„Loomulikult.”
„Kas te elate saarel edasi? Teie maja põles ju maha?”
„Mul on haagiselamu.”
„Saarel? Ma sain aru, et see ei ole suur saar? Kas seal on siis autotee?”
„See on pikem jutt.”
Tal oli pliiats käes, kuid ta ei olnud veel märkmikku lahti teinud.
„Üks asi on uudis tulekahju kohta,” ütles ta. „Toimetaja intervjueerib ise tuletõrjet ja politseid. Minu ülesandeks on kirjutada põhjalikum artikkel teemal, mida maja mahapõlemine ühe pere jaoks tähendab.”
„Ma elan üksi.”
„Kas teil ei ole isegi koduloomi?”
„Nad on surnud.”
„Kas nad jäid tulle?”
Mõte paistis teda kohutavat.
„Surnud. Maha maetud.”
„Ja naist teil ka ei ole?”
„Tema on samuti surnud. Tuhastatud. Aga mul on tütar.”
„Mida tema asjast arvab?”
„Siiani mitte midagi. Ta ei tea veel.”
Ta vaatas mind uurivalt. Siis pani pliiatsi käest ja jõi kohvi. Nägin, et tal oli paremas käes merevaiguga sõrmus. Vasakus käes ma sõrmust ei näinud.
„Täna jääb juba hiljaks. Kuidas oleks homsega? On teil aega?”
„Nii palju kui kulub.”
„Kuidas nii, kui kogu teie vara on maha põlenud?”
Ma ei vastanud, sest tal oli loomulikult õigus.
„Võin teile homme järele tulla. Öelge kellaaeg.”
„Kell kümme? Või on see liiga vara?”
„See sobib.”
Ta osutas aknast välja.
„Seal?”
„Ma sildun bensiinipumpade juures. Pange soojalt riidesse. Homme võib vihma tulla.”
Ta jõi tassi tühjaks ja tõusis.
„Olen kell kümme kohal,” ütles ta ja lahkus kohvikust.
Kuulsin, kuidas auto käivitus. Mõtlesin, kas ta üldse mu nime teab.
Sõitsin üle tumeda mere koju. Paat oli kilekotte täis. Mõtlesin Lisa Modinile ja tema käeliigutusele, kui ta salli kaela ja pea ümber mässis. Tundsin homse suhtes pinevat ootust.
Kui ümber Höga Tryholmeni pöörasin, olin valmis silla juures rannavalvepaati nägema. Aga seal oli tühjus. Kinnitasin paadi paadikuuri juurde ja viisin kilekotid haagiselamusse. Olin enne lahkumist väikese külmkapi sisse lülitanud. Radiaatori sooja peale keeranud. Kui nüüd sisse astusin, oli haagiselamus soe. Kontrollisin gaasimõõtjat. Mahuti oli täis.
Pakkisin äsja ostetud riided lahti ja vaatasin hajameelselt, kus need toodetud olid. Kõik kolm särki olid Hiinast. Võtsin ette aluspesu ja sokid. Samuti Hiinast. Jope oli valmistatud Hongkongis. Nüüdsest pidin niisiis üleni Hiinast pärit riietes ringi käima. Enne kummikute saabumist oli eranditult kõik, mida enda soojas hoidmiseks kasutasin, pärit Hiinast.
Panin särgid rippuma ja imestasin, miks ma seda oluliseks pidasin. Kas ma lihtsalt otsisin midagi, mille üle kurta? Nagu vanal mehel poleks enam muud teha?
Panin selga ühe sinise särgi, kampsuni ja jope. Tulekahjuase ei suitsenud enam. Ent soolasest veest läbiimbunud tammepalgid haisesid ikka veel vastikult. Hais ajas mul südame pahaks, kui ahervaremele liiga lähedale läksin. Käisin aeglaselt ümber tulekahjupaiga, et näha, kas tõesti ei ole midagi peale Giaconelli kingapandla alles. Aga ma ei leidnud midagi. Taas tundus, et vaatan sõjatandrit.
Kui olin majaasemele tiiru peale teinud, jäin kilepalaka juurde seisma. Kortsutasin kulmu. Midagi oli teisiti. Seisin mitu minutit, kuid andsin siis alla. Miski oli mu tähelepanu köitnud, aga ma ei osanud öelda, mis nimelt.
Heitsin pilgu oma uuele käekellale. Tunnen end abituna, kui ei tea, mis kell parajasti on, olgu päeval või öösel. Võib-olla tuleb see sellest, et mu isa ei pidanud kellaaegadest kinni ja vähemalt ühest restoranist lasti ta lahti sellepärast, et ta jäi kolm päeva järjest tööle hiljaks.
Läksin saare kõige kõrgemasse tippu. Sealt avaneb vaade igasse ilmakaarde. Vanaisa meisterdas kunagi pingi, kus neil oli vanaemaga kombeks soojadel suveõhtutel istuda. Ma ei tea, kas nad rääkisid juttu või istusid niisama. Aga kord, mõned aastad enne nende surma, võtsin vanaisa binokli ja suunasin neile, kui nad seal istusid. Minu imestuseks hoidsid nad käest kinni.
See oli puhas õrnuse ja tänulikkuse väljendus. Nad olid olnud abielus kuuskümmend üks aastat.
Pink oli lagunenud. Ma ei olnud seda kõpitsenud. Olin selle hooletusse jätnud nagu paljud muud asjad siin saarel.
Seisin ja vaatasin ümberkaudseid saari. Mu pilk jäi pidama saarekesel, mis asub minu omast vasakul. Saareke kuulub minu omandisse, aga sellel ei ole nime. See koosneb õigupoolest ainult kahest kaljust ja väikesest lohust, kus kasvavad mõned puud. Aga lohk on piisavalt sügav, et tuule eest varju pakkuda. Lapsena ehitasin sinna tihti onne. Kui olin kümnene ja oskasin korralikult ujuda, lubasid vanaema-vanaisa mul ilusa ilmaga seal ööbida.
Teismelisena käisin seal saarel telkimas. Nüüd vaatasin saart teise pilguga. Mul oli tulnud mõte, mille suhtes ma ei osanud veel seisukohta võtta.
Jätkasin ringkäiku ümber saare. Läänepoolsel kaldal nägin kaht minki, kes kiiresti kaljude vahele kadusid. Muidu oli kõik vaikne. Oleksin nagu viibinud ihuüksi mahajäetud maal.
Kilepalaka juurde jõudes seisatasin taas. Korraga sain aru, mis mul enne märkamata jäi. Lundin ja Alexandersson olid minu äraolekul veel korra tulekahjupaigas käinud. Nad lahkusid, jätmata mulle vähimatki teadet selle kohta, kas nad tulevad veel tagasi või ei.
Ma ei saanud seda tõestada. Aga olin selles kindel.
Mõistsin, et mind kahtlustati tulekahju süütamises. Kuna ühtegi silmaga nähtavat põhjust ei leitud, pidid nad uurima ka võimalust, et olen süütaja.
Ise ma muidugi teadsin, et ei ole midagi teinud. Aga kuidas ma oleksin suuteline siinkandis kuriteos kahtlustatuna ringi liikuma?
Mu elu paisati kord juba pea peale, kui mu arstikarjäär ebaõnnestunud operatsiooni tõttu lõppes. Kas mind oli tabanud järjekordne katastroof? Kui palju ma pidin taluma?
Läksin paadikuuri ja võtsin vererõhumõõtja, millega tavaliselt Janssoni ettekujutatud terviserikkeid kontrollisin. Tegin Hiina särgi varrukanööbi lahti, käärisin varruka üles ja mõõtsin vererõhku. 160 98-le. Minu kohta ebatavaliselt kõrge. Mõõtsin rõhku ka teiselt käsivarrelt. 159 99-le. Tulemus ei meeldinud mulle, kuigi sain aru, et see oli
