ning teab, millal on aeg kempsu minna – ning seda kõike ka sügaval vee all. Ma kinnitan endale, et mul pole seda vaja: mulle ei meeldi isegi vannis käia.
Jooksuvarustuse valik on lõputu. Eelmainitud kellale lisaks märkan uusi, „sooritust tõhustavaid” sokke ja kõige uuemast hingavast võrkmaterjalist tehtud kõrgtehnoloogilist jooksusärki, mis suudab nagu võluväel reguleerida sinu kehatemperatuuri ning mida on testinud NASA oma kuumoodulis. Sokid näevad välja nagu sokid ikka, särk kahtlaselt tavalise särgi moodi ja kell on peen, aga ma kihutaksin vastu laternaposti, kui joostes selle vidinatega jändaksin.
Lõpuks, kui jään siiski alla iseenda piiratud sallivusele selle maratonikaubamaja suhtes, ostan Tillyle tema iga-aastase Londoni maratoni suveniirmängukaru, vabandan ohtrasõnaliselt kassas oleva mehe ees, et sellesse hullusse oma panuse andsin, ning võtan suuna lähima väljapääsu ja värske õhu poole.
Kuidas ma küll siia sattusin? Kuidas see ometi võimalik on, et ma olen midagi sellist teinud – et ma osalen milleski sellises? Vahetevahel olen ma tõeliselt rabatud, kui vaatan oma teekonda, mis mind siia on toonud.
Ja hingan …
SISSEJUHATUS
Ma olen sageli mõelnud, et minu elu on nagu raamat, milles on palju – liiga palju – vastuolulisi peatükke, või näidend, mille autor ei suutnud peaosa täpselt paika panna ja lõi seetõttu igaks juhuks mitu eri varianti. Ma olen neist igas erinevat tegelast esitanud: mitte ükski roll ei ole kordunud. Kes teab, kui palju neid veel tulemas on.
Ma olen need kõik ihu ja hingega läbi elanud.
Ma tean, mis tunne on olla halvas füüsilises vormis – tunda, et oled lõksus eesmärgiks mittesobivas, kasutus kehas, mis ei näe välja ega toimi nii nagu peaks.
Ma tean, mis tunne on häbeneda oma keha suurust ja kuju, isegi – ja eriti – oma parimail noorusaastail, mitte suuta sörkida jooksutrenažööril kümmet minutitki, ilma et kopsud kipuksid lõhkema või jalad alt kaduma.
Ma tean, mis tunne on, kui sinu kohta öeldakse PAKS – kui teised lapsed ja kaaslased sind narrivad ja sinu välimust kommenteerivad (Meekoll oli üks niisugune salvav hüüdnimi), ja soovida kõige täiega maa alla vajuda.
Ma tean, mis tunne on, kui otsid meeleheitlikult heakskiitu – ükskõik mis hinnaga, mis tunne on olla õelas, türanniseerivas suhtes, milles mu niigi habras eneseväärikus tallati veel madalamaks, ja tunda sellest hoolimata, et peaksin selle eest isegi tänulik olema.
Ma tean, mis tunne on tahta väiksemaks kahaneda – lihtsalt olla väiksem, kenam … olla nähtamatu.
Ma tean, kui raske on jooksmist alustada ning murda läbi vaimsetest ja füüsilistest takistustest, mis lausa karjuvad: „Sa ei saa sellega hakkama – sa teed end täiesti lolliks!”
Ma tean, mis tunne on kooli krossijooksudel korduvalt eelviimaseks jääda, ja mis tunne on, kui su pingutuste üle naerdakse, isegi kui need olidki tõeliselt haledad.
Ma tean, mis tunne on, kui nende neetud tossude jalgatõmbamine on jäägitult vastumeelne – eriti päris alguses, kui isegi ühtlane sörkimine oli nii naeruväärselt raske ja monotoonne, et ma lausa jälestasin iga õnnetut sammu.
Ma tean tegelikult ka seda, mis tunne on igal õhtul palvetada, et oleksid keegi teine – ükskõik kes, ainult mitte see haletsusväärne mina.
AGA
ma tean ka seda, mis tunne on, kui oled osalenud edukalt rohkem kui viiekümnel poolmaratonil, kaheksal täismaratonil ning umbes viiesajal eri pikkuse ja maastikuga jooksuvõistlusel. Mul on aina kasvav isiklik arhiiv vapustavatest jooksuseiklustest. Need on ühed mu elu õnnelikumad ja uskumatumad kogemused ja mälestused.
Ma tean, mis tunne on, kui olen viinud oma jooksuvormi sellisele tasemele, mida ma enda puhul iialgi võimalikuks ei oleks pidanud – joosta maratone tulemustele, mis jäävad vahemikku kõvasti üle nelja tunni kuni kolm tundi ja kuusteist minutit, poolmaratone üle kahe tunni kuni lausa ainult pooleteise tunnini.
Ma tean, mis tunne on võita oma vanuseklassis lugematuid auhindu, näha oma nime ja näolappi kohalikus ajalehes isiklike minivõitude, teisejärguliste jooksude tulemuste tõttu.
Ma tean isegi seda, mis tunne on jooksuvõistlus võita, kuna mõni aasta tagasi olin ma ühel võistlusel esimene naine, kes finišijoone ületas. Mina! Terve jooksu esimene naissoost lõpetaja! Kolmekümne seitsme aastaselt. Kui ma ütleksin teismeeas iseendale, et teda tulevikus midagi sellist ees ootab, naeraks ta mind vägagi arusaadavatel põhjustel välja.
Ma tean, mis tunne on omada keha, mille eest minu vormitu seitsmeteistaastane mina palvetas (olgem ausad, tema rõõmustamiseks poleks sugugi palju vaja olnud), ja näha praegu teksastes parem välja kui teismelisena – teksastes, millel ei ole vormivat vöökohta.
Ma tean, mis tunne on olla oma saavutuste üle uhke, oma tütrele silma vaadata ja olla kindel, et ta näeb ema, kes oskab endast lugu pidada.
Ma loodan, et ta näeb seda, mida mina mitte kunagi ei näinud: seda, mis on võimalik, ja mitte seda, mis on haletsusväärne.
1. OSA
ALGUS
4-AASTANE
Ma seisan sissesõiduteel. Ema ja isa laadivad kolimiseks valmistudes isa väikest Transiti kaubikut.
Ma tõstan pilgu ja võpatan, kui naabrite dementne saksa lambakoer viskub ikka ja jälle tohutu kõrge aia vastu – ainsa tõkke vastu, mis meid temast eraldab, aia vastu, mis kaitseb meid selle märatseva peni ilaste lõugade ja saatanliku soovi eest meid kõiki elusalt nahka pista. Ma kuulen koera ärritunud, hulluks ajavat haukumist ja korduvaid MÜTSATUSI, kui ta viieteistkümnendat korda kerega puust lippaia vastu prantsatab. Ma tõstan pilgu ja näen tema ilaseid lõuapärasid üle selle tõkke rippumas. Ta tuleb lähemale, ma tunnen seda. Ta pääseb tõkkest kindlasti üle ja enne kui jõuame isa kaubikusse pugeda ja plehku panna, pistab meid kõiki nahka, nagu me oleksime Birds Eye kartulivahvlid. Ma pigistan pihus kõvasti Fairy Liquidi nõudepesukäsna, mille ema äsja ühe tasuta reklaampakiga sai (ta on puhtusehull). Miks nad end ometi kiiremini ei liiguta.
Ma olen nelja-aastane.
Majas, kuhu me kolime, on pissihais. Vaibad on erinevates kakapruunides toonides, kuigi neil on moodsad sõõrjad, pöörlevad mustrid, mis meenutavad seitsmekümnendate aastate bussiistmeid. Kui me kohale jõuame, hakkame Jane’iga ringi jooksma – ajame teineteist taga läbi köögi elutuppa, sealt söögituppa ja uuesti tagasi kööki. „Jätke kingad jalga. Ja ärge midagi katsuge,” käratab ema elutoast. Ja see on täiesti mõistetav: meie kingad kleepuvad köögipõranda kooruva linoleumkatte külge kinni. Kakapruunid vaibamustrid on igas toas erinevad ja pissihais muutub varsti nii hingematvaks, et me peame õue minema.
Aed on hiigelsuur, metsik ja hooldamata. Ma suman läbi heina, mis ulatub mulle kõrvuni ning kõditab käsi ja jalgu. Isa haarab mu sülle ja ma näen paremini. Veidi eemal on väike viljapuuaed, kus kasvab õunapuid, ja pisike kiviktaimla, millest võib ilmselt saada suurepärane kivine teerada otse isa uue, isetehtud grillini välja. Kõikjal mu ümber on põllud.
See on nende unistus. Me oleme põgenenud kuratliku ketikoera eest, ja me oleme kolinud maale (meie endisest kodust pole siia tegelikult küll pooltteist
