Otsustava liigutusega kohendas Tursa-eit lillelise rätiku pähe, tõmbas sõlme kurgu all tugevaks ja kiirustas uksest välja. Veel trepilt kostis valju tänitamist: „Vöi tema tuleb kolhoosi kalapüügiplaani kukutama, no ooda sa!”
„Nagu Baskini estraadikava,” mühatas Sink, surudes vägisi pealetükkivat muiet maha, noogutas Leidale hüvastijätuks ja sulges enda järel kaupluse ukse. Ta seisatas trepil, lastes pilgul üle alevi libiseda.
„Eks te ise tea paremini,” oli Tursa-vanamees lausunud. Ikka ja jälle tulid need sõnad meelde ning kujutlusse kerkis hallide pleekinud silmade pilk, mis oli teda süüdvestri alt piielnud. Aivar seisis kaupluse trepil, sulges silmad ja tundis, kuidas üllatavalt soe sügispäike palgeid soojendab. Kahjuks ei saanud ajalugu tagasi pöörata. Üle tee lasteaia liivakastis kilkasid jõnglased ja loopisid üksteist liivaga, alevi taga põllul urras traktor ning kostis kartuleid võtvate naiste valje hõikeid, kesk sinist taevast purjetas kluuksudes kurgede kolmnurk, hoides kurssi kuhugi lõuna poole.
„Tere, Aivar,” sundis energiline naishääl esimehe mõtetest virguma.
„Elle, Kopli Elle,” vastas Sink ja avas naeratades silmad. Tõepoolest seisis ta ees naabripere tüdruk, kuid täna juba küpse ja kauni naisena.
„Ma tundsin sind häälest ära, silmigi polnud tarvis lahti teha,” uhkustas mees tulijale terekätt ulatades. „Naabrimemm, naabrimemm, Aivar kiusab,” tegi ta nüüd hääle peenikeseks, tuletades meelde lapsepõlveseiku. Naeratades vaatas ta kunagist lapsepõlvesõpra.
„Mis kiusab, mis kiusab, ise ta unustas püksid kase latva,” matkis Elle jämedal häälel naabripoissi. Aivar hoidis naise kätt ja vaatas otsa oma lapsepõlvele. Rahulikult vastas naine ta pilgule ja lausus vaikselt: „Seltsimees Sink, ehk tagastaksite mu käe – romantiliseks käehoidmiseks on nagu varavõitu, kuu pole veel tõusnud.” Aivar muigas ja andis naabritüdruku käe vabaks. Elle oli ikka see vana hea naabri-Elle, kes otse oskas õiges kohas õiget sõna kasutada. Ja olgugi et tüdruk oli temast kolm aastat noorem, kujunes nii, et paljudes asjades tundus ta poisist hoopis aastaid vanem olevat. Elle oli olnud ka see, kes Aivarit lohutas, kui selgus, et tee kaptenisillale on noormehele lukus.
„Aivar, kapteneid vajatakse ka kuival maal,” oli neiu talle öelnud. Tol ajal tundus see noormehele otsitud vabandusena, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid Elle öeldud sõnad mehe hinges pesa tegema.
„Mulle tundub, et kolhoosiesimees Sink on liimist lahti. Kas soomlased ei saa külmhoone ehitusega hakkama?” silmitses Elle pikalt kunagist naabripoissi.
„Ja mulle tundub, et Illu on veelgi kenamaks muutunud,” pareeris Aivar, kasutades naabritüdruku lapsepõlve hüüdnime.
„Kuule, Ralar, komplimendid pole iialgi sinu tugev külg olnud,” muigas naine, kasutades enda antud hüüdnime, „nende varju ei maksaks nüüd küll pugeda.” Soe tunne uhkas Aivari hinge, midagi noorusest ja tolleaegsetest tunnetest oli tagasi. Miks oli see ikkagi nii läinud – lapsest saati loeti neid paariminejateks, kuid siis …
„Mida siis pealinna mamslid maal teevad?” päris ta, et summutada mälestusi. „Kas tudengeid polegi tarvis kantseldada?” Elle Koppel oli teoreetilise mehhaanika kateedri dotsent Tallinna Polütehnilises Instituudis. Naise silmad vaatasid meest mõistvalt, tuttavliku liigutusega heitis ta juukseloki silmadelt ja muigas:
„Seltsimees Sink ehk mäletab, et minagi olen siitkandist pärit, aitan vanadel kartuleid võtta. Aga tudengid, nemad edendavad kodumaa eesrindlikku põllumajandust – kes koristab peeti, kes korjab kartuleid –, niinimetatud töökasvatus.” Viimaseid sõnu lausudes astus naine trepile ning ei kummisaapad, dressipüksid, vana nailonjope ega pähe seotud rätik suutnud varjata naabritüdruku kunagist iluvõimleja trimmis keha. Nähes Aivari hindavat pilku, muigas naine ja sosistas: „Kuule, Ralar, ole nüüd viisakas, ons naisi kolhoosis vähe?”
„Sinusuguseid ei ole,” pomises mees ja hammustas huulde. Nähes naist lingist haaravat, lausus ta: „Käi poes ära, ma ootan, viskan su autoga koduväravasse, jääb see kolm kilomeetrit löntsimata.” Korraks peatus naise pilk esimehe Volgal, kus sohver Tuvike tahavaatepeeglisse vahtides oma niigi lakutud juukseid kammis.
„Mõni teine kord, Aivar. Mees ja lapsed ootavad toitmist-katmist,” keeldus Elle ning lisas nukralt muiates, „ole siis krihvel.” Vaikselt sulgus uks naabritüdruku järel, kui Aivari hinges käis kihvatus. „Ole siis krihvel,” oli Elle öelnud. Lapsepõlvest mäletas Aivar pootsman Joosepit, Elle vanaisa, kes lõpetas oma merejutud lastele alati lausega: „Ole siis krihvel ja tubli poiss!” Eks oli ka Krihvlil süüd, nii Joosepit kutsutigi, et ka Aivar pärast kõiki merejutte merele tikkus. Mees kohendas ostudega plastkotti käes ja astus masina poole. Imelik päev oli täna, täiesti sügisele kohane – korraks positiivseid emotsioone, siis kamaluga negatiivset ja kohe uuesti näpuotsaga rõõmsat peale. Esimees istus autosse ja kamandas lühidalt:
„Linna.” Arnold Tuvikest öeldu ei üllatanud. Ta lükkas käigu sisse ja tõmbas sujuvalt paigast. Muidugi oleks karbi assortiid ja pudeli Värska vett linnast hulga kergema vaevaga saanud, kuid jumalate teed on ettearvamatud. Aivar Sink vaatas aknast välja. Mööda libisesid alevi viimased majad, kohe tuli ka karjamaa, kus nad teiste lastega lambaid karjatasid. Kuna naabri-Elle tal pidevalt sabas sörkis, narrisid teised poisid teda sageli. Ilkuv kisa „pruut ja peigmees, pruut ja peigmees” kaikus veel praegugi Aivari kõrvus. Ühel päeval sai tal villand. Karjudes „Ära jölgi mu sabas” oli ta tüdruku eemale kõssitanud. Kartlikult tõmbus väike kuueaastane kriimus säärtega tirts põõsa varju ning pööras vaevu nuttu tagasi hoides selja. Tarvitses aga poisil uuesti rajale keerata, kui väike vari talle jälle järgnes.
Teiste poiste pilkavad hõiked veel kõrvus, oli ta kõigest hingest vihastanud ja raputanud tüdrukut kui takukoonalt. „Sa ei sörgi mul sabas,” oli ta karjunud. Ehmunult vaatasid naabritüdruku veekalkvel silmad, kui ta värisevate huultega sosistas:
„Mul ei ole õde ega venda, ma nii kardan üksi läbi metsa minna.”
Veel praegugi meenus Aivar Singile häbi, mida oli tundnud, kui üksik, kurblik, noruspäine kuju põõsa taha keeras. See oli esimene kord, mil Elle oli üles leidnud tema, Aivari, parema „mina” ja sundinud endasse vaatama. Ta oli järgnenud tüdrukule, kes kartlikult eemale hoidus, maha vaadanud ja turtsakalt torisenud: „Hea küll, tule siis, lähme koju.”
„Sa ei vatusta mind enam?” päriti ärevalt ning kriimule näole ilmus esimene lootusekiir.
„Mitte kunagi,” oli ta lubanud. Isegi täna polnud ta naabritüdruku vastu ükskõikne. Miks oli kõik see ilus lörri läinud, kes oskaks küll arvata? Aivar ohkas, polnud vajadust iseenesega peitust mängida. Tegelikult teadis ta vastust väga hästi ning see peitus teoorias, mis räägib meie kohast ajaredelil ning ajaloost ja võimalustest, mida see meile ette veeretab. Millegipärast sundis aga tänane päev selles teoorias kahtlema.
III peatükk
Vastikult ja plekiselt plärises avraalikell troopilise öö pimeduses. Korraks valitses veel vaikus, kuid siis ärkas unine kalatraaler ellu. Kolksusid uksed, kuuldus unesegast ja pahurat porinat ning koridoritekk müdises paljude kiirustavate jalgade all. Ärevus hinges, seisis Jaak akustik Šora Karapetjani selja taga ja jälgis hüdrolokaatori Paltus ekraani. Mõned nootamised oli ta ka kapten Paškovi ajal teinud. Seda siis, kui ülemus oli liialt „kreenis”, et jalgu alla võtta, kuid nüüd, olles ise kapteniks määratud, oli see ikka tükkis teine tubakas. Varem võis õlgu kehitada ja vabandada, et eks ma siis proovin, kui vanast asja ei ole, kuid täna polnud vastutust enam kellegi teise kaela veeretada. See ei olnud meeldiv tunne ja pani põlve kergelt värisema.
„Viiekümne
