julgen ma Mariale mõelda. Ma mõtlen: Jumal, tee nii, et temaga oleks kõik hästi selles pimeduses, mille sa oled loonud ja mis jääb sureliku pilgule võõraks. Võõraks ja läbitungimatuks, samamoodi nagu su hiilgus, mis meid ainult pimestab. Ja ära hooli minust, minu tee on lindprii tee, keset jäänõelu ja vihmavalinguid, sinna oled sa mind saatnud ja sinu tahtmine sündigu. Aga kui sa tõesti oled armastus, saada Mariale oma leebet valgust, hoia teda, ära vii meid lahku, sest siis on tõesti ainult tuhk ja vihm.
†
Ma kõigun sadulas, tunnen iga teekonarust, iga ebakõla. Mu kaaslane vaikib, mõtleb omi mõtteid rohtunud väljast ja kaotatud lahinguist, väljast, kuhu mehed varisesid ja mis on nüüd ainult läbi luude kasvanud rohi. Ta vaikib ja vaikus saab hääle ja ütleb: vaata! Ning seal eespool kõrgub Silpius, mägi, mille nõlvalt olin ma kaupmees Chrysose kõrval seistes esimest korda näinud Antiookiat, seda pingule tõmmatud kuldset vibu. Ja ma tean, et nool on endist viisi nööril, Chrysos langenud ja linn võetud, aga ma ei ole suutnud vibukaart lahti päästa ja nüüd poob see nöör kogu palverändu. Me peame siit minema saama, mõtlen, peame ida poole rändama, oriendi sügavusse, Jeruusalemma müüride alla. Aga järgmisel hetkel saan aru, et see on võimatu, siin on Maria ja temata ei lähe ma kuhugi, Maria ongi Antiookia, linn oli selle naise hind ja nüüd on nad üks. Me kõik oleme üks, normannitar, Bohemond, mu mehed, ma ise.
†
Ma silmitsen terashalli koonusena kõrguvat Silpiust, siis näen hoopis teistsugust mäge, haljendavat ja päikesepaistes, sellessamas kiirguses, mida olin Mariale soovinud, kuigi see oli hoopis teistsugune aeg, varasem ja täis lootust. Looklevat rada mööda rühkis ülespoole neli valges rüüs mehekogu. Meeste silmad särasid ja näod olid elevil, nende samm oli kerge ja kindel ning sellest ei paistnud väsimuse märkigi. Taevas nende kohal oli lasuursinine ja selge, seal hõljus vaid üksainus hajus pilv, mis meenutas räbaldunud mantlit. Ja neid nelja vaadates tundsin ma, kuidas mu hinges midagi muutus, kuidas sinna imbus rahu, aegamööda, aga kindlalt, nagu tungib valgus läbi viledaks kulunud riide, enne kui jõuline käsi selle lõhki käristab või kangas ise pooleks hargneb ja pehmelt põrandale langeb. See oli hea tunne ja ma mõtlesin: nii võiks jäädagi. Aga mehed olid jõudnud mäetippu küpressisalu varju. Kolm neist heitsid maha ja suikusid, üks jäi vahti pidama, kuigi ta näis palvetamisega rohkem ametis olevat kui ümbruse silmas pidamisega. Ole valvas, mõtlen, ka rahuliku südamega, ka siis, kui taevas on selge, õnnele peab lootma, seda ei tohi proovile panna. Siis pööras vahimees pead, tema näoilme muutus, kõik muutus ja väreles, see on ainult valguse murdumine, mõtlen, ainult südapäeva kiirgus, see ta riided nii särama panebki. Oma õnne tuleb uskuda, ütles vahimees. Kõik muu on vaid mööduv mälestus, tuule aetud vaht vee peal, püsimatu, ühepäevane, hulgus, kes kardab kõiki ja kõike, ainult olulist mitte. Usu Jumalat ja oma õnne, kuula ja palveta, et sind ennast kuuldaks. Sest vaata, udu laskub ja varjab õiget ja siis on jälle kõik teistsugune ja võõras.
„Mida sa seal näed?” küsib Léon.
„Mäge,” ütlen.
Léon libistab pilguga üle ümbruse. „Näib mahajäetud,” ütleb ta.
†
Me teeme punaka kivilahmaka kõrval peatuse, saduldame hobused lahti ja kallutame lähkrid januste koonude juurde. Seejärel joome ise, uskmatute nahkpudelitest. Neile on põletatud kirjad, mida me lugeda ei oska.
„Peen töö,” ütleb Léon. „Vaata, sellel siin on paavstivõtmed.”
„Uskmatuil ei ole paavsti,” ütlen.
„Kust sa tead? Ma olen kuulnud, et neil on kõik nagu meil. Ainult nimetused on teistsugused. Ja Kristuse asemel on Antikristus.”
Me lõikame soolakat Süüria juustu, murrame aganatega segatud rabedat leiba ja rüüpame veega lahjendatud veini peale. Talupoegade toitu on raske kuiva suuga süüa. Kui just väga suurt nälga ei ole, sellist, mida me talvekuudel tundsime.
Slavoonia nälg, Anatoolia nälg, Süüria nälg… igaühel oma maitse. Ainult Konstantinoopolis saime iga päev kõhu täis süüa.
Keeran juustu riidetüki sisse. Seda jätkub veel kauaks.
Léon ajab end püsti, astub hobuse juurde ja uurib selle kabjarauda.
Ta ütleb: „Räägitakse, et seldžukid topivad toore lihakamaka sadulavaiba alla. Ratsutavad liha pehmeks ja söövad toorelt… joovad hobuseverd peale… näe, siit lõikavad soone lahti… Ja hiljem tõmbavad kinni tagasi. Isand Ywaini kannupoiss proovis seda järele teha. Hobune andis otsad.” Ta muigab. „Poiss põgenes selle peale Adémari juurde ja palus luba preestriks hakata. Piiskopi mehed andsid talle piitsa ja saatsid tagasi.”
Pühin pistoda puhtaks ja korjan toidujäänused hoolikalt kokku. „Kõik pudeneb laiali…”
„Millest sa räägid?” küsib Léon.
„Leivast,” ütlen ja poetan hallika puru suhu.
†
Ma näen meid kõrgelt ülalt, võib-olla sellesama mäe tipult, me seisame purdel, Maria ja mina. Normannitar puistab vette midagi hallikat, tuul tõstab selle õhku ja kannab laiali. Mis see on? küsin. Tuhk? Ei, ütleb ta, see on kaladele, et nad jõuaksid ülesvoolu minna. Nad rebivad end puruks, ütlen, jah, ütleb tema, siis tulevad uued, vaata! Tal on õigus, jõgi on kalu täis, halle visklevaid varje, vesi on elu, ütleb tema, vesi, mitte kalad, kuidas sa ei näe? Kuhu sa mind tõid? küsin, kus me oleme? Ma tõin su algusesse, ütleb tema, hakka minema. Saadad sa mind? küsin, kas saadad? Sa räägid nii palju, ütleb tema, sa rikud oma rääkimisega kõik ära, pea suu. Ma näen kaldasse rammitud planke, need on astmed, vihm tugevneb, see imbub läbi meie riiete, ma värisen külmast. Varsti läheb selgeks, ütleb Maria, tal on õigus, tuul ajab pilvi laiali, varjud sööstavad mööda maad, valgus, pimedus, pimedus, valgus, mis see on? küsin. Aed, ütleb Maria, jäta see koht meelde, sa tuled siia tagasi. Aiad on teistsugused, ütlen, kaitstud ja haritud, aiad on elu, ütleb tema, kõik ei ole alati ilus. Kelle elu? küsin? Meie oma, ütleb ta, meie kahe, ma võpatan ja ärkan. Léon vaatab mulle tõsiselt otsa.
„Mis juhtus?” küsib ta.
„Ma jäin vist magama,” ütlen.
„Sa oled veel nõrk,” ütleb ta. „Kas teeme peatuse?”
„Ei,” ütlen, „lähme edasi.”
†
Päike on juba õhtukaarde liikunud, aga kuumus ei anna järele. Kaljusele pinnasele on ilmunud pehmemaid oliivikarva laike. Vesi ei ole enam kaugel, peagi jõuamegi Orontese äärde. Terashall jõgi voolab laisalt. Ümberringi on näha pikaajalise piiramise jälgi: tuhaseid lõkkeasemeid, söestunud konte, naharäbalaid, rauatükke, auklikke ja mõlki taotud metallkatlaid. Maa on laastatud, paljaks söödud ja paljaks põletatud. Otsime laugema koha, tuleme sadulast maha ning laseme hobustel jalgupidi voogudesse sumada. Ma vaatan Antiookia sakilisi linnamüüre, neisse laotud savitelliste puna-kollaseid triipe. Ma vaatan müüre ja neil edasi-tagasi lonkivaid vahimehi, kaugel eemal kõrguvat tsitadelli, mida meil ei õnnestunudki vallutada ja mille kohal lehvib nüüd Bohemondi punane maoplagu.
†
„Sa lähed jalgsi?” küsib Léon.
„Millal sa viimati ratsutavat preestrit nägid?”
„Lahingus,” ütleb
