kurat, ise oled aastaid merd sõitnud, sul on sõidud sõidetud, aga mind merele ei lasta!”
„Kes sulle ütles, et sõidud on sõidetud?” päris kapten Lepik kibestunult ja toksis ärritunult kepiga asfalti. „Kas sina tead, miks ma enam merd ei sõida?” päris ta noormehe poole pöördudes.
„Noh, räägiti, et tervis korrast ära, vanust ka juba ja tõsine haigus,” nooksas Aivar kohmetult jalutuskepi suunas.
„Tervis korrast ära, tõsine haigus,” osatas kapten Lepik, „tervisel pole häda mitte kuraditki, aga selle haiguse nimi on KGB ja viiskümmend aastat on kaptenile just õige iga.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi ta jalutuskepiga kõnniteelt veerema kivikese, mis tuviparve plaginal lendu ehmatas. Aivaril oli piinlik, ta peitis pilku, näppides vana ja vileda tuulepluusi nööpe.
„Enesehaletsusega ei ole siin ilmas midagi ära teha,” kuulis ta Voldemar Lepikut ütlemas, „tuleb lihtsalt otsida ja leida võimalusi, kuidas unistuste ja eesmärkideni jõuda.” Kapten Voldemar Lepik oli toetanud mõlemad käed jalutuskepile ning vaatas mõtliku pilguga üle Võidu väljaku, kus platsi teises servas kerkis Tallinna linna täitevkomitee hoone. „Valget laeva ei tule, ei ole lootustki, Aivar,” lisas ta vaikselt rohkem nagu enesele kinnituseks ja pöördus noormehe poole. „Igaühele meist on antud aeg ja koht ajalooredelil, seda muuta ei ole meie võimuses ning mida muuta ei saa, selle üle pole mõtet nuuksuda. Mina olen seda meelt, et igas olukorras, olgu see nii vilets kui tahes, on saatusel meie jaoks võimalused olemas. Et eesmärkide poole seilata, tuleb ise mees olla – mitte kõhelda, haarata soodist ja heisata puri.”
„Kas nagu Looderanna puhul 1932. aastal?” küsis Aivar mõtlikult.
„Just nimelt,” noogutas naaberküla mees ja muigas siis enesekriitiliselt, „jutt sai vist küll pisut paatoslikult lüüriline.” Hindavalt vaatas ta nooremat vestluspartnerit. „Mis edasi, millised on plaanid?” Aivar Sink kehitas õlgu ja pomises:
„Küllap lähen tagasi Saaremaale, kolhoosis kaldakalureid tarvis ja kaugel see armeesse minekki enam.”
„Aga igatsugu teised koolid?” päris kapten Lepik.
„Ega mind polütehnilises instituudiski orkestriga vastu võeta ja merevärk on ikka merevärk,” tusatses Aivar.
„Selge,” ühmas vanem mees ja tõusis pingilt. Hüvastijätuks ulatas ta noormehele käe ja lausus: „Tule homme hommikul kella kümneks Luise tänavale. Õpetan kalatööstuslikus merekoolis navigatsiooni. Uurime pisut, meil vast ei ole selle mandaatkomisjoniga asjad nii hullud.”
„Oleme Käbalas,” kostis rooli tagant, mis äratas Aivar Singi mälestustest. „Kuhu pöörame, kas lautade juurde või Lautri sadamasse?”
„Keera kaupluse ette,” ühmati tagaistmelt. Kolhoosiesimehe Volgat märgates pudenes punt kohalikke ähmis kalamehi nagu kullist kohkunud varblaseparv kaupluse õuele pakkekastide hunnikute vahele. Selg vastu lubjatud kaupluseseina, istus tühjal küpsisekastil Luhamõisa mees Taavi Tursk ning nägi unes ilusat noorusaega ning prinki ja kaunist Liivaaugu Kadrit. Mehe süüdvester oli silmile vajunud ning ajamata habemeädalaga ja meretuultest pargitud nägu vastu sooja sügispäikest keeratud. Imekombel seisis poolik Žiguli õllepudel ta peos püsti, kui mees vaikselt läbi nina norskas, imepeen ilanire suunurgast rinnale venimas. Oma õliriietes ja põlvedeni alla keeratud, kalasoomustes meresaabastega meenutas Luhamõisa mees Ilmar Torni gravüüri „Kalamehed”. Aivar pühkis eelneva mõtte peast. Taavi näol oli õnnelik ja enesega rahuloleva inimese ilme, kes teenitult pärast väsitavat päevatööd puhkab. Kaks kätt jope taskus, seisatas Aivar Sink tukkuja ees. Kui palju oli sellest räägitud ning selgitatud ja karistatud, kuid ikka jätkus vana tants – juba lõunaks lendasid kalurid poe juurde kokku nagu porikärbsed sõnnikuhunnikule.
„Taavi Tursk, mida teie siin kallil tööajal teete?” käratas Aivar valjema häälega, kui oleks tarvis olnud. Ta soovis, et epistel kostaks ka kastivirnade vahele peitunute kõrvadeni. Sellist rünnakut ei osanud Luhamõisa mees oodata. Korraks kostis veel viimane norsatus, siis läksid Taavi silmad pärani ning irvakil suu käis klõpsuga kinni, nagu oleks hiirelõks sulgunud. Kiiruga ajas ta end jalgadele. Punnitades ilmekalt silmi nagu rahvateatri näitleja, kokutas ta:
„Ma … ma … tuli Viiule apteegist rohtu tooma.” Pilt oli koomiline. Viidates näpuga õllepudelile, peitis Aivar muige küsimuse taha:
„Ja kas rohi aitab ka?” Tabatud kalamees noogutas innukalt, saades aga siis aru, et noogutab vale asja peale, raputas pead ja kogeles:
„Ei … ei – see ei aita.”
„Palju peab seda ühte ja sama asja kordama – alkohol ja töö ei sobi kokku. Meie kolhoosis asjad nii ei käi, kaadrikomisjon otsustab teie kuupreemia küsimuse.” Kolhoosiesimees seadis end lahkuma, kui kuulis seljataga öeldut:
„Jah, eks te ise tea paremini.” Jõnksatus käis läbi Singi hinge, kui ta pöördus kiiresti Luhamõisa meest vaatama. Pleekinud hallid silmad seirasid esimeest süüdvestri ääre alt, kui mees õllepudeli kastinurgale sättis. Ei öeldust ega silmavaatest, mis olid rõhutatult neutraalsed, saanud midagi välja lugeda, olgugi et nii ütleja kui ka kuulaja teadsid, millest oli jutt. Raskel sammul lentsis Aivar Sink poe poole. Endine rõõmus meeleolu ja lennukus olid ta astumisest kadunud. „Me oleme sündinud aega ja kohta ajalooredelil ning valida pole meile antud, sündmusi tagasi kerida ei ole võimalik,” meenusid talle kapten Lepiku sõnad. Tagantjärele mõeldes tähendas kohtumine kapten Lepikuga Aivar Singi elus pöördepunkti – punkti, millest algas rannaküla nooruki sihikindel pürgimine eesmärkide poole. Ta pidi neile kõigile näitama, et on parem, targem, osavam ja kavalam. See oli tema võitlus, auahnuse geenid olid tal täiesti olemas. Uks avanes kääksatusega, mille peale paar alevi valveklatšimutti üllatunult pead pöörasid. Püha müristus – kolhoosiesimees Sink isiklikult. Küll nüüd oli jälle jutuainet – miks ja kuhu, kes vahele jäid.
„Tere päevast,” tervitas Sink müüja Leidat ja noogutas peaga ka aknal olevale alevi valvepostile.
„Juba poolest päevast joovad kalurid poe nurga taga õlut, see küll mingi kord ei ole,” mühatas esimees rahulolematult. Leida Kraas ei olnud esimest päeva müüja, pealegi allus pood hoopis teisele asutusele, Eesti Tarbijate Kooperatiivi Vabariiklikule Liidule, ning naine oleks võinud kolhoosiesimees Singi saata väga kaugele – sinna, kuhu tähed, kuu ja päike ei paista ‒, paraku oli aga kõik omavahel seotud. Juhan Kraas, Leida lihane mees ja pidev peavalu, püüdis merd kolhoosi lestalaevas. Müüja kohendas tanu paremini pähe, manas viisaka näo ette ja vabandas:
„Nii see on, aga paraku oli täna õlletoomapäev, meil on see ainult kaks korda nädalas.” Aivar Sink ei pööranud öeldule tähelepanu, vaid silmitses akna all sosistavat paari.
„Kui ma ei eksi, siis Viiu Tursk?” küsis ta paar sammu lähemale astudes. Eitede jutt vaikis kui lõigatult ja ärevalt vaatasid nad esimeest.
„Kuda te juhtusite ütlema?” päris üks ja keeras pearätiku alt päästetud kõrva esimehe poole. Sink lõi käega ja astus leti ette. „Ma juhtusin ütlema, et sinu vana, selle asemel, et randas püüseid parandada, kulistab päise päeva ajal kaupluse nurga taga õlut kõrist alla.”
„Näädsa, vanad kõrvad, mitte äi kuule,” pööras Tursa-eit nüüd teise kõrva esimehe poole ning kehitas õlgu, punaste roosidega rätik hallidelt juustelt õlgadele libisenud. Sink ostis pudeli Värska vett ja karbi Kalevi assortiikomme. Tursa Viiu selekteeritud kuulmine polnud Luhamõisas kellelegi saladuseks. Ostu eest raha letile lugedes pomises esimees endamisi: „Kui inimesed ei mõista, tuleb rahakoti pihta koputada.” Nagu keravälk oli vaegkuulja
