kahekorruseline elamu ehitatud toonasele juhtkonnale otse mõisaparki. Hilisemad – suuremad, kõrgemad ja moodsamad – põlispuude vahele enam ära ei mahtunud, need pidid leppima pargiääre või lageda põlluveerega. Asukoht ei olnud tollel industrialiseerimise ajajärgul tähtis – maad oli ümberringi küll. Olulised olid kommunikatsioonid ja nii neid karpe üksteise kõrvale laoti. Looduskaitsel polnud toona suuremat sõnaõigust. Kui järjekordne ehitis valmis sai, kolis juhtkond sinna üle ja sealt jälle omakorda edasi. Nii olid tema vanemadki kunagi noortena sellesama maja teises tiivas oma elu alustanud ja siit edasi läinud. Tema, Mart, oli kasvanud juba pargi servas ja põllu peal – sedamööda, kuidas kohalik KEK[4.] keskust edasi ehitas. Nüüd oli ta tagasi siin, kust vanemad kunagi alustasid, kuid erinevalt nendest pole temal siit kuhugi minna.
Suits on märkamatult lõpuni põlenud ja kõrvetab sõrmi.
„Lilli on kindlasti suitsetamise maha jätnud,” on mehe mõtted oma endise naise juures tagasi. „See ei ole enam moes.”
Tegelikult hakkas naine nende kooselu ajal märkamatult suitsetama. Algul võttis niisama seltskonna mõttes sigareti näpu vahele ja pahvis, alla tõmbamata, siis aga ühel päeval tossutas juba päriselt.
Oma osa oli siin kindlasti defitsiitsetel BT sigarettidel, millega ema neid plokkide kaupa varustas. Ikka üksi temale teada olevaid kanaleid pidi, mis kõik tema juurde kokku voolasid: mida ainult oskasid tahta! Tõsi, mõni soov võttis kauem aega, aga täidetud see sai. Kuni kadus ema ja kadusid suitsud… Või oli see vastupidi – lõpetas ehk endine sõbralik sotsialismimaa Bulgaaria oma toodangu eksportimise kahtlaselt iseseisvunud Baltimaadesse? Mis sellest enam…
Mees näeb veel praegugi oma noort naist elegantse žestiga sigaretti põlema klõpsutamas. Lillile see sobis: jalg hooletult üle põlve, silmades eemalolev ja natuke põlglik pilk, mis hindavalt üle seltskonna libises, justkui kaalutledes, kas poetada sõnake teiste jutu sekka või jätta oma tarkus enda teada. Ei tea, kust oli tema, Pelgulinna töölisklassi järeltulija, omandanud sellise suursuguse hoiaku? Lilli ei olnud ei oma isa ega ema moodi – täiesti omaette nähtus. Kiires armumise tuhinas polnud Mart tüdruku olekut suuremat tähele pannud – oli muudki teha; oma naist õppis ta lähemalt tundma ja nägema alles abielus ja üllatus järjest rohkem. Nii heas kui ka halvas mõttes.
Kõike oli…
Jope seljas, heidab mees pilgu aknasse: kas oleks mütsi ka tarvis? Pikk päev vaja väljas olla, varakevadine ilm on äraarvamatu nagu tite tagumik. Ta on juba esikus, kui toast kostab telefonihelinat. Kes see veel helistab, kas poeg unustas midagi?
Helistaja on Maire, endine elukaaslane. Käriseval häälel esitab naine nõudmise, et mees tuleks kohe kodust läbi ja kõrvaldaks ummistuse, mis eelmisest õhtust saadik köögi kraanikausist vett alla ei lase. Terve pudel Torusiili on sisse kallatud, aga kasu ei midagi.
„Siis, kui midagi vaja on,” hoiab mees telefoni õlaga kaela vastas ja topib säärikuid jalga, „siis on jutt kodust.” Pool kõnet läheb kaduma, aga sisu on teada nagunii. Seda naist on tal olnud aega tundma õppida. Küsimus on ainult tooni tugevuses, häälestus on etteaimatav.
„Ma tulen õhtul läbi,” lubab mees. Jalg vääratab ja õlg surub telefoni kinni. „Ongi hea, jumal teab, mis sealt veel oleks tulnud.”
Tegelikult teab ta liigagi hästi – Maire ei kannata äraütlemist. Vähemasti mitte tema suust, olgu teistega, kuidas on. Kui ikka joone peale satub, siis kuuleb kõik ära: kuidas Mart tema, noore tüdruku ära narris, kui ülekohtused mehe vanemad olid, Lillist rääkimata – mis näoga ta teda ja Mirellet ämma matustel jõllitas, ise ammu mehest lahus. See ei lõpe ka kunagi. Mees kahetseb järjekordselt, et pärast kodust äratulemist liiga ligidale ankrusse jäi; sellest naisest oleks tulnud kaugemale hoida. Nii kui kusagil mehekätt vaja on, nii kamandab teda, nagu oleks tal tema peale surmani mingi õigus. Eks Maire meelest ongi – ikkagi ühine laps, tütar, kes tänaseks küll juba ise täiskasvanud inimene…
„Oijah,” keerab mineja ukse lukku ja astub rõskest trepikojast varakevadisse päikesepaistesse.
Niisuguse ilmaga on lausa lust õues tööd teha. Kui see vasakus õlavarres tuikav valu ka natuke järele annaks! Aga ei sinnapoolegi, kiirgab juba kätte. Peaks millegagi määrima või koguni arsti juures ära käima? Sellega läheb pea terve päev – siinmail arsti enam ei ole. Omal ajal, kui Lilli velskripunktis töötas, olid arst ja velsker ja medõde… Kõik lihtsamad protseduurid sai kohapeal kätte, ei pidanud kuhugi kaugemale sõitma. Mis oli, see oli… Ptüi! Aga nii ei saa varsti enam puidki laduda, lõhkumisest rääkimata. Kevadised tööd ootavad reas – kätt on iga asja juures vaja.
„Kui see krematooriumi asi käima läheb,” mõtleb mees, teel loikude vahel loovides, „siis saab siitkandist minema.”
Hallaküla, õieti Saueaugu, on Volli juures käimisega omaseks saanud. Ei tea, mis plaanid Lillil taluga on, tema on ju vanamehe pärija? Küllap müüb maha, mis muud; eluaegne linnaproua, nagu ta on. Aga ehk saab vahepeal mõnda aega seal olla – ehk ei müü kohe päevapealt? Oleks vanamees talu Martini nimele teinud, oleks teine asi – pojaga annaks rääkida…
„Eks näe,” on mees harjunud esmapilgul lahendamatuid asju saatuse hoolde jätma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ei tule töö tema juurde, peab tema töö juurde minema. Niisama lihtne see ongi – hõlmad vöö vahele, kompsud kokku ja minema! Otsigu proua endale mõni teine käsualune! Päike paistab, linnud laulavad, minekulust teeb meele rõõmsaks – meelemuutuseks ei ole palju vaja! Eile sai töö juures kaks korda kohvi ja lõunaks sousti-kardulit – mis sa hing veel tahad!
Õige pea viskab töömees vatid maha – esimene kevadine soe võtab selja märjaks. Puukuur on küll nurga taga varjus, aga pidev koogutamine läheb paraja võimlemise ette. Riita ei saa väga kõrgeks laduda – Vahingu Meeta, Mardi praegune tööandja, on lühike nagu jupp.
„Imelik, et mutt sellise ilusa ilmaga pole veel nina välja pistnud,” imestab mees omaette. „Eile istus pool päeva siinsamas pakuotsal ja vaterdas nii, et hakkas juba ära tüütama. Üksikute vanainimeste viga – elad üksi metsanurgas, harva kui keegi siiakanti juhtub. Inimesi näed ainult telekast. Ja need sinuga ei räägi, seletavad omaette.”
Suitsutund peetud, aga Meetat pole ikka näha. Rääkis vist eile isu täis, tänaseks jutt otsas. Või on teisega äkki midagi juhtunud? Kui vana ta oligi – ikka üle kaheksakümne? Niikaua kui Mart mäletab, on Meeta ikka ühesugune olnud – igivana. Pisike, kuivetu ja krimpsus – nagu tohletanud sibulõun. Aga kärme ja terava keelega – jutu poolest talle vastu ei saa. Mingi kolhoosiaegne vasikalauda asi oli neid vaidlema ajanud, Mart oli üritanud ka sõna sekka ütelda, aga kus sellega! Mutil jäi õigust ülegi, tema mäletamist mööda oli see lugu hoopis teistmoodi. Kus ta siis täna on? Eile ei olnud küll mingit juttu, et ta kuhugi minema peaks…
Mart teeb maja ümber tiiru, aga akendest ei paista midagi. Kahtlane on see, et välisuks tundub seestpoolt haagis olevat. Viisakas koputamine muutub kõigest jõust prõmmimiseks, aga avama ei tule keegi.
„Nüüd on küll kurat lahti!”
Mees võtab hoogu ja katsub tervema õlaga ust lahti lüüa. Niisama lihtsalt see ei õnnestu, kirvesilmast on rohkem abi. Haak lendab plõksatades eest ära, sissepääs on vaba, aga abi on hiljaks jäänud! Meeta lamab kummuli tagatoa põrandal, krampunud käsi kortsu keerdunud põrandariides kinni.
Tuppa tormanud abiline tarretub paigale. Kas naine on elus või surnud? Peaks järele katsuma, aga kuidagi ei tihka maaslamajat puudutada. Käsi kobab telefoni järele – kurat, see jäi koju köögilaua
