oma tütart selleks liiga vähe, et osata tema reaktsiooni ette näha. Louise võis õlgu kehitada ja sellest rohkem mitte juttu teha. Aga ta võis ka marru minna ja mind süüdistama hakata, et ma tulekahjut ära ei hoidnud. Tema poolest võisin ma ka püromaan olla, isegi kui ei leitaks ühtegi tõendit, et nimelt mina maja põlema panin.
Asetasin pandla kilele tagasi, läksin haagiselamusse, sõin Janssoni viimase võileiva ära ja sammusin paadikuuri juurde. Seal on mul väike lahtine plastikust mootorpaat. Mootoril on kaheksateist hobujõudu ning hea ilma ja rahuliku merega saavutan kaksteist sõlme. Tõmbasin mootori käima, istusin hallitanud padjale ja tagurdasin välja. Sõitsin ümber neeme ja suurendasin kiirust.
Üle õla vaadates võpatasin. Puude kohal oli alati vilksatanud katus ja ülemised aknad. Nüüd oli seal tühjus. See avastus viis mu nii endast välja, et oleksin äärepealt väiksele Lehmamadalikule sõitnud, mis on kohe neeme taga. Viimasel hetkel suutsin kõrvale põigata.
Lahele jõudes lülitasin mootori välja. Meri oli tühi, ei ühtki häält, paati ega isegi lindu. Üksik koskel liugles kiirelt üle veepinna, teel kaugeima saare poole.
Mul oli külm. See tuli sügavalt sisimast. Paat liikus nähtamatus tuules edasi. Heitsin paadi põhja ja vaatasin taevasse, kuhu oli hakanud pilvi kogunema. Õhtuks oli vihma oodata.
Vesi loksus tasakesi vastu plastikut, mis asendas planke. Püüdsin otsustada, mida teha.
Janssonilt saadud mobiiltelefon helises. See sai olla ainult tema.
„On sul mootoriga probleeme?” küsis ta.
Ta näeb mind, mõtlesin, ja pöörasin pead. Aga meri oli tühi. Janssoni paati ei olnud näha.
„Miks mul peaks mootoriga probleeme olema?”
Kahetsesin oma ärritust. Jansson soovis alati ainult head. Olin vahel mõelnud, et kõik see post, mida ta aastate jooksul laiali kandis, oli nagu omamoodi armastuseavaldus saarestiku hääbuvale elanikkonnale. Et ta kõik suvitajate saadetud ja neile saabuvad postkaardid läbi luges, oli tema arvates merd sõitva postiljoni ametikohustus. Ta pidi ju kursis olema, mida need suviti välja ilmuvad inimesed elust, surmast ja meist, saareelanikest, arvasid.
„Kus sa oled?” küsisin ma.
„Kodus.”
Ta valetas. Oma kodust Stångskärilt ei saanud ta mind lahel triivimas näha. Olin pettunud. Siin saarestikus elades olin otsustanud end inimeste käitumisest mitte häirida lasta. Ma ei hoolinud sellest, et Jansson aeg-ajalt natuke tõtt väänas. Aga nüüd, kus olin just hirmsas tulekahjus kodust ilma jäänud?
Kahtlustasin, et ta oli mõnel kaljul, binokkel käes.
Ütlesin, et lülitasin mootori välja, kuna mul oli vaja oma olukorra üle järele mõelda. Ja et sõidan mandrile tarvilisi asju ostma.
„Ma panen nüüd mootori käima,” ütlesin ma. „Kui sa kuulad, siis kuuled, et see töötab, nagu vaja.”
Lõpetasin kõne, enne kui ta jõudis vastata. Mootor käivitus. Andsin gaasi ja jätkasin teekonda mandri poole.
Mu auto on vana, aga usaldusväärne. See on pargitud sadama juurde tühjale krundile, mis kuulub ühele omapärasele naisele nimega Rut Oslovski. Minu teada ei kutsu keegi teda Rutiks. Kõik ütlevad Oslovski. Ta lubab mul seal parkida, kui ma vastutasuks vahel ta vererõhku mõõdan. Mul on auto kindalaekas vererõhumõõtja ja stetoskoop. Oslovski vererõhk on liiga kõrge, kuigi ta võtab viimastel aastatel Metoprololi. Kuna ta ei ole veel nelikümmendki, pean vajalikuks tema vererõhul silma peal hoida.
Oslovski vasak silm on klaasist. Keegi ei tea, miks ta silmast ilma jäi. Õigupoolest ei tea keegi Oslovskist eriti midagi. Janssoni jutu järgi ilmus ta saarestikku umbes kakskümmend aastat tagasi. Siis ei rääkinud ta rootsi keelt kuigi hästi. Ta oli saanud Rootsis asüüli, hiljem ka kodakondsuse, ning väidetavalt tuli ta Poolast. Aga Jansson, kes võib olla väga umbusklik, viitas asjaolule, et mitte keegi ei olnud kunagi näinud ei Oslovski passi ega tunnistust selle kohta, et ta oli Rootsi kodanik.
Oslovski oli ootamatult hea automehaanik. Ta ei peljanud ka rasket tööd nagu sildade parandamine hilissügisel või varakevadel, kui jääminek oli kivikaste rüüstanud ja sillad kiiva või uppi ajanud.
Ta oli tugev, laiaõlgne, mitte ilus, aga sõbralik. Hoidus omaette.
Teised juhutöölised hoidsid tal valvsalt silma peal. Aga keegi ei saanud öelda, et ta oleks liiga väikest tasu küsides nendelt tööd ära võtnud.
Oslovski elas alguses männimetsas väikeses talus, mõne kilomeetri kaugusel merest. Hiljem ostis ta selle väikese maja sadamas, mis enne kuulus ühele pensionile jäänud lootsile.
Jansson oli küsitlenud oma kolleegi, kes sadamas kirju laiali kandis. Oslovski ei saanud kunagi posti. Ta ei tellinud ka ühtegi ajalehte. Võimalik, et tal ei olnud isegi tee ääres postkasti.
Vahel ta kadus ja oli ära mitu kuud. Keegi ei teadnud, kus ta viibib. Ühel päeval oli ta jälle tagasi. Nagu poleks midagi juhtunud. Ta liikus nagu kass öös.
Jätsin paadi sadamasse ja läksin oma auto juurde. Oslovskit ei olnud näha. Auto läks kohe käima. Kardan juba ette seda päeva, kui mu auto peaks üles ütlema ja otsustama vanarauaks hakata.
Tavaliselt kulub mul asulasse sõitmiseks kakskümmend minutit. Sel päeval läks sõit tunduvalt kiiremini. Pidurdasin alles siis, kui nägin, et olin end ohtu seadnud. Hakkasin aru saama, et koos majaga oli surnud midagi ka minus endas. Ka inimese sees võib mõni kandev tala puudu olla.
Parkisin peatänavale, mis on tegelikult asula ainus tänav. Sealsamas oli väike lahesopp, mille olid seal ääres kunagi asunud tehased oma raskmetallidega ära mürgitanud. Mäletan lapsepõlvest parkimistöökoja lehka.
Hoiupank asub valges majas kohe mürgitatud lahesopi ääres.
Läksin kassa juurde ja ütlesin, et mul ei ole ei pangakaarti ega ka isikut tõendavat dokumenti, kõik hävis tulekahjus. Pangaametnik tundis mu ära, kuid paistis siiski kõhklevat. Meie ajal kujutab isikutunnistuseta inimene alati mingisugust ohtu.
„Mul on kontonumber peas,” ütlesin ma.
Lugesin numbrid ette ja tema pani kirja. Seejärel sisestas ta arvutisse minu koodi.
„Seal peaks olema umbes 100 000 krooni,” ütlesin ma. „Pluss-miinus mõnisada.”
Pangaametnik kissitas arvutiekraani poole silmi, nagu ei usuks ta sinna ilmunud teksti.
„99 009 krooni,” ütles ta.
„Mul on vaja 10 000 välja võtta,” ütlesin ma. „Nagu näete, on mul särgi asemel pidžaamapluus. Midagi ei jäänud alles.”
Seletasin meelega kõvema häälega. Pangakontoris jäi vaikseks. Lisaks mind aidanud ametnikule oli leti taga kaks naist. Kolm klienti ootasid oma järjekorda. Kõik vaatasid minu poole. Tegin idiootliku kummarduse, nagu hääletu aplausi peale.
Pangaametnik luges mulle mu rahatähed välja. Seejärel aitas ta mul uue pangakaardi teha.
Lahkusin pangast ja läksin üle tee kondiitriärisse. Olin pangast kaasa võtnud
