eemalehoidev ja teistele suletud? Või muutus ta niisuguseks pärast Abigaili surma? Võib-olla muutus siis ka tema, kuigi ta oli selle draama üksnes kaudne tunnistaja, ja mälu vedas Emmat lihtsalt alt. Kas venna tegi niivõrd keskendunuks ja pinevaks Elvetisse kolimine või hoopiski Abigaili mõrvamine? Nii kauge asja suhtes ei suutnud Emma otsusele jõuda. Ta oleks tahtnud teada, kui palju Christopher tollest päevast mäletab ja kas vend on valmis seda temaga arutama.
Yorkis oli vend kindlasti avatum ja … Emma peatus korraks mõttes ja kõhkles, kas kasutada seda sõna kas või endamisigi … ja normaalsem. Talle meenus üleannetu pisipoiss, kes kihutas plastmõõgaga vehkides koos sõpradega majas ringi, või siis istus ühel teisel korral pika sõidu ajal auto tagapingil ja itsitas koolis kuuldud nalja peale seni, kuni tal hakkasid silmist pisarad jooksma.
Nüüd oli Emma kindel, et vend oli Abigaili surmapäeval majas. Ta ei viibinud ühel oma üksildastest jalutuskäikudest. Kui too naispolitseinik oli ära läinud, istusid nad üheskoos katusekorrusel venna põldudele avaneva vaatega magamistoas. Tuul puhus pilved lahku ja hakkas paistma täiskuu. Nad jälgisid tegevust oapõllul – taskulambid heitsid kummalisi varje ja mehed seal all näisid olevat väga väikesed. Christopher osutas kahele nendest, kes kandsid poris rassides enda vahel kanderaami.
„Ma arvan, et see on tema.”
Siis aga üks kanderaami hoidja komistas ja langes ühele põlvele ning raam vajus ohtlikult viltu. Emma ja Christopher vaatasid teineteisele otsa ning mõlemad tõid kuuldavale kohmetu ja ebaleva naerukihina.
Kiriku kell lõi kaks. Laps karjatas magades otsekui õudusunenäo peale. Emma hakkas suikvele jääma ja talle meenus, nagu oleks temagi juba und näinud, et selle politseiniku nimi oli Caroline. Caroline Fletcher.
Neljas peatükk
„Alguses oli sõna.” Emma ei uskunud seda päris niisugusel kujul isegi mitte teismelisena. Kuidas saab olla olemas sõna, mida keegi ei ole välja öelnud? Ei ole võimalik, et sõna oleks esimene. Õiget seletust ei olnud ta sellele siiski kunagi saanud. Ei saanud jutlustest, mida pühapäevahommikuti koos perega jumalateenistusel otsast lõpuni kuulas. Ei saanud igavatel õhtustel leeritundidel.
Tema arvates tähendas see: „Alguses oli lugu.” Piibel on ju otsast otsani täis lugusid. Mida muud see ikka võis olla? Tema meelest oli ainus võimalus omaenda elust aru saada teha see looks.
Kui ta vanemaks sai, muutus see kirjandusteos – kas see oligi ikka kirjandus? – üha keerulisemaks.
Kunagi ennemuiste elas üks perekond. Tavaline perekond. Winterid. Ema, isa, poeg ja tütar. Nad elasid Yorki äärelinnas kenas majas tänaval, mille kõnniteel kasvasid puud. Kevadel õitsesid puud roosalt ja sügisel olid nende lehed kullakarvalised. Isa Robert oli arhitekt. Ema Mary töötas poole kohaga ülikooli raamatukogus. Emma ja Christopher käisid tänava lõpus asuvas koolis. Nad kandsid kastanpruuni jaki ja halli lipsuga koolivormi.
Ja praegu seda lugu oma peas üle korrates nägi Emma vaimusilmas Yorki maja aeda. Nägi punast telliskivimüüri selle ääres reas kasvavate päevalilledega, kusjuures värvid olid niivõrd eredad, et peaaegu tegid silmadele haiget. Christopher kükitas terrakotavaasi kõrval, milles kasvas lavendel, ja oli püüdnud pihkude vahele liblika. Emma tundis lavendli lõhna ja kuulis ka helisid – avatud aknast kostsid sillerdused flöödilt, mida mängis vahetevahel neid hoidmas käinud teismeline tütarlaps.
„Ma ei ole enam kunagi nii õnnelik.” Säärane mõte tuli talle kutsumata pähe, ent ta ei tohtinud lubada, et sellest saaks jutustuse osa. See oli liiga valus. Nõnda ta siis jätkas lugu nii, nagu seda oli alati jutustatud …
Siis aga avastas Robert Jeesuse ja kõik muutus teiseks. Robert ütles, et ta ei saa enam arhitekt olla. Ta lahkus oma vanast kõrgete akendega büroost ja läks ülikooli, et saada kriminaalhooldusametnikuks.
„Miks mitte kirikuõpetajaks?” küsis tollal Emma. Selleks ajaks olid nad juba hakanud korrapäraselt kirikus käima. Tema arvates oleks isast saanud hea õpetaja.
„Sest ma ei tunne selleks kutsumust,” kostis Robert.
Yorkis ei saanud ta kriminaalhooldajana töötada. Ta ei tundnud kutsumust sinna elama jääda ja pealegi ei olnud neil piisavalt raha, et pidada ülal suurt maja vaiksel tänaval. Nad kolisid hoopiski ida poole, Elvetisse, kus maa oli lausik ja kus vajati kriminaalhooldusametnikke. Mary tuli ülikoolist ära ja asus tööle tillukeses avalikus raamatukogus. Kui ta tundiski üliõpilastest puudust, siis kellelegi ta seda igatahes ei öelnud. Ta käis igal pühapäeval koos Robertiga küla kirikus ja laulis vaimulikke laule sama valjusti kui mees. Emma ei osanud öelda, mida ema nende uuest elust tuuletõmbusega majas, oapõldudest ja sellest porist arvab.
Aga muidugi ei olnud see kogu lugu. Emma teadis isegi viieteistkümnesena, et nii ei saanud see olla. Robert ei oleks Jeesust lihtsalt piksesähvatuse ajal ja simblihelina saatel avastanud. Miski pidi ta selleni viima. Miski sundis teda muutuma. Nendes raamatutes, mida Emma luges, oli kõikidel tegudel mingisugune põhjus. Nagu välk selgest taevast alla sadanud juhuslikud ja seletamatud sündmused ei kõlvanud kuhugi. Roberti elus pidi olema olnud mingisugune trauma või masendushoog. Isa ei olnud seda kunagi arutanud, nii et Emma võis takistamatult luua omaenda isikliku selgituse ja omaenda kirjandusteose.
*
Oli pühapäevane päev ja pühapäeviti käis kogu perekond üheskoos teisel pool väljakut asuvas kirikus armulaual. Matthew’ sündimise järel lubati Emmale küll mõni nädal puhkust, kuid üks kuu pärast sünnitust saabus Robert nende juurde koju. Oli argipäeva keskhommik ja Emma oli isa nähes üllatunud.
„Kas sa tööl ei peaks olema?” küsis ta.
„Ma olengi teel Spinney Feni. Mul on küllaga aega, et juua üks kohv ja oma vastsele lapselapsele pilk peale heita.”
Spinney Fen oli kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud naistevangla gaasiterminali kõrval kaldapangal. Tal oli seal hooldusaluseid – kogukonnas tema järelevalve all olnud kurjategijaid ning neid, kes pidid varsti tingimisi vabaks saama. Emma vihkas Spinney Fenist mööda sõitmist. Vangla oli tihtipeale mereudusse mähkunud ning näis, nagu kerkiksid need betoonmüürid lõputult kõrgusse ja ulatuksid pilvedesse. Ta nägi pärast Elvetisse kolimist õudusunenägusid sellest, kuidas isa läheb kitsast metallväravast sisse ja tal ei lubatagi enam kunagi välja tulla.
Emma keetis isale kohvi ja laskis tal Matthew’d süles hoida, kuid pani kogu aeg imeks, mida ta tegelikult siin tema majas teeb. Majast väljudes isa peatus ukselävel.
„Kas me näeme sind pühapäeval kirikus? Ära lapse pärast muretse. Sa võid temaga ju alati välja minna, kui ta peaks nutma hakkama.”
Ja muidugi oli Emma järgmisel pühapäeval platsis, sest pärast Abigail Manteli surma ei jätkunud tal enam tahtejõudu, et isale vastu astuda. Et üleüldse kellelegi vastu astuda. Ja isa oskas temas ikka veel kuidagiviisi süütunnet tekitada. Ühele osale temast tundus, et kui ta oleks tollel pühapäeval kümme aastat tagasi isa sõna kuulanud, oleks ajalugu võinud kujuneda teistsuguseks. Kui teda poleks olnud laipa leidmas, siis võib-olla Abigail ei olekski surnud.
Robert ja Mary jõudsid Maarja Magdaleena kirikusse alati varem kui Emma ja James. Robert oli kiriku eestseisja, kandis ettenähtud ajal ka ise valget rüüd ja jagas suurest hõbepeekrist veini. Emma ei teadnud päris kindlalt, millega isa tegeleb talituse algusele eelneva poole tunni jooksul. Ta kadus käärkambrisse. Võib-olla oli tal täita mingisuguseid praktilisi ülesandeid. Aga võib-olla ta palvetas. Mary läks alati kogudusemaja
