kui ta asus füüsilisest isikust ettevõtjana oma äri rajama, oli ta ühe rahvusvahelise trükitehnoloogiafirma väljapanekusaali juhataja. Ühel aastal küsis tema ülemus, kas isa koos oma „kena abikaasa ja tütrekestega” annaks nende uue ülimoodsa Ühendkuningriigi peakorteri avamisel linnapeale lillekimbu. Isa jaoks oli see pakkumine iseenesest mõista rõõmustav ja meelitav. Jane’ile ja mulle osteti ühesugused taevasinised „kas-nad-pole-mitte-imearmsad?” kleidid ja valged lakknahast kingad. Viimastel olid isegi väikesed kontsad! Olime rõõmust lausa arust ära.
Kõik normaalsed naised oleksid endale kohe kinni pannud aja maniküürisalongis ja kümme seanssi kunstpäikese all kohalikus 1980. aastate solaariumis. Nad oleksid seda sündmust kasutanud uskumatult sobiva ettekäändena, et kulutada terve varandus tol ajal ülimoodsale uhkeldavale puhvkleidile, ja enam kui õigustatud põhjendusena, et värskendada veidi longuvajunud karuseid püsilokke. Aga mitte minu ema. Tema kaitseks peab siiski tõdema, et ta ütles isale, et ei saa minna. Ta hoiatas isa ette, et sellises kohas viibimine, kõikide silme all ja – sõna otseses mõttes – väljapanekul olemine ületab tema sotsiaalse ärevuse taluvuspiirid. Ja nii pidi vaene isa minema sinna koos … oma emaga. Jah, meie vanaema täitis selle tühja koha, olgu ta õnnistatud. Ja nii seisis tol päeval isa kõrval laval tema värskelt lokitud, päevitunud ja maniküüritud glamuurse naise asemel … Culleni-memm: midagi proua Doubtfire ja Tootsie vahepealset.
Jõulud olid eriti kurnavad. Sotsiaalse ärevuse all kannatavatele introvertsetele bipolaarse häirega isikutele on see ilmselt aasta kõige hullem aeg. Emotsionaalselt vastaks see järjest paari maratoni jooksmisele … puukottades.
Isal oli üks sõber, kellega ta enamikul reedeõhtutel seinatennist mängis. Paaril korral kutsus ta oma seinatennisesõbra Bernardi ja tema jultunud, ülimalt enesekindla naise jõululaupäeva dringile – küllap seetõttu, et vähemalt iseenda jaoks sotsiaalse eraldatuse tunnet leevendada. Ema jaoks oli see puhas põrgu. Ma nägin, kuidas ta kella vaatas ning tunde, minuteid ja sekundeid loendas. Mitte jõuludeni! Ei, sugugi mitte. Ajani, mil külalised lahkuvad ja ta saab omaenda eraklikku maailma naasta. Sinna, kus ei olnud tühiseid seltskondlikke vestlusi ega mõttetut jutuvada, kus ei pidanud järgima sotsiaalselt vastuvõetavaid norme, kaugele kulunud anekdootide peale kostvast teeseldud naerust. Ma kuulasin oma toast, kuidas rasket ja ebamugavat vaikust katkestas aeg-ajalt isa pealiskaudne naerupahvakas. Teistel aitas kindlasti alkohol tuju tõsta, aga ema jäi limonaadile kindlaks.
Kahekümnenda sajandi alguses lõi Carl Jung uudse isiksusetüüpide teooria ning võttis kasutusele introvertsuse ja ekstravertsuse mõiste. Tema teooria järgi kuulume kõik ühte neist kahest kategooriast. Lihtsustatult keskenduvad introverdid oma sisemaailmale (ehk oma õnnetule minale) ja ekstraverdid on enam suunatud neid ümbritsevale maailmale (mõtle näiteks „X Factory” osalejatele ja „Royal Variety” etteastetele). Nagu elus ikka, ei ole miski kunagi nii must-valge ning Myers ja Briggs arendasid seda teooriat hiljem edasi, jõudes selleni, et me kõik paikneme kusagil liugskaalal. See mõte meeldib mulle. Mina ise hõljun kusagil skaala keskpaigas ja mu ema klammerdub kahtlemata kõige introvertsemate servade külge.
Kuigi ma näen end skaala keskpaigas, olen ma loomult pigem introvert, ja olen seda rõõmuga. Ma ei taha ega vaja enda ümber inimmasse. Ma valin väiksemaid ja vaiksemaid seltskondi, kus ma end kodusemalt tunnen. Elukeerises ihkan ma aega omaette olemiseks. Aga nii nagu Myersi ja Briggsi teooria ütleb, võin ma olla kord nii, kord naa. Vahetevahel võib tunduda, et ma olen tõeline seltskonnalõvi, vahetan teiste emadega koolis komplimente või käin läbi töökaaslastega. See on omandatud oskus – võib ka öelda, et ellujäämiseks vajalik oskus.
Aga teinekord võib mind halvata pelgalt mõte, et pean Tescosse minema – mõeldes õudusega, et põrkan leivariiulite vahel kokku tolle naisega spordisaalist ja pean „normaalne” olema, mida iganes see siis ka tähendab. Ma olen mõlema äärmusega kohandunud, kuigi tean hästi, kui kohutavalt talumatu on minu jaoks mänguväljakuäärne jutuvada. Mu ema jaoks oli see kõik tohutult raske … ja see ei olnud tema enda süü.
Siinkohal on tähtis meeles pidada, et introvertsus EI vihja mitte mingitele vaimse tervise probleemidele. See ei käi käsikäes bipolaarse meeleoluhäirega (ehk maniakaal-depressiivse psühhoosiga, nagu seda varem tunti). Introvertsuses ei ole midagi valet, ükskõik kus sa sellel liugskaalal siis ka ei paikneks. Mul on läinud palju aastaid, et hakata seda fakti pähe võtma, aga nii see on, inimesed! Omaenese seltskonnas viibimise nautimine on täiesti normaalne, nagu ka see, et sa ei tunne tungi laupäevaõhtuti kärarikaste karaokebaaride poole suunduda, ja see, et klaustrofoobsed, rusuvad kaubanduskeskused sinus õudu tekitavad – ja sa neid jõuludele järgnevate allahindluste ajal iga hinna eest väldid. Kõik need eripärad kuuluvad minu isiksuse juurde, ja neis pole midagi imelikku. Ükski neist ei ole puudus.
Bipolaarne häire ja/või kliiniline depressioon on siiski midagi sootuks muud. See on ükskõik millisest iseloomuomadusest nii erinev ja lahus, kui vähegi olla võib. See on haigus, miski, mis haarab su jäägitult endasse ja röövib kogu su iseloomu, olgu see siis milline tahes, kaaperdab selle ja omastab selle identiteedi (mõtle John Travoltale ja Nicolas Cage’ile „Face/Offis”). Mark Rice-Oxley sõnastab selle hiilgavalt oma teoses „Underneath the Lemon Tree”, mälestustes depressioonist ja paranemisest: „Järgmine päev on nii kõle, et laupäev see küll olla ei või. Vihma aina sajab, justkui oleks keegi unustanud selle välja lülitada ja ise pubisse läinud. Ma olen pidevalt millegi äärel … See on selline tunne, et ma tunnen end nii näruselt, et ma vist … mida? Mida ma tegema hakkan? Pole kusagile minna, pole midagi, mida tegema hakata.”
Võib-olla ema arvas, et ma ei näe tema valulikku soovi olla maailmale nähtamatu ja võtta nii vähe ruumi, kui see inimlikult üldse võimalik on. Ehk veenis ta end, et ma ei märka tema vaikset igapäevast võitlust, mida härra Rice-Oxley nii kaunilt kirjeldab. Aga ma nägin seda kõike. Ma tundsin tema valu, ja sellest sai ka minu valu. Probleem ei olnud selles, et ta oli introvertne. Mul polnud vaja, et ta oleks äkitselt amatöörteatriga tegelema hakanud või kooli vanemate nõukogusse astunud ja olukorda kontrollivaks superemmeks muundunud, ärgitades vanemate sõjasalku kooli suvelaadal müümiseks loomakujulisi munatopse kuduma või mõne uhiuue „Comic Reliefi” heategevusprojekti jaoks ubadega täidetud vannis istuma. Ma ihkasin lihtsalt, et ta tunneks end oma nahas mugavalt ja seisaks uhkelt omaenese tillukesel platsil maamunast.
Räägitakse energiatest ja võngetest. Ma tean, et need on olemas. Tunded, mida ma oma ema suhtes täheldasin, olid rusuv ebamugavus, kohmetus, rahutus ja nii mõnigi kord põhjatu käsitamatu kurbus.
Tänapäeval räägime (õnneks) avameelselt suurest hulgast vaimse tervise häiretest, ja mõistet „depressioon” loobitakse kergekäeliselt (tihti võib tegu olla väärtõlgendamisega ja seega valesti kasutatud üldmõistega, mille alla kuhjatakse mitmeid keerulisi tegureid). Aga kui need enesestmõistetavad hoiatused kõrvale jätta, on vähemalt tunnistamine ja tugi praegu paremini kättesaadavad kui kunagi varem. See on ülespoole liikuv kõver – edasiviiv trajektoor. Ma pole pettekujutluse vallas väitmaks, et me elame mitte hukkamõistvas pehmes utoopiapesas, aga kõige algelisemal tasandil on varasemast suur samm edasi juba pelgalt tunnistamine, et niisugused seisundid on tõesti olemas ega ole peened pseudotõved, mille taha raskeid elusündmusi peita.
Minu ema jaoks niisugust tuge saadaval ei olnud. Ta tegi, mis sel hetkel võimalik. Mis tal muud üle jäigi? Kellega oleks ta 1982. aastal rääkinud ja mis vastuse oleks ta saanud? Mis oleks olnud diagnoos? Kurbus? Hullumeelsus? Kas ta oleks võinud sellest oma tööandjale pihtida mingigi kindlustundega, et seda talle ette ei heideta või ei nähta nõrkusena, mida edutamise läbirääkimistel/padjasõdades ära kasutada? Ta teadis vastust sellele küsimusele juba siis, nagu meie seda nüüd teame: see ei tulnud lihtsalt kõne allagi.
Ma usun, et pärisin emalt oma sügavale juurdunud ebamugavustunde iseenda suhtes – ega käbi ju kännust kaugele kuku. Ema raskuste pealtnägemine muutis minu niigi sisseprogrammeeritud
