style="font-size:15px;"> Baxter pani arvuti kinni ja pakkis asjad kotti, valmis lahkuma: „Kuue nädala eest andsin ma paki Smartieseid ühele alla meetri mehele, kes tuli halloween’i ajal Kaltsunuku kostüümis mu ukse taha kommi pommima. Ja siis otsustas veel keegi baretiga pede hulga raipetükke kokku õmmelda. See soperdis on nüüd Tate Moderni uusim eksponaat ja seda käib rõõmuga vaatamas rekordarvul sama pedestunud ja baretistatud pedesid.”
Rouche naeris.
„Üks haige värdjas teeb sellest isegi telesaadet. Kaltsunukk on maailmas valla, ta on igal pool ja meil ei jää muud üle kui õppida sellega elama,” lõpetas Baxter.
Ta pöördus Rouche’i poole, kes silmitses oma kummikommide pakki.
„Kas ta ei räägigi?” küsis Baxter Curtiselt.
„Ta eelistab kuulata,” ütles Curtis kibestunult, nagu oleks ta pärast ühe nädala pikkust koostööd oma ekstsentrilisest kolleegist juba väsinud.
Baxter vaatas uuesti Rouche’i poole.
„Kas nad on nendega midagi teinud?” pomises mees värvilist suutäit mäludes, kui oli taibanud, et kõik kolm naist ootasid nüüd tema panust vestlusse.
Baxteri üllatuseks rääkis CIA agent laitmatu inglise aktsendiga.
„Teinud mida millega?” küsis ta, katsudes aru saada, kas mees püüdis tema narrimiseks meelega nii rääkida.
„Kummikommidega,” vastas mees hambaid urgitsedes. „Need maitsevad teistmoodi kui vanasti.”
Piinlikkust ja masendust tundev Curtis hõõrus endal otsaesist. Baxter tõstis käed õhku ja vaatas kannatamatult Vanita poole.
„Ma pean ära minema,” ütles Baxter otse.
„Üleminspektor, meil on põhjust arvata, et tegu ei ole järjekordse suvalise jäljendajaga,” käis Curtis peale ja näitas käega fotode poole, otsekui püüdes koosolekut tavapärastesse rööbastesse juhtida.
„Teil on õigus,” ütles Baxter. „See ei ole isegi õige jäljendaja. Mitte midagi ei ole kokku õmmeldud.”
„On toimunud veel üks mõrv,” nähvas Curtis ägedalt ja jätkas siis professionaali häälel. „Üleeile. Mõrvapaik oli... selles mõttes soodne, et saime vähemalt esialgu vältida meedialeket. Aga kainelt mõeldes ei usu me, et meil õnnestub säärase” – ta vaatas abiotsivalt Rouche’ile otsa, kes ei pakkunud mingit abi – „iseloomuga vahejuhtumit maailma eest varjata kauem kui ühe päeva või umbes nii.”
„Maailma eest varjata?” küsis Baxter skeptiliselt.
„Meil on teile väike palve,” ütles Curtis.
„Ja suur palve ka,” lisas Rouche, kelle hääldus oli veelgi parem, kui ta oli mälumise lõpetanud.
Baxter jõllitas Rouche’i, Curtis tegi sama ja siis hakkas Vanita Baxterit ähvardavalt vahtima, nii et tollel ei jäänudki võimalust vastu vaielda. Et kõik oleks tasakaalus, põrnitses Rouche Vanitat ja samal ajal pöördus Curtis uuesti Baxteri poole: „Me tahaksime Lethaniel Massega rääkida.”
„Ah siis sellepärast ongi nii FBI kui ka CIA asjasse kaasatud,” ütles Baxter. „Ühendriikides sooritatud mõrv, inglismannist kahtlusalune. Nojah, laske käia,” kehitas ta õlgu.
„Muidugi teie juuresolekul.”
„Mitte mingil juhul! Ei ole mitte ühtegi põhjust, miks teil võiks mind seal üleüldse vaja minna. Võite talle ise kaartide pealt küsimusi ette lugeda. Ma usun teisse.”
Rouche naeratas sarkastilise torke peale.
„Muidugi oleme ülima heameelega valmis teid igat moodi aitama, eks ole, üleminspektor?” ütles Vanita, silmad vihast pungis. „Meie sõprus FBI ja CIA-ga on meile tähtis...”
„Issand jumal!” prahvatas Baxter. „Vabalt! Ma tulen ja hoian teil kätt! Ja mis see väike palve siis veel on?”
Rouche ja Curtis vaatasid teineteisele otsa ning isegi Vanita niheles ebamugavust tundes, sest keegi ei julgenud rääkima hakata.
„See... oligi väike palve,” ütles Curtis mahedal häälel.
Baxteril oli selline nägu, et ta kohe plahvatab.
„Tahaksime, et te vaataksite koos meiega kuriteopaiga üle,” jätkas Curtis.
„Fotodelt?” küsis Baxter pingutatud sosinal.
Rouche ajas alumise huule ette ja raputas pead.
„Olen politseiülemaga juba kokku leppinud teie ajutise lähetamise New Yorki ja seni täidan ma ise teie töökohustusi,” teatas Vanita Baxterile.
„Need kohustused on rasked,” nähvas Baxter.
„Eks ma tule toime... kuidagi,” vastas Vanita, kelle professionaalne fassaad murenes üheks harvaks hetkeks.
„See on naeruväärne! Mida kuradit võiks mul teie arust öelda olla mingi täiesti suvalise juhtumi kohta teises maailma otsas?”
„Mitte midagi,” vastas Rouche ausalt, tehes Baxteri relvituks. „See on meie kõigi aja... aegade? aja? täielik raiskamine.”
Curtis võttis sõnajärje üle: „Arvan, et mu kolleeg üritab öelda seda, et Ameerika üldsus ei hakka suhtuma sellesse juhtumisse nii nagu meie. Nad teavad Kaltsunuku mõrvu siin, nad saavad teada Kaltsunuku moodi mõrvadest seal ja nad tahavad, et see inimene, kes võttis Kaltsunuku mõrvari kinni, ajaks taga ka neid uusi koletisi.”
„Koletisi? Mitmuses?” küsis Baxter.
Nüüd oli käes Rouche’i kord oma kolleegi suunas silmi pööritada. Curtis oli ilmselgelt öelnud rohkem, kui oleks nii varajases staadiumis võinud öelda. Järgnenud vaikusest sai Baxterile selgeks, et Curtis valib edaspidi sõnu jälle suure hoolega.
„See pole siis midagi muud kui avaliku arvamuse suunamine?” küsis Baxter.
„Noh,” ütles Rouche naeratades, „kas see ei käi mitte kõige kohta, mida me teeme, üleminspektor?”
3. PEATÜKK
Teisipäev, 8. detsember 2015
Kell 20.53
„Halloo? Vabandust, et jäin nii kõvasti hiljaks!” hõikas Baxter esikust, lükkas saapad jalast ja astus elutuppa. Köögi ukseavast puhuv jahe tuuleke tõi kaasa imehäid lõhnu ja nurgas ümises iPodi kõlarist järjekordne mitte pealetükkiv laulja-laululooja, keda Starbucks oli sel nädalal promonud.
Laual oli kaetud neli kohta, värelevad teeküünalde leegid pani toa oranžikalt kumama, mis tõi veel rohkem esile Alex Edmundsi ruuge juuksepahmaka. Baxteri vibalik ekskolleeg kõndis toas kohmetult ringi, käes tühi õllepudel.
Baxter oli ise ka pikk, aga pidi ikkagi kikivarvule tõusma, et meest kallistada.
„Kus
