„Tõsi, selles asjas olen ma Rouche’iga nõus,” ütles Baxter. „Nagu te ütlesite, on igal pool ajalugu. Teie näete Trafalgar Square’d, mina näen teisel pool väljakut üht kõrvaltänavat, kus me prügikastist ühe prostituudi surnukeha välja koukisime. Teie näete parlamenti, mina näen paadiga jõel kihutamist, mille pärast ei jõudnud ma... kuhugi, kuhu oleksin pidanud jõudma. Eks ta ole, nagu ta on, aga vähemalt on siin kodu.”
Esimest korda pärast teele asumist pööras Rouche pilgu aknalt kõrvale, et Baxteri nägu pikalt ja põhjalikult uurida.
„Rouche, millal te siis Londonist lahkusite?” küsis Curtis, kes ilmselgelt ei pidanud rahulikku vaikust nii meeldivaks kui teised.
„2005. aastal,” vastas mees.
„Perest kogu aeg eemal olla on vist küll raske.”
Rouche ei tundunud olevat erilises jututujus, aga vastas vastumeelselt: „On küll. Aga seni, kuni ma kuulen nende häält iga päev, ei ole me tegelikult üksteisest nii kaugel.”
Baxter niheles ebamugavust tundes oma istmel, hingekeeltel mängimine tekitas temas piinlikkust ning asja tegi veelgi hullemaks Curtise mõttetu ja ebasiiras „Ohhh!”.
Nad lasti välja Belmarshi vangla külastajate parklas, kust nad suundusid peasissekäigu juurde. Kaks agenti andsid ära oma relvad, neilt võeti sõrmejäljed, nad viidi läbi hermeetilistest ustest, vaadati üle röntgeniaparaadi ja metallidetektoriga ning otsiti käsitsi läbi, misjärel kästi neil oodata vanglaülemat.
Rouche paistis ümbrust uurides pinges olevat ja Curtis suundus vabanduste saatel tualetti. Mõne hetke pärast ei suutnud Baxter sellest enam mitte välja teha, et Rouche ümises endamisi Gwen Stefani laulu „Hollaback Girl”.
„Kas kõik on korras?” küsis Baxter.
„Vabandust.”
Baxter jäi teda korraks kahtleval pilgul vaatama.
„Närvis olles hakkan ma laulma,” selgitas mees.
„Närvis?”
„Mulle ei meeldi kinnistes ruumides olla.”
„Nojah, kellele meeldiks?” ütles Baxter. „See on ju sama, kui et keegi ei naudi seda, kui teda torgatakse silma – see on ilmselge. Seda pole isegi mõtet välja öelda, sest keegi ei taha kuhugi kinni jääda.”
„Tänan kaastunde eest,” ütles Rouche naeratades. „Kui jutt juba närvitsemisele läks, siis kas teil on kõik hästi?”
Baxterit üllatas, et mees oli ta ebalust märganud.
„Lõppude lõpuks võttis Masse ikkagi üsna hoolega ette...”
„Minu tapmise?” tuli Baxter talle appi. „Jah, ma mäletan. Asi ei puuduta üldse Masset. Loodan ainult, et vanglaülem Davies ei tööta enam siin. Ma ei meeldi talle eriti.”
„Teie ei meeldi?” küsis Rouche, lootes jätta (aga ei jätnud) mulje, et on nii uskumatu asja pärast nördinud.
„Jah, mina,” vastas Baxter veidi solvunult.
Muidugi Baxter valetas. Ta tundis tõepoolest ärevust, et peab jälle Massega näost näkku kohtuma, aga asi ei olnud mitte Masse isikus, vaid selles, mida ta võis teada ja öelda.
Ainult neli inimest teadsid tõde Old Bailey kohtusaalis toimunu kohta. Baxter oli eeldanud, et Masse lükkab ümber tema kiiruga välja mõeldud selgituse, aga ta tunnistust ei olnud kunagi kahtluse alla seatud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem oli Baxter hakanud lootma, et Masse oli kaotanud mõistuse, oli saanud Wolfiga peetud võitluses liiga raskesti viga, et olla teadlik Baxteri häbiväärsest saladusest. Iga päev oli Baxter mõistatanud, kas möödanik saab ta kätte, ja nüüd oli tal tunne, et kui ta läheb kohtuma ainsa inimesega, kes võiks ta ühe hetkega hävitada, paneb ta justkui proovile selle, kuidas tal on seni vedanud.
Just siis ilmus nurga tagant välja vanglaülem Davies. Tal läks nägu pilve, kui ta Baxteri ära tundis.
„Lähen kutsun Curtise,” sosistas Baxter Rouche’ile.
Ta jäi tualeti ukse taga seisma, sest kuulis seestpoolt Curtise häält. Baxteri meelest oli see imelik, sest nad olid turvakontrollis mobiilid ära andnud. Ta nõjatus vargsi vastu rasket ust, kuni sai aru, et noor ameeriklanna räägib peegli ees iseendaga.
„... Aitab lollist jutust. Mõtle, ja alles siis räägi. Massega ei tohi sellist viga teha. „Et endasse uskuda, peab ka teistesse uskuma.””
Baxter koputas valjusti ja lükkas ukse lahti, mille peale Curtis võpatas.
„Vanglaülem ootab meid,” teatas Baxter.
„Kohe tulen.”
Baxter noogutas ja läks tagasi Rouche’i juurde.
Vanglaülem viis nad kõrge turvatasemega ala poole.
„Küllap te teate, et Lethaniel Masse sai pöördumatult vigastada enne, kui meie uurija Baxter ta kinni võttis,” ütles Davies, kes üritas olla viisakas.
„Ma olen nüüd kriminaalpolitsei üleminspektor,” parandas Baxter teda, rikkudes asja ära.
„Ta on käinud mitmel plastilisel lõuaoperatsioonil, aga ei saa lõuga enam kunagi täielikult kasutada.”
„Kas ta suudab vastata meie küsimustele?” küsis Curtis.
„Ei, arusaadavalt küll mitte. Sellepärast olengi teie vestluse ajaks kohale kutsunud tõlgi.”
„Kelle eriala on... mõmisemine?” küsis Baxter, kes ei suutnud end tagasi hoida.
„Viipekeel,” ütles vanglaülem. „Masse õppis selle pärast siiatulekut mõne nädalaga ära.”
Seltskond läks järjekordse turvaukse kaudu hoonest välja puhkealale, mis oli kummaliselt tühi. Valjuhäälditest kostis kodeeritud teade.
„Kuidas Masse kinnipeetavana käitub?” küsis Curtis, kelle huvi oli häälest kuulda.
„Eeskujulikult,” vastas vanglaülem. „Kui nad kõik nii hästi käituksid! Rosenthal!” hüüdis ta ühele noormehele viiestele meeskondadele mõeldud jalgpalliväljaku kaugemas otsas. Rosenthal oleks nende juurde sörkides jääl peaaegu libastunud. „Mis toimub?”
„Söör, kolmandas plokis oli jälle kaklus,” hingeldas noormees. Tal oli üks saapapael lahti ja see lohises ta kannul maas.
Vanglaülem ohkas. „Kardan, et pean teie juurest lahkuma,” ütles ta teistele. „Meile toodi sel nädalal hulk uusi vange ja seni, kuni nad üksteiselt mõõtu võtavad ja toiduahela paika panevad, tekib alati mõningaid üleminekuprobleeme. Rosenthal viib teid Masse juurde.”
„Söör, Masse juurde?” Noormees paistis selle peale kogu oma innukuse kaotavat. „Muidugi.”
Vanglaülem kiirustas minema ja Rosenthal viis nad vangla sees asuvasse vanglasse, mida
