
„Ma ju ütlesin... suurepäraselt,” vastas Edmunds.
Baxter ootas kannatlikult.
„Mida? Kõik on hästi,” ütles Edmunds, pannes käed kaitsvalt rinnal risti.
Baxter oli endiselt vait.
„Kõik sujub. Mida sa tahad, et ma ütleksin?”
Kui Baxter ei jäänud ikka veel rahule, siis viimaks Edmunds naeratas.
Baxter tundis teda liiga hästi.
„Mul on nii igav! Mitte et... Ega ma ei kahetse, et ma tapmistest ära tulin.”
„Tundub küll, et kahetsed,” väitis Baxter. Iga kord, kui nad kokku said, üritas ta Edmundsit tagasi meelitada.
„Nüüd saan ma elada oma elu. Näen päriselt ka oma tütart.”
„Sa raiskad ennast seal, muud midagi,” ütles Baxter otse välja, mida mõtles. Ametlikult oli tema kurikuulsa Kaltsunuku mõrvari kinni püüdnud. Mitteametlikult oli Edmunds see, kes juhtumi lahendas. Ainult Edmunds oli suutnud läbi näha tollest valede ja pettuste hämust, mis oli eksiteele viinud nii Baxteri kui ka ülejäänud meeskonna.
„Teeme nii: kui sa võtad mu uurijana tööle ja mul tuleb töötada ainult üheksast viieni, siis kirjutan kohe paberitele alla,” ütles naeratav Edmunds, kes teadis, et nende vestlus saab sellega läbi.
Baxter jättis järele ja võttis lonksu veini, samal ajal kui Thomas kolistas köögis.
„Ma pean homme Masset vaatama minema,” ütles Baxter järsku, nagu oleks see igapäevane asi, et sarimõrvarite juurest tuleb läbi astuda.
„Mida?!” pahvatas Edmunds ja purskas välja suutäie 50%-lise allahindlusega Sauvignon Blanci. „Miks?”
Edmunds oli ainus inimene, kellele Baxter oli usaldanud tõe selle kohta, mis oli Lethaniel Masse kinnivõtmise päeval tegelikult juhtunud. Kumbki neist ei võinud kindlad olla, kui palju Masse sellest mäletas. Ta oli saanud jõhkralt peksa ja hinge vaakunud, aga Baxter oli alati hirmuga mõelnud sellele, kas mees oli toimuvast teadlik olnud ja kui lihtne oleks tal Baxter hukatusse saata, kui ta psühhoosi käes kannatav aju seda tahaks.
Baxter rääkis Edmundsile Vanita ja kahe „erilise” agendiga peetud vestlusest, selgitades, et ta saadetakse nendega koos lähetusse New Yorki, et seal kuriteopaik üle vaadata.
Edmunds kuulas vaikides ja muutus jutu edenedes järjest murelikumaks.
„Arvasin, et see on läbi,” ütles Edmunds, kui Baxter oli lõpetanud.
„Ongi läbi. See on lihtsalt järjekordne jäljendaja nagu kõik teised.”
Edmunds ei paistnud selles nii kindel olevat.
„Mida?” küsis Baxter.
„Sa ütlesid, et ohvri rinnale oli lõigatud sõna „Sööt”.”
„Mis siis?”
„Sööt kellele? Ma ei tea.”
„Kas sa arvad, et see on mulle mõeldud?” küsis Baxter turtsatades, lugenud selle Edmundsi toonist välja.
„Mehel on sama nimi kui Wolfil ja siis järsku – kes oleks võinud arvata! – oledki sina sellesse asja segatud.”
Baxter naeratas oma sõbrale soojalt.
„See on kõigest üks järjekordne jäljendaja. Sa ei pea minu pärast muretsema.”
„Ma muretsen alati.”
