et kuulen hingamist.
Mul ei olnud vähimatki põhjust mahajätmist karta. Ema näis pidavat oma eluülesandeks, et oleksin alati puhas ja ilusasti riides, isa aga pidas head kasvatust eduka elu võtmeks. Ta oli harva kodus, sest töötas pidevalt eri restoranides kelnerina. Aga kui ta oli parasjagu vaba või töötu, vallandatud mõne ninaka märkuse pärast veinikeldri ülema aadressil, hakkas ta mulle omaloomingulist kombekoolitust tegema. Pidin avama köögi ja elutoa vahelise ukse ning laskma mängult naisterahva enda ees sisse. Või kattis isa peene õhtusöögilaua, mõnikord lausa Nobeli vastuvõtu väärilise, lugematute klaaside ja nugadega, et õpiksin etiketi järgi sööma ja klaase kokku lööma ning sinna juurde vestlema peentest daamidest lauakaaslastega. Kord pidin kehastama Nobeli preemia saanud füüsikut, teinekord Rootsi välisministrit või veel nooblimat peaministrit.
Kartsin seda mängu. Olin rõõmus, kui sain kiita, kuid kartsin pidevalt eksida selles maailmas, kuhu ta mu viis. Klaaside ja söögiriistade vahel oli alati peidus nähtamatu mürkmadu.
Mu isa oli kord päriselt ühel Nobeli õhtusöögil teenindanud. Tema töösektsioon jäi aga pika laua kõige kaugemasse otsa, nii et ta ei sattunud kordagi kuninglike kõrguste ega preemiasaajate lähedusse.
Aga ta tahtis, et mina õpiksin käituma olukordades, mis võisid elus ette tulla, olgu need kuitahes vähetõenäolised.
Ma ei mäleta, et ta oleks minuga mänginud, kui väike olin. Küll aga mäletan seda, et enne kümneaastaseks saamist õppisin lipsusõlme tegema ja kaelasidemeid siduma. Ka salvrättide kunstipärane voltimine oli osa mu lapsepõlvest.
Viimaks jäin siiski magama. Minu puhul on tavaline, et suure pinge all olles kaitsen end unega. Millal tahes ööpäeva jooksul ja ükskõik kus taban end tukkumast. Ma nagu sunniksin end uinuma, umbes nii, nagu lapsena peidupaiku otsisin. Elasime eri kortermajades, mille tagaõuedes tekitasin endale prügikastide ja söevarude vahele salakohti. Metsatukkades peitsin end tihedasse võssa. Olen elu jooksul endast maha jätnud hulgaliselt teistele teadmata peidukohti. Kuid ükski neist ei olnud kunagi nii täiuslik kui uni.
Ärgates oli mul külm. Käekell oli jäänud voodi kõrvale lauakesele ja ära põlenud. Läksin õue ja vaatasin suitsevat ahervaret. Üksikud räbaldunud pilved liuglesid üle taeva. Päikese asukoha järgi arvasin, et kell oli kümneüheteistkümne vahel.
Läksin paadikuuri juurde ja avasin mustaks võõbatud ukse. Tegin seda ettevaatlikult, sest hinged olid viletsad. Kui liiga kõvasti lükata, võib uks kinnitustest lahti tulla. Naela otsas rippusid kombinesoon ja vana kampsun. Vanade värvipurkide vahel vedeles ka paar villaseid sokke, mis vanaema mulle kudus, kui laps olin. Toona jäid need liiga suureks. Nüüd sobisid hästi. Sorisin ühel teisel riiulil tühjade patareide ja roostes tööriistade vahel, kuni leidsin villase mütsi, mis reklaamis üht kuuekümnendatel müügil olnud televiisorit. „Alati parim pilt”, oli mütsil peaaegu täiesti tuhmunud tähtedega kirjas.
Hiired olid seda närinud. Augud meenutasid haavlilaengut. Panin mütsi pähe ja läksin õue.
Olin just ukse kinni pannud, kui märkasin sillal paberkotti. Kotis olid mobiiltelefon, aluspesu ja võileivapakk. Sain aru, et Jansson oli mu uinaku ajal seal käinud. Ta oli mulle rebitud äärega pruunile ümbrikule teate jätnud.
Telefon on laetud. Võid selle endale jätta. Aluspüksid on värskelt pestud.
Paberkoti kõrval seisis üks parema jala kummik. See oli must, mitte roheline, nagu minu omad. Pealegi suurem, sest Janssonil olid hiigelsuured jalad.
Kummikus oli veel üks paber.
Rohelist mul kahjuks ei ole, oli Jansson kirjutanud.
Korraks mõtlesin, miks ta ei võinud siis juba musta vasaku jala kummikut ka tuua. Aga ma ei ole Janssoni loogikale kunagi pihta saanud.
Viisin paberkoti ja kummiku haagiselamusse. Janssoni väljaveninud aluspüksid olid mulle loomulikult liiga suured. Aga mind liigutas sügavalt, et ta oli need mulle saatnud.
Panin kombinesooni selga, jätsin pidžaamapluusi särgiks ja tõmbasin kampsuni üle pea. Liiga suure parema jala kummiku ninasse toppisin sahtlist leitud kilekotinutsakad. Nüüd oli riietus piisav. Istusin voodil ja sõin mõned Janssoni võileivad ära. Vajasin jõudu, et otsustada, mida edasi teha.
Inimesel, kes on kõik kaotanud, ei ole aega raisata. Või siis vastupidi. Mine võta kinni.
Mu kõrvu jõudis läheneva paadi hääl. See ei olnud Janssoni oma. Pärast paljusid saarel elatud aastaid olen õppinud eri tüüpi mootorite ja paatide vahel vahet tegema.
Kuulasin lähenevat heli. Juba mõne hetke pärast teadsin, et see oli üks rannavalve väiksem alus, kiire alumiiniumpaat, kolmkümmend jalga, masinaruumis kaks Volvo diiselmootorit.
Panin võileiva käest, tõmbasin augulise mütsi pähe ja läksin õue. Ma ei jõudnud veel sillale, kui Skärsfjärdeni poole jääva neeme tagant ilmus nähtavale siniseks värvitud paat.
Pardal oli kolm inimest. Minu üllatuseks seisis roolis noor naine. Seljas rannavalve vormiriietus, heledad juuksed mütsi alt väljas. Nägin esimest korda, et rannavalve alusel töötab naine.
Ta tundus murettekitavalt noor. Pigem nagu teismeline.
Mees, kes harkisjalu vööris seisis, kinnitusköis käes, oli Alexandersson. Ta oli keha poolest minu vastand, väike ja ülekaaluline. Lisaks lühinägelik ja hõredate juustega.
Alexandersson oli politseinik. Aastaid tagasi murti ühel varakevadel paljudesse lukustatud suvilatesse sisse ja siis käis ta kohalikelt küsimas, ega nad midagi märganud ei ole. Sissemurdmised jäidki lahendamata.
Mina sain Alexanderssoniga hästi läbi. Ta oli minust umbes kümme aastat noorem. Mul ei olnud aimugi, kui palju ta minu minevikust teadis. Kuid pärast tema esimest külaskäiku mõtlesin, et ta oleks võinud olla see vend, keda mul kunagi ei olnud.
Tal oli suvila ühel väikesel saarekesel, mille nimi oli Bräkorna. Kui ta külla tuli, jõime kohvi, rääkisime tervisest ning seejärel peamiselt ilmast ja tuulest. Kumbki meist ei tundnud vajadust tõsiseid asju arutada. Võisime tundide kaupa vaikides istuda, kuulata linde või puudes sahistavat tuult.
Alexandersson oli kaua aastaid abielus ja tal olid täiskasvanud lapsed. Siis jättis naine ta ootamatult maha. Ma ei tea, miks, ja ma ei ole küsinud ka. Tunnetasin tema juures sügavat kurbust. Vahest tundsin end selles ära? Veel üks küsimus, millele ma ei osanud vastata.
Alexandersson hüppas raskelt ja kohmakalt sillale. Kui ta oli köie sillaposti külge kinnitanud, surusime kätt. Teine mees, keda ma ei tundnud, astus tekile ja sealt sillale. Ta paistis end kõikuvas paadis ebakindlalt tundvat. Ta ulatas käe ja ütles, et on Robert Lundin, tuleohutusinsener. Ta rääkis murrakut, mida ma ei osanud kohe tuvastada. Ent aimasin, et ta oli pärit kusagilt Norrlandi sisemaalt.
Noor naine oli mootorid välja lülitanud ja ahtriköie kinnitanud. Ta tuli minu juurde ja noogutas tervituseks. Ta oli tõesti väga noor.
„Mina olen Alma Hamrén,” ütles ta. „Tunnen kaasa, et teie maja maha põles.”
Noogutasin ja tundsin, et nutt tuleb peale. Alexandersson märkas seda.
„Lähme siis vaatame lähemalt,” ütles ta.
Alma Hamrén jäi paadi juurde.
