välja ka kindlad alad, milles jõudu katsuti. Võistlustulemused, eelkõige realistide omad, on ära toodud käesoleva raamatu harrastustele, s.h. spordile pühendatud allpeatükis.
Välipäevad lõppesid suurejoonelise sõjamänguga Raudalu maantee äärses metsas, kus tuli joosta, hiilida ja roomata. Ajakirjanik nentis: „Noormehed olid väga energiliselt asja kallal. Rohelised taganesid, sinised tungisid peale. Mets kajas paukpadrunitega lastud paukudest. Võis näha vastaspoole vangistamist ja „surnukstunnistamist.” Kella 13.30 rivistuti
326
koolide kaupa Rahumäe lähistele, kuhu ilmusid ka kaitseminister kindral Nikolai Reek, kindral Juhan Tõrvand ja paljud teised kõrgemad sõjaväelased. Minister rõhutas oma kõnes, et õpilased on rahva tulevik. Ta meenutas, et kümne aasta eest kaitsesid praegused sõjaväelased noori, tulevikus aga peavad noored kaitsma vanu, endisi vabadusvõitlejaid. Rivistuse lõpuks marssis 1 300 õppurit külaliste eest läbi ja suundus orkestrite saatel
linna.327
Uus õppeaine, eriti aga väliõppus põhjustas üldsuses elava mõttevahetuse. Leidus nii sõjalise õppeaine pooldajaid kui ka vastaseid.
Ühele vasakpoolsele ajakirjanikule ei meeldinud näiteks, et koolipoistele kuvati tipp-topp riides, kuldsete õlatärnidega rivilõvist, au- ja akadeemia märkidega ehitud ning seltskonnas julgelt esinduslikust staabiohvitserist mehe eeskuju, kelle kõrval kehvas, kulunud ja kortsus ülikonnas klassijuhataja polnuks mingi mees! Kirjutaja nurises, et küpsustunnistuse taotlejad pidid nüüdsest igal kevadel veltveeblite käest saama ihu-, hinge- ja rividrilli. Artiklist ei puudunud ka n.ö. mustades värvides maalitud dramaatiline passus, mis viitas otseselt realistidele: „Vaatasin kui kuulsad reaalkooli mikrofonimeistrid (vihje sellele, kuidas realistid õppenõukogu koosolekut pealt kuulasid, vt. käesoleva peatüki alapeatükist „Õppeedukus” – M. K.) läksid mööda tänavat sõjaväelistele harjutustele. Mõned naersid, need, kes alati naeravad. Paljud olid tõsised, sest aimasid vist alateadlikult olukorra raskust. Mitmed olid kurvad, need vist tundsid selgesti, milline karm on elu ja ühiskondline ülekohus nendele. /-/. Minule isiklikult tundus, et tänaval liigub vangide rivi, kellelt vabadus rööviti ilma süüta, keda saadetakse sunnitööle. Pettunud näod ja tigedad pilgud nii mitmel noormehel, kahel olid koguni silmad vesised!” Oli see ikka nii, või need vangilikult mornid näod ja pisarad (sic!) üksnes kangastusid tendentslikule sulesepale?
Reipa sammuga Tondilt tagasi
Ühe kriitilise märkusega võisid paljud isegi nõustuda. Nimelt viitas artikli autor rohkele sõjavarustusele, mida koolidele lahkelt anti, samas ei jagatud sugugi sama heldelt näiteks käsitöö õppevahendeid. Kokkuvõttes tõdes autor, et oli alanud koolide militariseerimine, millel oli „meie ideevaese ja hingeliselt harimatu seltskonna soodustus” ja mida kõik „kodanlised ajalehed ning parempoolsed ja keskerakonnad toetavad”.328
1929. aastal kinnitati koostöös sõja- ja haridusministeeriumiga sõjalise õppuse konspektid, mis kevadel kohe rakendust leidsid. Õppuste aega lühendati kaheksa päevani
(8.–15. juunini 1929), seetõttu olid ka tööpäevad pikemad (5–6 tundi) ning seekord osalesid õppustel juba keskkooli kolme viimase (varem kahe) klassi õppurid. Õppekava kohaselt võeti läbi laskeasjandus, tehti riviõppust ja taktikalisi harjutusi maastikul. Lõpupäeval korraldati koolidevaheline (igast koolist kolm parimat) laskevõistlus, võisteldi orienteerumis- ja teatejooksus ning võrk- ja korvpallis. 329
Kaitseväe esindajad J. Tõrvand ja August Kasekamp avaldasid aastase töö üle rahulolu ja tutvustasid eelseisvaid ülesandeid.330 Jälle nurises sotsialistide häälekandja, nimetades sõjalist õppenädalat „viha, tooruse ja vaenu külvamiseks”, „laste vägivallastamiseks” ja „häbinädalaks”.331 „Päevalehes” ilmunud vastukirjutise autor imestas, kuidas sellisest pimedast vihast sündinud lugu võis valitsuserakonna häälekandjas üldse ilmuda! Ta toonitas, et kõik demokraatlikud riigid nõuavad oma kodanikelt ülesehitustöö kõrval osavõttu ka riigi kaitsmisest. Õppurite sõjaline ettevalmistus põhineb riigikaitse eesmärkidel. Kuid mis peamine – õppused olid korraldatud ju sotsialistist haridusministri kooskõlastusel ja heakskiidul.332
Noored ise olid rahul – enim meeldis laskeasjandus, käigud muuseumidesse, sõjaline mäng j.n.e. Leiti, et selliseid päevi võiks olla sagedamini.333
Nagu juba aasta varem, lõppesid ka 1929. aasta õppused umbes tuhandele pealinna koolipoisile paraadiga Tondi sõjakooli riviplatsil. Kõnelesid haridusminister Leopold Johanson, kindralstaabi ülem J. Tõrvand ja koolivalitsuse juhataja Johan Kana. Pärast võistlustel saadud auhindade laialijagamist tehti ühispilt ning istuti siis ühise perena laudade taha teed jooma ja võileibu sööma.334 Siinsete õppustega käis tutvumas ka Soome Kaitseliidu esindaja, kes möönis, et Soomes ei oldud selliseid õppusi veel korraldatud, kuid on kavas seda edaspidi teha.335
1930. aastal korraldati riigikaitseõppused seitsmel päeval 31. maist 6. juunini Juhkentalis (Scoutspataljoni lasketiirul ja spordiväljakul), Näituseaias (s.h. Rannavärava uuel spordiplatsil), Stroomi rannas ja metsas ning Tondi sõjakooli lähistel (lasketiirus ja metsas). Osavõtjad jaotusid kolme rühma – vanem (V kl./11. õ.-a.), keskmine (IV kl./10. õ.-a.) ja noorem (III kl./9. õ.-a.). Nooremad osalesid õppustel esmakordselt. Tallinnas kaasati õppepäevadele 1124 õpilast, kellest moodustati viis õppurpataljoni, igaühes kolm-neli kompaniid, mis omakorda koosnesid õpperühmadest (à 15–25 poissi). Iga päeva hommikul kella 8.00 alates tehti viis-kuus tundi tööd, nädalaga kokku 40 tundi. Õppekava hõlmas laskeasjandust, riviõppusi ning lahingõpet, samuti võeti läbi osa kaitseväe määrustikest.
Naiskodukaitse pakkus poistele päeval kehakinnituseks võileibu ja teed. Riigikaitsepäevad päädisid koolidevaheliste võistlustega laskmises, orienteerumisjooksus, granaadiviskes (tabavus ja kaugus) ning võrk- ja korvpallis. Pärast võistlusi rivistati kõik õppurid Tondile üles. Marsihelide saatel kõndis kaitseminister Oskar Köster õpilaste rivi eest läbi, tervitas igat õppurpataljoni ning pidas seejärel päevakohase kõne, mille lõppemisel lauldi hümni. Koolide peainspektor dr. August Nuth tänas nii osalejaid kui ka korraldajaid õnnestunud õppuste eest. Pärast linnanõunik J. Kana tervitussõnu jagas kaitseminister spordivõistluste parematele auhinnad välja.
Seejärel algas paraad, kus õppurpataljonid näitasid oma rivisammu tribüünile kogunenud külalistele, kelle hulka kuulusid ka kaitsevägede staabiülem kindral J. Tõrvand, kindral Gustav Jonson, samuti Läti ja Vene sõjaväeesindajad ning hulk kõrgemaid ohvitsere. Paraadi järel suunduti koolide kaupa oma orkestritega linna, kus pärast riietevahetamist mindi lõpuaktustele.336
Juuni algul ja samasuguse malli järgi viidi riigikaitsepäevad läbi ka 1930/31. ja 1931/32. õppeaastal.337
1933. aasta kevadel lõppesid riigikaitseõppused esmakordselt Tondi asemel esindusliku paraadiga Vabadusplatsil, kus tribüünil viibis lisaks kaitseminister August Keremile ning sotsiaal- ja haridusministrile Konstantin Konikule ka Soome välisminister Antti Hackzell. Ajalehemees nentis: „Kes nägi koolide orkestrite ning õppuse lõpetanud noorte ridasid, see pidi tunnistama, et sõjalistel õppustel on tehtud tulemusrikast tööd. Astub ellu hulk vaimselt ja kehaliselt karastatud noormehi, kes oskavad kaunistada ja kaitsta kodumaad.”338 Paraadile järgnes laske- ja spordiauhindade väljaandmine Reaalkooli aulas.339 Õppustest ilmus esmakordselt ka sõjaasjatundja (M. Haberi) kokkuvõte.340
N. Kannul oli uue haridusministrina koos kaitseministri kindral Paul Lillega au 8. juunil 1934 võtta vastu sõjalised õppused lõpetanud ligi 1 200 pealinna koolipoisi möödamarss. Kohal viibisid ka linnapea Jaan Soots, kindral G. Jonson, mitmed kaitseväe juhid ja linna koolidirektorid, samuti õppurite lapsevanemad, sugulased-tuttavad ning linnakodanikud. Kindral P. Lill pidas
