Nähes, et laud on tühi, volksab elukas maha ja loivab tagatuppa, aga perenaise juurde loom ei lähe, passib ukse peal ja kräunatab vastiku häälega, nagu saaks ka midagi aru.
„Vist on ikka surnud,” kükitab mees maha ja puudutab vanainimese õlga. Läbi paksu flanelljaki ei ole tunda ei ihusooja ega surmakülma. Mart võtab julguse kokku ja tonksab nimetissõrmega maaslamaja etteulatuvat kätt. Leige! Siis ikkagi kiirabi. Kass toast välja ja koju telefoni järele!
Paari sammu pealt torkab pähe, et Meetal peab ju ka telefon olema. Tänapäeval on igal mutil – mõnel veel kaks tükki. Lauatelefoniga saab mobiili taga otsida, kui see on kusagile diivani vahele vajunud või põlletasku ununenud. Puude lõhkumise ja ladumise olid nad telefoni teel kokku leppinud. Peab sisse tagasi minema, teab, kui kaua teine seal juba sedasi maas on! Oleks ometi kohe tulles märganud tuppa minna! Aga kust tema pidi teadma! Tagantjärele tarkus ei maksa midagi.
Mees liigub kikivarvul ja kiikab ringi: vanainimene hoiab telefoni kindlasti kusagil enda ligi. Seal ta ongi, kummutinurgal laadimas. Nii, häirekeskuse number on Meetal siinsamas seina peal – koos muu tähtsa infoga.
„Kes teie talle olete?” pärib dispetšer ja lubab kiirabi saata. Helistaja segasest jutust jääb talle mulje, et naine on elus.
„Kust mina tean, elus või mitte,” pobiseb mees, kui kõne läbi on. „Ega ma arst ole.”
Pärast Meeta telefoni peoshoidmist tahaks käsi pesta – need nagu kiheleksid. Aga toas küll mitte – kõikidel asjadel terves majas on mingi kleepjas võrk peal. Mitte midagi ei taha siin puudutada. Õue, parem solksutab pumbakaevu all.
Esimese ehmatusega ei saa värisevate näppudega suitsugi põlema. Pidi see just nüüd juhtuma! Alles eile oli mutt nii elus, kui olla võib! Plaanis hakata paari nädala pärast oma sünnipäeva pidama ja kutsus teda ka. Nad on Tarmoga, Meeta noorema pojaga klassivennad. Peab Tartsile helistama. Aga las kiirabi käib enne ära, ei teagi ju, mida talle ütelda. Pealegi – äkki on surnud, kuidas sa helistad surnu telefoniga!
Kursusekaaslane Jaak oli ennast oma sünnipäeval motikaga surnuks sõitnud. Mart oli talle õhtupoolikul helistanud, et õnne soovida. Jaagu hääl soovitas teate postkasti jätta. Samal ajal lesis mees juba surnukuuris. Huvitav, kas telefon oli tal taskus? Jube mõtelda, et ta soovis surnule õnne. Aga kust pidi tema seda Eesti teises otsas teadma? Hiljem telekast liiklusõnnetuste kroonikat vaadates tuli esimest korda säärane tunne, et kõikide nende õnnetuste taga, mida uudiste pähe näidatakse, on ju inimesed, kellel on lähedased ja nii edasi. Karm värk!
Küll ikka võtab aega see tulemine! Öeldi, et paarkümmend minutit, aga ootaja aeg on pikk. Peaks ehk tuppa minema ja vaatama – äkki on Meeta liigutanud või meelemärkusele tulnud, äkki tahab midagi. Kümme minutit veel – narr ka, kui mutt on elus ja tema passib siin väljas. Aga kui on surnud, siis pole vahet, kus ta on. Mees ei jõua veel otsusele, kui kiirabi sireenide unnates kohale kihutab. Velsker tormab tuppa, autojuht kanderaamiga järel. Mart läheb nende kannul ja kiikab üle teiste peade.
„Meil ei ole siin enam midagi teha,” ajab vanem naisterahvas end põrandalt sirgu.
„Surnud?” küsib Mart igaks juhuks üle.
„Juba mõned tunnid tagasi. Kuidas te aru ei saanud?” uurib naise pilk abikutsujat.
„Oli veel soe,” õigustab mees ennast ja ehmatab siis: „Kas te teda ära ei viigi?”
Mis tema siin sellega peale hakkab!
„Politsei tuleb.”
Nojah, muidugi. Ülekuulamine: mis tema siin tegi, miks ta nii hilja naist otsima läks, plä-plä-plää… Hoidku jumal, kui tekib veel kahtlus, et Meeta ei surnudki loomulikku surma! Mutil oli kindlasti kodus raha, vanainimestel ikka on. Mis jama sellest kõik tulla võib! Tema jäljed on igal pool palja silmagagi näha. Tartsile peab helistama ja ukse kuidagi kinni saama… Läheb, nagu läheb.
Päike on juba üsna madalas, kui Mart kodu poole astub. Õnneks sai Tarts kohe Tartust sõitma hakata. Politsei pani Mardi jutu kirja – vähemalt esialgu teda milleski ei kahtlustatud.
„Sant lugu,” sülitab mees jalge ette. Teed sünnipäevaplaane ja oled järgmisel päeval kopsti! surnud. Selles vanuses on see muidugi igapäine asi, aga ikkagi: ilma pikema sissejuhatuseta, ilma ette hoiatamata – viskad lusika nurka ja ongi kõik. Niisama lihtsalt see siis käibki.
Jama, et see kõik tema kaela tuli! Puud said laotud, aga raha saamata; Tartsi käest küsima on ka narr minna. Eks peab Martinile helistama, aega ju veel on. Oleks lihtsalt niisama võinud mõned päevad rahus Saueaugul olla ja aega parajaks teha, aga nüüd…
„Teeme pidu, mis pidu on,” oli Meeta eelmisel päeval lubanud ja, pea viltu, naerda kõkutanud.
„Pidu tulebki, ainult teistsugune,” astub mees mööda teed ja on täiesti unustanud, et asula teises otsas ootab teda üks ummistunud kraanikauss. Elu on korraga meelde tuletanud, et on palju olulisemaid asju.
Maire pahameel lahtub uudist kuuldes silmapilkselt.
„Kuidas, alles ma…” arutleb ta omaette, millal Vahingu Meetat viimati nägi.
„Oli alles eile terve ja tragi,” kohmab Mart, „laterdas mis jaksas ja kutsus sünnipäevalegi.”
„Mis ta rääkis?” Maire hääletoonist aimub segadust.
„Mis ikka,” mõtleb mees eelmisele päevale tagasi, „midagi iseäralikku küll meelde ei tule – lasin niisama ühest kõrvast sisse, teisest välja.”
„Sihuke sa oled,” reageerib ülekuulaja harjumuspäraselt.
„Kui oleks teadnud, et see jääb Meeta viimaseks jutuks, siis oleks kuulanud,” arvab Mart. „Kes see teadis…”
Sellega on naine nõus. Keegi ei tea ette, millal oma viimased sõnad ütleb ja mis need on. Kõik need sensitiivid ja selgeltnägijad on muidugi iseasi, nendele antakse kindlasti märku, millal otsi kokku tõmbama hakata, Vahingu Meeta oli täiesti tavaline vanainimene… Valmis ja kõik!
Ammu pole mees ja naine niimoodi omavahel juttu ajanud. Leplikul toonil ja rahulikul meelel.
Meeta äkiline surm on lammutanud tavapärase barjääri ja ilmutanud elu ehmatavat tõdemust – me kõik oleme surelikud ja ühel ilusal päeval on minu kord.
Maire järgmine küsimus paneb lausa jahmatama: „Kuidas su enda tervis on?”
„On Meeta surmaga ära pööranud,” on mehe esimene mõte.
„Mis seal ikka,” katsub ta vaistlikult haiget õlga ja krimpsutab nägu. Valu, mis vahepeal kuhugi taandunud oli, on küsimise peale plaksti! tagasi.
„Peaksid ikka arstile minema,” manitseb teine. Mõlemad teavad, et see on niisama suusoojaks öeldud – ei lähe Mart kuhugi.
„Mis sa kardad, et jään sulle matta või?” muigab mees. Jutt suubub tavapärasesse voolusängi.
„Ära aja,” tõrjub naine ja uurib, mis edasi saab.
„Tarmo tuli kohale, eks tema korraldab,” arvab mees ja tajub, kuidas naine selle nime peale elavneb. Kadunuke taandub selleks korraks tagaplaanile. Ühe
