tunne ülemuste vastu mingisugust austust; ka pidas ta Baxterit endiselt vastutavaks ühe ohvri surma eest. Baxteri arvates oli Vanita avaliku arvamuse ees lömitav ussike, kes ei olnud hetkegi kõhelnud Simmonsit ohverdamast, kui ilmnesid esimesed märgid olukorra halvenemisest.
Asja tegi veelgi hullemaks see, et Baxter oli just avanud arhiiviosakonnast automaatselt tulnud e-kirja, milles tuletati talle jumal teab mitmekümnendat korda meelde, et Wolf pole endiselt tagastanud mitut toimikut. Baxter vaatas seda loetelu ja tundis ära paar nime...
Bennett, Sarah – naine, kes oli oma mehe kodubasseini uputanud. Baxter oli üsna kindel, et selle toimiku oli ta ise ära kaotanud, võimalik, et see kukkus koosolekuruumi radiaatori taha.
Dubois, Léo – lihtne pussitamine, mis oli ajapikku paisunud mitme aasta jooksul üheks kõige keerulisemaks juhtumiks, mille lahendamisse oli kaasatud mitu talitust ning mis hõlmas narkootikumide salakaubavedu, relvade müüki mustal turul ja inimkaubandust.
Selle juhtumi kallal pead murdes oli ta koos Wolfiga mõnusasti aega veetnud.
Ta märkas korraga, et Vanita tuleb kontorisse ja et naise kannul on veel kaks inimest, mis ei tõotanud head, sest ta hellitas veel lootust kella kaheksaks minema saada. Ta ei vaevunud püsti tõusma, kui Vanita sisse astus ja tervitas teda nii loomulikul moel meeldivalt, et Baxter oleks tema sõbralikkust peaaegu uskuma jäänud.
„Kriminaalpolitsei üleminspektor Emily Baxter, FBI eriagent Elliot Curtis,” teatas Vanita ja heitis oma tumedad juuksed otsaeest ära.
„See on mulle suur au,” ütles pikk mustanahaline naine ja sirutas Baxterile käe. Tal oli seljas mehelik ülikond, juuksed olid seotud nii tugevasti patsi, et tundus, nagu oleks tal pea paljaks aetud, ja meiki oli ta kasutanud minimaalselt. Kuigi ta paistis olevat veidi üle kolmekümne, kahtlustas Baxter, et ta on veel noorem.
Ta surus Curtise kätt ilma püsti tõusmata, samal ajal tutvustas Vanita talle teist külalist, kes tundus olevat kipakast kartoteegikapist rohkem huvitatud kui tutvustamisest.
„Ja see on eriagent...”
„Ma küll ei tea, kui erilised nad ikka saavad olla,” segas Baxter vahele oma sõnu rõhutades, „kui meil on neid siin hädises urkas, mis kannab kabineti nime, juba kaks tükki?”
Vanita ei teinud temast välja.
„Ja nagu ma ütlesin, on see CIA eriagent Damien Rouche.”
„Ruusi?” küsis Baxter.
„Ruutš?” proovis Vanita uuesti, hakates ise ka oma häälduses kahtlema.
„Minu arust hääldatakse seda ’ruuš’, nagu ’duuš’,” lisas Curtis abivalmilt ja pöördus küsivalt Rouche’i poole.
Baxter vaatas imestunult, kuidas hajevil mees viisakalt naeratas, surus tervituseks temaga kiiresti rusikad vastamisi ja võttis siis sõnagi lausumata istet. Baxteri arvates ligines mees neljakümnele. Tal oli korralikult raseeritud kahkjas näonahk, veidi hallisegused mustad juuksed olid otsaees natuke välja kasvanud. Mees vaatas nende vahel kõrguvat paberikuhja, heitis siis pilgu all innukalt ootavale prügikastile ja naeratas. Tal oli seljas kahe lahti tehtud ülemise nööbiga valge triiksärk ja kulunud välimusega tumesinine ülikond, mis aga istus hästi.
Baxter vaatas Vanitat ja ootas.
„Agendid Curtis ja Rouche saabusid äsja Ameerikast,” ütles Vanita.
„Kõlab loogiliselt,” vastas Baxter kannatlikumalt, kui oli kavatsenud. „Mul endal on täna õhtul veidi kiire, nii et...”
„Kas tohib, proua direktor?” küsis Curtis viisakalt Vanitalt ja pöördus siis Baxteri poole. „Üleminspektor, te olete muidugi kuulnud tollest surnukehast, mis avastati umbes nädala eest. Nagu te...”
Baxter vaatas teda tühjal pilgul ja kehitas õlgu, katkestades Curtise jutu veel enne, kui too oli jõudnud korralikult alustada.
„New Yorgis? Brooklyni sillal?” küsis Curtis rabatult. „Üles riputatud? Ülemaailmne uudis?”
Baxter pidi haigutuse maha suruma.
Rouche asus pintsaku taskutes tuulama. Curtis ootas, et ta võtab sealt välja midagi asjakohast, aga selle asemel tõi mees nähtavale kummikommide paki, mis oli mõeldud tervele perele, ja rebis selle lahti. Märgates Curtise vihast nägu, pakkus mees talle ka kommi.
Tegemata Rouche’ist välja, avas Curtis oma koti ja võttis sealt ühe toimiku. Ta otsis välja hulga suurendatud fotosid ja pani need Baxteri ette lauale.
Korraga hakkas Baxterile kohale jõudma, miks need inimesed olid tulnud nii pika tee, et temaga kokku saada. Esimene foto oli tehtud tänavalt üles vaadates. Linna helendava kuma taustal rippus 30 meetri kõrgusel trosside vahel üks surnukeha. Käed-jalad olid väänatud ebaloomulikku poosi.
„Me ei ole seda veel avalikkusele teatanud, aga ohvri nimi oli William Fawkes.”
Hetkeks jäi Baxteril hing kinni. Ta oli juba varem näljast nõrk olnud, aga nüüd oli tal tunne, et minestab päriselt. Ta käsi värises, kui puudutas kuulsa silla all rippuvat moonutatud kuju. Ta tundis, et nad vaatavad teda, jälgivad teda, võib-olla ärkavad uuesti ellu nende varasemad kahtlused tema ebamäärase jutu kohta, kuidas Kaltsunuku mõrvade dramaatiline lõppvaatus oli kulgenud.
Curtis jätkas kummalise näoga.
„Mitte see Fawkes,” ütles ta aeglaselt ja kummardus lähemale, et hunnikus pealmine foto kõrvale lükata ning tuua nähtavale lähivõte, millel oli kujutatud tundmatu priske mees, kes oli alasti.
Baxter pani käe suu ette, olles vastamiseks ikka veel liiga vapustatud.
„Ta töötas P. J. Hendersoni investeerimispangas. Abielus, kaks last... Aga keegi püüab ilmselgelt meile midagi öelda.”
Nüüd suutis Baxter end nii palju koguda, et ülejäänud fotod läbi vaadata – need kujutasid laipa eri nurkade alt. Terve surnukeha, ei ühtegi õmblust. Viiekümnendates eluaastates alasti võetud mees. Vasak käsi rippus niisama, sügavale rinna sisse oli lõigatud sõna „Sööt”. Ta lappas kõik fotod läbi ja andis need Curtisele tagasi.
„Sööt?” küsis ta, vaadates kahele agendile kordamööda otsa.
„Võib-olla saate nüüd aru, miks me arvasime, et peaksime teid teavitama,” ütles Curtis.
„Tegelikult ei saa,” vastas Baxter, kelle tavaline vorm hakkas kiiresti taastuma.
Curtise ilme oli jahmunud ja ta pöördus Vanita poole: „Lootsin, et just teie osakond tahab kõigist teistest rohkem...”
„Kas te teate, mitu Kaltsunukku jäljendavat kuritegu sooritati eelmisel aastal Suurbritannias?” segas Baxter vahele. „Mina tean seitset ja ma näen tõsist vaeva, et neist mitte midagi teada saada.”
„Ja see ei pane teid üldse muret tundma?” küsis Curtis.
Baxter ei saanud aru, miks ta peaks sellele konkreetsele jubedusele rohkem aega raiskama kui nendele viiele, mis olid hommikul tema lauale maandunud.
Ta kehitas õlgu: „Friigid jäävad friikideks.”
Rouche
