täis võidurõõmu. Ta oli kulutanud sotsiaaltöötajaks õppides kõik oma säästud ega uskunud eales, et tema eelarve piires on kusagil võimalik leida midagi niivõrd ruumikat. Ta lõi käega ehitusasjatundja aruandele, milles tõsteti esile majja kogunevat niiskust ja üraskeid katusetalades, ning rõhutas veendunult, et see koht ongi nende perekonnale määratud. Emma meelest oligi tõenäoliselt hea, et niiviisi läks. Ta ei suutnud kujutleda, et isa võiks elada mingisuguses uusarenduse kaksikelamus. Ta ütles endale, et Roberti ego ei peaks kitsas ruumis vastu, kuigi teadis, et see on arvatavasti ebaõiglane. Ta igatses tõepoolest meeleheitlikult isa heakskiitu.
Christopheri omaaegsest pööningukambrist paistis veel praegugi see põld, millel lamas Abigaili surnukeha. Vaade ei olnud muutunud. Maa oli niivõrd madal ja ranna lähedal, et majade ehitamine oli siin keelatud. Keskkonnaagentuuri hiljutises ettekandes ennustati, et võimalikud ei ole mitte üksnes üleujutused, vaid et vesi võib minema uhtuda kogu poolsaare.
Kui nad Springheadi poole sõitma hakkasid, sadas kõvasti vihma ja väljas oli nii pime, et nad pidid esituled põlema panema. Kraavid olid ääreni täis ja vett voolas keset teedki. Nad olid Jamesi Volvos. Robert ja Mary olid ees minema sõitnud.
„Kes oli see jube naine koos Daniga?” päris James. Ta armastas ilusaid asju. Emma uskus, et just nimelt seepärast mees praegu tema tujukust taluski.
„Pole aimugi. Ma ei ole teda varem näinud.”
„Mina arvasin, et ta võib olla äripartner. Võib juhatada mõnda käsitöökauplust. Võib-olla Harrogate’is või Whitbys.”
„Ojaa!” Emma oli vahel üllatunud sellest, kui terase pilguga James võib olla. Just nimelt siis meeldiski mees talle kõige rohkem – meeldis siis, kui teda üllatas. „Aga muidugi Whitbys. Harrogate’i jaoks ei ole ta piisavalt stiilne.” Ta pidas vahet. „Kas sinu arvates seepärast Dan oligi kirikus? Et talle heameelt teha? Lootusest midagi maha müüa? See jätab kummalise mulje. Ega ole sugugi Dani moodi. Ta paistab ju alati nii otsekohene olevat. Ma ei kujuta ette, et ta võiks mingisugust olukorda enda kasuks väänata.”
„Ei väänagi.” James pidurdas ja jätkas sõitu peaaegu teokiirusega. Üks kraav oli üle kallaste ajanud ja tekitanud üle maantee voolava turbaseguse oja. „Ma arvan, et ta ilmselt tundis Jeanie Longi. Ta paistis eile õhtul Jeanie enesetapust rääkides väga endast väljas olevat. Kirik tundub mõnikord olevat õige koht isegi juhul, kui sa üleüldse ei usu.”
„Minu meelest ta võis Jeaniet tunda.” Emma küll kahtles, kuid ei tahtnud säärast mõtet ka täielikult kõrvale heita. Nad ei olnud juba tükk aega teineteisega nii pingevabalt vestelnud. „Dan tuli alles hiljem Elvetissse elama, kuid ka Jeanie oli ülikoolis käies siit ära. Ta läks Keith Manteli juurde elama varsti pärast lõpetamist. Dan võis ju temaga kohtuda siis, kui ta veel üliõpilane oli, aga ma ei tea, kuidas see oleks toimunud.”
James jättis selle oletuse tähelepanuta. „Dan arvas, et see enesetapp võib sind häirida.”
„Ma ei tundnud Jeaniet. Ma püüdsin kirikus järele mõelda. Ma kohtusin temaga ainult korra.” Emma kõhkles. „Kas sa saad aru, et Abigail Manteli surmast on möödunud peaaegu täpselt kümme aastat? See enesetapp jätab endast nii jubeda kokkusattumuse mulje. Või kas ta sinu arvates võiski seda niiviisi tajuda ja kavandada? Kui dramaatilist žesti aastapäeva tähistamiseks?”
„Võib-olla,” ütles James pärast pausi. Siis lisas ta: „Ma olen alati pidanud enesetappu väga isekaks teoks. Kannatavad ju need inimesed, kes maha jäävad.”
Nad said nii hästi läbi, et Emma tundis kiusatust rääkida Jamesile tollest pikka kasvu mehest, kes oma armulauaveini Roberti peale sülgas, kuid see sündmus tundus talle ikka veel niivõrd šokeerivana, et ta ei suutnud ennast sundida sellest kõnelema. James keeras sirgele konarlikule teele, mis viis kahe tohutu põllulahmaka vahel majani, ja Emma istus vaikides tema kõrval.
Robert seisis köögis pliidi ees. Tema püksid aurasid. Emma otsis mingisugust märki selle kohta, et vahejuhtum altaribarjääri juures mõjus isale sama rabavalt kui talle endale, ent too lausus muheldes: „Me viisime preili Sandersoni koju. Ma kõigest aitasin tal autost välja tulla, aga sain läbimärjaks.”
„Kullake, mine ja pane teised riided selga. Sa külmetad ennast ära.” Mary pabistas köögiviljade pärast ja Robert jäi talle ette. Hoolimata mehe võimupositsioonist kirikus ja tööl kohtles Mary teda vahel nagu last.
Robert ei paistnud teda kuulvat ja eemaldus pliidist üksnes selleks, et valada kõikidele klaas šerrit. Emma pani turvaistmes lapse põrandale ja keeras teki sisse. Mary kergitas täkkeid täis malmkatet, et tuua nähtavale tuline pliidiplaat. Toas tundus äkitselt soojem olevat. Ta kummardus, et võtta ahjust hautamispott, ja libistas selle plaadile. Roog hakkas mulksuma. Mary nägu õhetas kuumusest ja pingutusest. Tema peened hallid juuksed olid kuklasse seotud ja Emma mõtles, et ta peaks neid lõigata või koguni värvida laskma. Hobusesaba näeb tema eas naise peas naeruväärne välja. Mary keeras köögirätiku potikaane ümber ja tõstis selle pealt, et poti sisu segada. Võis tunda lambaliha, küüslaugu ja tomatite lõhna ning Emma oli ootamatult kindel, et päeval, mil Abigail kägistati, sõid nad just nimelt sedasama rooga. Ta vaatas järsult ema poole, sest eeldas, et ka tema mäletab seda, ent Mary üksnes naeratas kergendusest selle üle, et pliit oli piisavalt hästi kuuma pidanud, et liha pehmeks hautada, ja Emma tundis ennast lollina. Ta oleks tahtnud teada, kas mälu talle vingerpussi ei mänginud. Tema kujutelmad tundusid alati nii ehtsad.
Sellel aastaajal sõid nad köögis. Söögitoas ei olnud kaminat ning kuigi soojussalvestid olid olemas, olid need pererahva ärkamise ajaks hädavaevu leiged ja õhtuks külmad. Emma kattis tavalisse rutiini langedes lauda ning tema käed käisid söögiriistade ja klaaside vahet, ilma et ta oleks pidanud midagi mõtlema. Ta otsekui polekski siit kunagi ära läinud. Oli raske uskuda, et ta veetis aastaid ülikoolis nagu Jeanie Long. Kui ta ei oleks Jamesiga kohtunud ja temaga abiellunud, poleks ta üldse pidanudki siia tagasi tulema. Kas sellest saigi siis tema rahulolematus mehega alguse?
Robert oligi viimaks läinud üles riideid vahetama ning kandis tagasi tulles teksapükse ja paksu mereväesinist kampsunit. James avas ühe punase veini pudeli. Nad võtsid oma kohad sisse ja ootasid, et Robert loeks söögipalve. Ta luges söögipalvet alati isegi siis, kui kohal olid ainult tema ja Mary. Aga täna ei paistnud ta taipavat, et seda temalt oodatakse, vaid võttis kulbi ja hakkas endale toitu ette tõstma. Emma vaatas ema poole, kes üksnes vangutas järjekordselt mehele järele andes pead ja laskis kartulivaagnal ringi käia.
Pärast pühapäevast lõunasööki ei jäetud nõusid kunagi Mary pesta. Robert asetas tiku tulepuude juurde, mis ta oli elutoa kaminasse juba valmis seadnud, ning ema istus seal kohvi juues ja pühapäevaseid ajalehti lugedes seni, kuni nad tema seltsi tulid. Selleks ajaks oli tuba juba peaaegu soe. Mary oli selle talle omaette olemiseks eraldatud aja eest tänulik ega unustanud neile kunagi aitäh öelda.
Robert ja Emma olid köögis kahekesi. James oli lapse üles viinud, et mähkmeid vahetada.
„Kes oli see mees, kes sinu peale sülitas?”
Robert ei pööranud vastates silmi valamult. „Jeanie isa Michael Long.”
Ta on muutunud, mõtles Emma. See Michael Long, keda tema mäletas, oli tugev, laiade õlgadega ja valjuhäälne.
„Miks ta seda tegi?”
„Niisugusel ajal vajavad inimesed sageli kedagi, keda süüdistada.”
„Aga miks just sind?”
„Ma
