Lõhn, mis peatselt pannilt tõuseb, on isuäratav.
„Kahju, et rohkem ei olnud,” tõstab mees tühja taldriku kraanikaussi. Päev hakkab õhtusse jõudma – nii pikk kui see oligi. Tänane hommik on juba kaugel – nagu Meeta elugi. Öeldakse, et aega mõõdavad selles ajas toimunud sündmused, mitte minutid ega tunnid.
„Olemine on kuidagi hõredavõitu,” raputab mees õlgu. „Tõbiseks küll ei taha jääda, pikk tee ees. Niipea kui võimalik, panen siit ajama.”
Hommikune hirm oma endise naise ees ei tule enam meelde. Praegu on hoopis tähtsamad asjalood esiplaanil: elu ja ennast meelde tuletanud surm. Tarmol paistis linnaminekuga päris tuli takus olevat, ei julgenud öödki oma kodus veeta. Ema on ju ikka ema, olgu ta elus või surnud. Aga ega tea…
Karda elavaid, mitte surnuid! Paistab küll vastupidi olevat. Tema isa läks kontoris jalapealt, ema suri haiglas – koduseinad jäid surmakõledusest puutumata. Tea, kuidas oleks, kui oleks endal selline kogemus? Aga tal peaaegu on! Volli läks oma kodust, oma voodist, ja tema oli hiljem talvel seal nädalakese omapäi redutanud. Selles mõttes, et seda ei teadnud keegi. Läks krematooriumimeestega rääkima ja otsus jääda Saueaugule kauemaks kui esialgu plaanitud sündis kuidagi iseenesest. Mitte midagi seal ei hirmutanud, miski ei häirinud ega hakanud vastu – majas ja selle ümber valitses niisugune rahu, et kui nüüd sellele tagasi mõtelda, siis oli see suisa imelik. Volli oli läinud, aga tema rahu oli talus tunda – veel palju tugevamalt kui eluajal oligi. Vana oli üldse üks omamoodi mees, surmast rääkis ta nii, nagu oleks see üks kallis kingitus, kui inimene siit maa pealt ükskord pääseb. Enda jutu järgi olevat ta korra taevas ära käinud, aga saadetud tagasi – polnud veel aeg. See juhtus üsna varsti pärast Helmi surma, kui ta paat ristlainesse sattus ja külm tahtis hinge seest võtta.
„Kas sa ingleid ka nägid?” oli Mart uudishimutsenud.
„Miks ma’s taevas ei näinud, kui ma maa pealgi näen,” oli vanamees naeru mugistanud. Naer oli tal isevärki – nagu oleks väike mootor podisenud. Või siil, kui see okkad turri ajab.
Pikemalt vanamees seda inglivärki ei seletanud: „Kui antakse näha, näed ise. Mis see teise jutt aitab, igaühel on omamoodi.”
Mart ei näinud ega kuulnud midagi – ei Saueaugul ega kusagil mujal. Paar korda oli ta Saueaugul rehetuppa minnes vanamehe eest leidnud – teeb ukse lahti, Volli istub äraseletatud näoga raiepakul, õnnis ilme näol, läigib nagu pestud kaloss. Aga eks see kõik muinasjutu moodi ole: nagu lapsed mõtlevad endale fantaasiamaailmas välja sõbra, kellest päriselus puudust tunnevad, nii võis ka vanamees, kes päevad läbi oma majapidamises ihuüksi ringi töllas, endale inglid seltsiks mõtelda. Kummalisel kombel sai Volli nendes asjades kõige paremini jutu peale Annega, kellele vanamehe iga sõna oli sula kuld – aga see oli ju ka ise peast soe. Kord juhtus Mart Saueaugul olema, kui kirikuõpetaja külla tuli ja mehed omavahel vaidlema läksid. Kutsele jumalateenistusel osaleda vastas Volli sõbrale, et kui jumal on see, keda arvatakse olevat, siis on ta samamoodi tema juures Saueaugul kui seal tühjas ja külmas majas, kuhu Arvet teda kutsub. Vaidlesid, mis nad vaidlesid, sõbrad nad olid ja sõpradeks jäid. Volli ärasaatmise teenistus oligi Arvetile viimane, miski tõbi viis ta üsna kähku sõbrale järele.
„Huvitav, mis ta seal Vollist rääkis ka,” mõtleb Mart, „seda oleks tahtnud kuulda.” Võiks Martini käest küsida, aga mis seal enam…
Mõtted on harali ja piiripealsed, tavaliselt ja igapäevaselt neid ei mõtle. Kella järgi peaks magama sättima, et jõuaks Tartusse Haapsalu bussi peale. Saueaugule jõuab ta alles hilisõhtul ja siis jääb paar päeva aega seal rahus olla. Asjad oleks tark kohe praegu kokku panna ja Maire juurde minnes kaasa võtta – und nagunii ei ole.
Vana spordikott saab üsna kõhnuke – mõned riidetükid, sokid, napp toidutagavara, mis muidu siia ootama ja hallitama jääks…
„Midagi on justkui puudu,” kratsib mees arupidavalt kukalt. „Ülikond, kurat!” Matustele ju teksadega ei lähe. Aga seda tema siinses majapidamises ei ole. Kui järele mõtelda, pole olnudki! Jäi vist kodust ära tulles riidekappi puu peale ja pärast pole niisugust käimist olnud, kus teksad poleks asja ära ajanud.
„Siis peaks see seal alles olema,” otsustab ta. „Mis Maire sellega peale hakkaks!”
Ettevalmistused tehtud, viskab reisimees pikali. Oli, mis oli, aga nii väsitava päeva peale uni tuleb.
Mart seisab laia ja sügava kraavi serval: ta teab, et peab sellest – maksku, mis maksab – üle pääsema, aga purret ega silda ei paista kusagil. Hüppama ei riski hakata – üle ääre kummardades pole põhja nähagi. Selline ootamatu takistus teel paneb kella vaatama ja närvitsema: kui jääb viimati matustele hiljaks. Kraav lõikub maasse silmapiirini välja, lõppu ei paista; ringi ka ei jõua minna. Kuidas teised siit üle saavad?
Alt põhjast kerkib ülespoole must kogu: tumeda kapuutsiga mehike heljub õhus, jõuab Mardi kohale, haarab tal kõvasti käest kinni ja lubab mehe üle viia. Tunda on, et tirib allapoole, sinna, kust ise äsja ilmus. Kes ta niisugune on? Hääletu küsimuse peale keerab abipakkuja oma näo Mardi poole. Aga nägu ei olegi, ainult must mask. Surm! põrkab mees eemale, ärkab, kargab istuli ja vahib toas ringi, nagu võiks unenäo jube külaline kusagil siinsamas olla. Ptüi! tõuseb mees üles ja joob kulinal vett: kurk on ehmatusest kuiv, nähtu oli nii reaalne, et kummitab ilmsi edasi.
„Eilne päev ikka mõjus,” tõdeb ta. Arvad küll, et ei tee midagi, kui teise surma nii lähedalt näed – et üks loomulik asi vanainimese puhul –, aga keerutab su enda sees midagi niisugust liikvele, mis unes üles ärkab.
Õnneks on juba valge väljas, pole vaja enam und otsida. See kellakeeramine on ikka üks õige asi, seletagu, mis nad tahavad.
Üleskargamisega on õlg ja käsi valutama hakanud: nii kui vähegi liigutad, nii tuletavad ennast meelde. Peab Tartus kusagilt apteegist miskit määret küsima. Või tõesti lõpuks arsti juures ära käima…
On see Väints muidu, mis ta on, aga vähemalt haigekassat maksab oma endisele ülemusele. Kaua aega tagasi oli vastupidi: Mart oli töökoja juhataja ja poisike saadeti maakutsekoolist nendele praktikale. Nüüd on poisist saanud tähtis nina, kohaliku põllumajandusühistu juhataja, ja Mart on jooksupoiss, kes kõik hädalised asjad peab ära toimetama. See käib vahel küll santi moodi närvidele – mis ta endast õige mõtleb –, aga pole midagi parata: ilma Väintsita oleks tema ja mõni temasugune siin praegu täitsa ilma töö ja leivata. Raha saab küll nadilt ja näpuotsaga, aga vähemalt haigekassa on olemas, kui juhtub vaja minema. Hambad on riiklik meditsiin inimeste endi hooleks jätnud – riputa varna, kui tahad, oma asi! Maal torkab see eriti silma – nagu maainimesel ei olekski tarvis naeratada või niisama, suu ammuli, ringi vahtida.
Tänane hommik päikesega ei meelita – ilm on morn nagu mees isegi. Võikast unenäost on jäänud raske tunne: mida see must, ilma näota mees pidi tähendama?
„Nii, viimased asjad – rahakott, telefon, suitsud,” kobab käsi mööda taskuid. Hea, et raha kätte sai! Selle poolest oli Tarts täitsamees, Mart ise poleks küll meelde tuletanud. Raha küsimisega on tal üldse kehvasti: ärisoont ja kauplemisoskust pole ollagi. Kuidas vanemate annid – isa praktiline meel ja asjaajamisoskus ning ema ärivaim – nende ainukesest pojast nii kaugelt mööda on käinud? Lähevad vist üle põlve edasi – Martin oskab nii asju ajada kui ka kaupa teha, seda on isa kõrvalt näinud ja imeks pannud, kuidas pojal kõik nii ladusasti välja tuleb.
Väintsil oli eraettevõtluse magus maik varakult suus: sai praktikal
