ettevõtjapõli muidugi nii roosiline ei olnud, sest kõik kulud tuli endal kanda, aga ikkagi – hammas oli verel ja muu tuli tasapisi järele. Isa surmaga lõppes kolhoosis igasugune heategevus ja varsti sai ka kolhoos ise otsa. Nii kui selle Tõravere teadlase – ei taha teise nime suhu võttagi – seadus välja kuulutati, nii veeti kogu vähegi väärtuslik kraam majandist paari päevaga laiali ja suures tuhinas jäid kõik omaette kiratsema. Oleks kolhoosist otse saanud ühistuga edasi minna, nagu mõnel pool tehti, oleks hoopis teine asi olnud. Aga ei – igaüks tahtis oma! Siis oli ta küll rahva rumaluse peale solvunud ja, mis seal salata, riigimeeste peale ka, et need oma seadustega niisuguse kaose tekkimisele kaasa aitasid. Perspektiivitunnet polnud kellelgi, elati unistustes ja utoopiates, tehti ärategemise pärast ja maaelu sai kabelimatsu. EVP-de eest sai kaks korterit ja nüüd pole enam neidki! Kui Väints ei oleks talle halastusest seda peavarju sokutanud, oleks päris põõsa all.
Isa surma järel hakkasid puhuma hoopis teised tuuled: kõik senised sõbrad, poolehoidjad ja takkakiitjad kadusid tasapisi. Nagu ei olekski isa kogu kolhoosi haljale oksale upitanud ja inimesi aidanud – selline must tänamatus ajab siiamaani harja punaseks! Kui vana oleks kauem elanud, oleks nende pere elu ka selles uues Eestis hoopis teistsugune. Küllap oleksid ühistud edasi tegutsenud ja inimestele tööd ning leiba andnud. Või vähemalt oleks paps osanud sinna, kuhu vaja, käpa peale panna ja kui mitte ühistu, siis oma talu koos korraliku masinapargi ja ümbruskonna parimate põldudega endale munsterdanud. Aga kõik läks… Isegi peaaegu valmis unelmate maja Toomas 6[6.] järveäärses männikus võeti juhatuse otsusega pärast isa surma nendelt ära. See tegu näitas selgelt kohalike jupijumalate suhtumist – temast, Mardist, ei peetud midagi. Tegelikult ei olekski isa ja ema sinna häärberisse kolinud – see oli mõeldud ainukesele pojale ja tema perele lootuses, et imeilusasse kohta ehitatud korralik maja Lilli Tallinnast tagasi meelitab! See plaan oli olnud ainult nende pere teada, aga küllap ei olnud kõrvalseisjatel raske kaks ja kaks kokku panna. Ema Liidia tegelikult ei tahtnudki oma mugavast korterist, kus majandi rahaga kõik väiksemad ja suuremad remondid ära tehti, kuhugi metsa kolida, ja kuna tema, Mart, elas parajasti üksi, tõmmati nad majasaajate nimekirjast maha. Selle ettevõtmise ümber keesid kired algusest peale ja ainult isa kõva sõna hoidis ära suuremad verevalamised. Lõpuks jäid algsest nimekirjast pooled välja – uued otsustajad sokutasid omad asemele.
Kui kinnisvara soetamise juures mängivad kõige olulisemat rolli kolm asjaolu – asukoht, asukoht ja veel kord asukoht –, siis nende majaga oli isa pannud otse kümnesse. Maanteelt polnud midagi näha: käänuline metsatee viitas pigem sissepääsule marja- ja seenemetsa kui puudesalusse peitu pugenud kuuele Toomasele, igaühel vähemalt hektarijagu maad ja metsa ümber. Piibelehed, maasikad, mustikad, pohlad, kukeseened ja riisikad siinsamas oma aia taga kasvamas. Õhk linnulaulust paks, kallaku all järv koos paadisillaga – mida sa, hing, veel oskad tahta! Selle asemel pesitseb tema lagunevas üürikorteris ja hea veel, et seegi peavari on. Elu on ikka ebaõiglane! Mis tema osaks jäi ja mis teised said! Südamest käib tulejutt läbi, kui selle peale mõtelda!
Morn hommik ja mornid mõtted jätkuvad: sellel segasel ajal võttis Mann kätte ja kolis lastega tema juurde. Isa enam ei olnud, ema käis juba arstide vahet ja naine seisis ühel ilusal päeval lastega tema ukse taga. Kuhu ta pidi need siis saatma! Oleks muidugi kena olnud, kui naine oleks oma plaanist eelnevalt ka Mardile teada andnud, aga niisugune Maire kord juba oli. Spontaanne, valmis tundmatus kohas vette hüppama, tagajärgedele mõtlemata. Ega tal polnud ka kuhugi minna – sugulasi naisel õieti ei olnudki. Siis oli Mart mõtelnud, et võib-olla on kergem koos need rasked ajad üle elada. Mehe oma süda oli isa ootamatu surma järel elujõust nii tühjaks nõrgunud, et ainuüksi iseenda pärast tundus täiesti mõttetu midagi ponnistada. Lapsed viisid mõtted mujale ja andsid, vähemalt mingiks ajaks, olemasolule mõtte. No ja naine ise muidugi ka – tollal oli ta oma parimates aastates, sitke ja siidine, ja vähemalt voodis olid nad ühel meelel.
„Seal polnud pikka juttu vaja,” mühatab mees.
Mairega oli olnud palju lihtsam koos olla kui Lilliga, Maire süda oli peopesal: kui naeris, siis naeris, kui nuttis, siis nuttis. Lilli ei olnud just otse tõrjuv – vähemalt esiotsa mitte –, aga ta hoidis algusest peale kuidagi omaette ja meie-tunne tekkis mehe ja naise vahele pigem väljaspool kodu kui koduseinte piires. Mart ei teadnud kunagi arvata, mida naine mõtles või tundis, ja see muutis ta kohmetuks ning saamatuks. Nii hakkas mees tasapisi ikka hiljem ja hiljem koju tulema – töökoja juhataja amet pakkus selleks võimalusi pea iga päev. Väike või suurem naps käis muidugi asja juurde. Kuni Lilli Martini kaasa võttis ja sõnalausumata ema juurde linna kadus… Siis ta Manni otsa kukkuski – sõna otseses mõttes. Oli vist uue kombaini sisseõnnistamine, kus pidu paisus nii suureks, et keskööks oli pool küla umbes. Vähemasti kõik need, kes armastasid pidu panna ega löönud hea võimaluse ees risti ette. Vahepeal kiskus tantsukski: Maire vetruvate rindade vastas sai õhk otsa ja pea läks nii soojaks, et jalgade üle kadus igasugune kontroll. Edasi on väike mälukatke, kuidas ta, pooleldi Maire najal rippudes, kuhugi läheb.
„Ma viin su koju,” sosistab naine pimedal pargiteel. Vihma tibutab. Ja siis tuleb hommik, kus ta ärkab võõras toas ega mäleta midagi. Maire oli ta koju viinud, aga oma koju. Kohutav kassiahastus, mis teda siis vaevas! Aga see läks mööda nagu kõik muugi siin elus. Maire sattus ikka ja jälle nagu juhtumisi sellele teeotsale, kust Mart tuli või läks, ja mees ei saanud temast mööda.
Läks nagu paela otsas teise järel, teades täpselt, mis tuleb, aga suutmata või tahtmata vastu panna. Kõik suubus sinna ühte punkti: naise jämedate reite vahel tukslev roos avas suu, imes ta endasse ning meelitas ikka sügavamale ja sügavamale, kuni eluneste viimane piisk oli mehest välja nõrgunud…
Ta ei usu siiamaani, et Mairel tema hoovitõmbamisega mingi kindel plaan oleks olnud – niikaugele mõtelda polnud tüdrukule omane. Naine lihtsalt oli ja kutsus ilma sõnadeta – selles olemise kutses oli säärane vääramatu vägi ja võim, et sellest ei saanud üle ega ümber. Saladus oli see niikaua, kuni jutud liikvele läksid, ema Maire sööklast lahti laskis, Lilli tagasi kutsus ja pojale väga ühemõtteliselt selgeks tegi, mida temalt oodatakse. Ärgu poeg arvaku, et vanemad tema ulaelule läbi sõrmede vaatavad! Ja veel kellega – see tegi vanematele muidugi kõige enam meelehärmi! Lilliga olid nad kohe leppinud – vähemalt ei tekitanud poja valik emas-isas mingit tuntavat vastuseisu. Sellist miniat ei olnud häbi teistele näidata ja kui midagi puudu oligi, siis selle võis jutuga tasa teha – tüdrukut ei tundnud siin keegi ja isegi kõige suurematel keelepeksjatel polnud parimagi tahtmise juures kusagilt kinni hakata. Kui Lilli esimest korda maalt minema pages, oli isa Vello küll ühmanud, et poeg oleks võinud EPA-st mõne maatüdruku vaadata, oleks lihtsam olnud, aga see oli tagantjärele tarkus. Tegelikult oli papsile noor minia meeldinud, vana oli galantsus ise – eriti siis, kui nad uue korteri valmimiseni mõnda aega vanemate juures pidid elama. Uskumatu, aga paps leidis mõnikord isegi aega minia ja lapsevankriga asula vahel jalutamas käia!
„Ema võis Lilli peale armukade olla,” tuleb teab kust totter mõte. Mart oli vahel isegi tundnud, et tema naine on oma äiaga lähemates suhetes kui poeg isaga. Muidugi mängis siin oma osa vananeva mehe edev soov ennast noore naise seltskonnas näidata – papsile naised meeldisid, aga midagi oli seal justkui veel. Oli, mis oli: seda vihasemad ja leppimatumad olid vanemad siis, kui see tobe lugu Manniga avalikuks tuli ja abielu lõplikult lõhki ajas.
Aastaid hiljem oli Mart kord hetkelise impulsi ajel Tallinnas lillekimbu haaranud ja otsustanud oma ikka veel ametlikule abikaasale külla minna. „Niisama vaatama,” õigustas ta ennast. Miks ta ei võiks! Martini juhuslikult visatud kommentaaride järgi elasid nad emaga kahekesi ja mingit kindlat suhet ei paistnud Lillil poja käest välja meelitatud info põhjal olevat. „Ja mine tea,” vilksatas kusagil all õhkõrn lootusekübemeke, „ehk on Lillil üksiolemisest villand ja me võiksime uuesti proovida.” Mida just, seda mees ette ei kujutanud, aga tema oleks kõigega nõus, mis naine ette paneb. Koliks päevapealt linna ja katsuks nii hea mees olla, kui vähegi oskab. Tunnistaks, et see Manni-lugu oli puht meeltesegadus…
