ühe ringi lisaks, ootame, las parv tõuseb kõrgemale,” pomises armeenlasest akustik, sigaret suunurgas tossamas. Ei tea kust, aga kusagilt oli Šora saanud kangeid sigarette More, mida vahetpidamata tõmbas, nii et normaalsetel inimestel polnud sillas hingamisruumi. Paškovile, kes oli ka ise suitsumees, polnud akustiku tossutamine mingi probleem, kuid teistele sillasviibijatele tähendas tihe sinikashall pilv tõsist katsumust. Vanemtüürimehena oli Jaak paar korda püüdnud akustikule vihjata, et see kaaskodanikele ka eluruumi jätaks, kuid uhke mägilane saatis vanemtüürimehele ülbe pilgu ning pigistas sigaretti suunurgast võtmata läbi hammaste: „Tugevad jäävad elama, nõrgemad võivad jalga lasta.” Selle peale oli ka Paškov naerda hirnunud ning omalt poolt irooniliselt lisanud:
„Darvinism, puhas darvinism – liikide tekkimine loodusliku valiku teel.” Paškov oli küll joomakrants, kuid rumal ei olnud ta mitte ning vahel võis mees oma lugemusega isegi üllatada. Juri Afanasjevitš oli pärit Peipsi-äärsest külast ning lõpetanud Leningradi kõrgema merekooli kolm aastat enne Volmerit, kuid koolivenna staatusele vaatamata ei sujunud nende suhted sugugi hästi. Kapten ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et vanemtüürimehe reputatsiooni kahjustada. Alguses oli seda ka kerge teha, sest Volmer oli ametis esimesi nädalaid ega teadnud tuhkagi üsna paljust, mis kalapüüki puudutas. Küll oli Jaak juurelnud põhjuste üle, kuid ei osanud endal milleski süüd näha. Tõepoolest oli ta oma ametis algaja, kuid eks kõik ole ju mingil ajal alustanud. Kunagi hiljem, kui ta baasist tulnud joomast kaptenit kajutisse aitas, istus Paškov kõikudes koi ääre peal, kissitas silmi ning vibutas vanemtüürimehe suunas näppu:
„Vse võ donostšiki i stukatši!” Just siis saabus selgus – Paškov pidas teda „koputajaks”. Polnud ju kellelegi saladuseks, et igas meeskonnas leidus selliseid inimesi, kes võisid esindada üsna mitut firmat – KGB-d, tolli või parteiorganeid ning mõnikord ka kõiki kolme korraga. Enamasti olid need meremehed, kes olid varem millegagi vahele jäänud, rikkunud mingeid reegleid või seadusi, mida nüüd nende vastu ära kasutati, ähvardades välisviisa sulgeda. Hüvasti, viisa – hüvasti, avameri – hüvasti, teenistus. Meremehed suhtusid „kitsedesse” põlgusega, kuid sa võisid ju põlata, aga iial ei võinud sa teada, kes on kes. Selline avaldus kapteni suust oli solvav ja pani vanemtüürimehe mõtlema põhjustele, mis võisid Paškovi kahtlustele alust anda. Volmerile meenus Roobaku väljumine Luanda sadamast. Kapten Paškov oli kutsunud teda oma kajutisse, kus vanemmehhaanik Fiskov ja akustik Karapetjan juba kaetud laua taga istusid. Tundus, et pidu oli mõnda aega käinud ja seltskond üsna lõbusas meeleolus. Ka talle valati klaas, millest vanemtüürimees keeldus – oli tema vahiaeg, laev täiskäigul teel püügirajooni poole ja sillas ainult nooruke kolmas tüürimees. Merelaevanduses, kus ta varem töötas, oleks selline teguviis olnud ennekuulmatu. Jaak tänas ja lahkus ning nüüd meenusid talle kahtlustavad pilgud, millega teda saadeti. Oli venelastel vanasõnagi, mis kõlas: „Kes minuga kokku ei löö, see mind ei austa. Küllap sa ikka mõni „koputaja” oled!”
Jaak Volmer astus roolimaja lahtise akna alla, tõmbas suure sõõmu värsket õhku kopsudesse ja vaatas välja. Laeva tekivalgustus oli kustutatud, ainult parema parda traallooga juures hõõgus sinine lamp nagu jaaniussike. Merel valitses soe, sume ja pilkaselt pime troopikaöö. Kümnete laevade sagivad käigutuled näitasid naabrite vilgast tegevust – terve laevastik otsis kala. Otse vööri ees hakkas tööle vastutuleva kalatraaleri plinker ja kohe kostis ka raadioeetris:
„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, Kabli nootas, pange meid kirja.”
„Kurat küll,” vandus Jaak poolvaljult, „hiidlased jõudsid meist ette.”
„Ära kuse,” kuuldus Paltuse tagant suitsupilvest, „neil on oma parv, meil oma.”
„Parv parveks,” neelas Volmer solvangu alla, seirates kiirelt lähenevat traalerit. „Järjekorras on nad meist ikka eespool ja otse sõita rohkem ei saa. Pool poordi paremale,” käsutas ta roolis seisvat muhulasest madrust Mihkel Tüüri. Kohe kostis seljatagant rahulolematut porinat:
„Kurat küll, sõidame parve pooleks,” suitsupilvest ilmus armeenlase rahulolematu kuju, mis astus akna alla. „Jumal hoia, hiidlasteni on veel terve söömavahe minna.”
„Kablini on kolm kaabeltaud,” kostis lokaatori tagant kolmanda tüürimehe Kalmer Viira ärev hääl.
„Kolm kaabeltaud, kah mul kalamehed,” osatas Šora põlglikult läbi hammaste ja naasis oma kohale Paltuse taha. Suure pingutusega surus Jaak Volmer alla ärrituse kapten Paškovi topsivenna vastu, isiklikuks solvumiseks ei olnud praegu aeg ega koht.
„Rooli kümme kraadi paremale,” kamandas akustik ning lisas, „kala on 30 meetri sügavusel, tõuseb kiiresti, noodata tuleb enne, kui parv pinnale jõuab ja selle triangli peale laiali vajub.”
„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, SRTR-9042 Ristna nootas, pange järjekorda,” kostis raadiost uus kutsung. Jaak tundis, nagu oleks teda mesilane nõelanud. Kala andmine baasile käis elavas järjekorras. Iga koht tagapool tähendas pikemat ooteaega, vahel isegi päevi passimist, mille jooksul kala kvaliteet noodas halvenes. Olgugi et merre jäeti isegi 6‒7 järku noodast, mis oli piisav ujuvakvaariumi moodustamiseks, kahjustas kala ennast ikkagi ning tihti tuli allesjäänu anda esimese sordi asemel kalajahuks. Juhtus aga mõnes järgus rebenenud auk olema, oli kogu ootamine tulutu ja noodas baasile andmiseks ainult loetud tonnid.
„Valmisoleku kellad,” kamandas Šora puldi tagant, „täiskäik, läks noot!” Volmer lükkas vilkuri roolimaja katusel tööle ning jälgis pingsalt kursile jääva naabersaare traaleri lähenemist. Hiidlased olid poi juurde tulnud ning tegelesid nooda rõngastamisega. Kolmas tüürimees kutsus valju häälega Fryderyk Chopini, kuid Volmeril ei olnud praegu silmi ega kõrvu muu kui katastroofiliselt läheneva SRTR Kabli jaoks. Külm higi kattis laupa, käed pigistasid masinatelegraafi, kui ta läbi pimeda öö üha lähenevaid ja lähenevaid naabersaare traaleri vilkureid vahtis. Mees tundis, et põlved värisevad.
„Kakskümmend kraadi rooli paremale,” kuulis ta armeenlast seljataga roolimeest kamandavat. Ei jõua enam, mõtles ta paanikas juba samas vahetult vööri ees vilkuvaid tulesid seirates. Kohe-kohe oleme hiidlaste noodas, hüvasti veel alustamata kaptenikarjäär. Ta oli põlved lõnksu lasknud ja sulges isegi hetkeks silmad. Piiludes vargsi laugude vahelt, märkas ta, et hiidlaste vilkuvad tuled on jäänud vasemasse poordi ning laev joonistab uhkelt ringjoont, kaugenedes rivaalist.
„Roobaku, kurat sind võtaks,” kostis raadiost hiidlaste pragamist, „katsu ise parv leida, sa ei pea mitte meie noodast püüdma.” Olgugi et hiidlaste repliik tegi meeleolu paremaks, sellest oli kostnud tunnustust, polnud vastamiseks aega – ring ümber kalaparve tuli lõpetada ja ilusasti vilkuva alguspoi juurde välja tulla. Hinnates silmaga kaugust, lükkas Volmer masinatelegraafi käepideme täiskäigu peale tagasi. Tundus, et masin ei reageeri ja laev põrutab otse oma noota sisse. Juba kujutas noor kapten Roobakut abituna keset noota triivimas, propeller ja roolileht mõrralinasse takerdunud, ja abi ei kusagilt. Vilkuv poi lähenes kiirelt ja saatuslikult. Siis aga hakkas laeva korpus vibreerima – mida edasi, seda tugevamini tagurpidikäigust – ning lõpuks peatus alus nii, et vilkuv poi jäi vööriga kohakuti. Pootsman Saks, kes tekis saranetsi otsa sisse vedas, mühatas tunnustavalt ja hõikas traalmeister Kamale:
„Mes ma ütli. Simmu Peeter, koloosi karjak poleks ka oma sääreväristajat paramini Pühtla poe lasipuusse pand!”
„Ma siis lähen?” küsis kolmas tüürimees arupidavalt. Alles nüüd meenus Jaagule, mille oli unustanud. Rõngastamise ajal, kui võimas traalvints 24-millimeetrist vaierit trumlile keris ja sellega nooda põhja kokku kiskus, et kala sukeldudes pageda ei saaks, tiriti vintsi tööga paratamatult ka laeva ennast noota sisse. Ja olgugi et peamasin töötas täiskäigul tagasi, ei piisanud sellest iga kord. Nii tuligi peamasinale abiks saata sajahobujõuline Poolas ehitatud võimas tööpaat, mis koos vahitüürimehega
