arvates kirikuskäimisest eriti vaimustatud, aga isale meeldivad mõned sealsed vanakesed. Ema ei räägi tegelikult eriti kellegagi. Talle meeldib pärast kohe ära minna, aga isa jääb eeskotta aega veetma ja vestleb lahkete vanakestega sellest, kui meeldiv oli see jutlus ja kuidas ta siin käimisest jõudu ammutab. Tihti panevad nad oma kortsulised vanad käed tema omale ja vaatavad teda, kallutades pead ühele küljele, kurb pilk silmis. Ma ei saa hästi aru, kuidas see isale jõudu annab.
Pärast kirikut tulid mister ja missis Speight meile kohvile. Olime vaevalt autost välja jõudnud, kui Jane juba oma roosa võimlemistrikoo selga ja balletikingad jalga pani ning köögis nende ees tiirutades piruette tegi. Mina seisin ja vaatasin teda ning sõin Bourboni küpsiseid.
Nad jõid mõne tassi teed ja sõid küpsiseid (kõik Bourbonid olid otsas, nii et alles oli veel vaid ema tavalisi digestiivküpsiseid), ent ema veetis suurema osa ajast köögis, teeseldes, et tal on teetasside sättimisega tegemist. Ma ei tea, mida ta tegi, aga ta ei tulnud meie seltsi.
Vahetult enne seda, kui külalised ära läksid, esitas Jane neile veel viimase uhke keerutuse. Mister Speight plaksutas ja ütles: „Ah, kui kaunis esitus sama kaunilt baleriinilt. Braavo!”
Nad naeratasid teineteisele ja noogutasid. Mister Speight pistis käe püksitaskusse, võttis sealt läikiva ühenaelase kuldmündi ning surus selle hoolikalt Jane’i peopessa, painutades Jane’i sõrmed selle ümber kõvasti kinni, et münt kaotsi ei läheks. „Paljutõotav baleriin on selle kuhjaga ära teeninud!” ütles vanahärra talle laia naeratuse saatel.
Kui vanaproua lõpuks minu poole pöördus, mugisin veel viimaseid suutäisi oma viimasest Bourbonist. „… Ja ega sinagi ilma jää, noor daam,” ütles ta vaevu naeratades. „Meil on ka sulle midagi!”
Tema hääl oli lahke, kuigi veidi ebalev. Ma naeratasin, pühkisin pihikpüksid küpsisepurust puhtaks ja jäin oma läikivat naelast münti ootama.
Ja siis andis proua mulle tuhmi ning kulunud kümnepennise. See isegi ei läikinud.
Võib-olla olen ma ühel päeval piisavalt hea, et läikivat naelast münti välja teenida nagu mu õde.
Bourbonid olid igatahes maitsvad.
Niisiis olin ma „vaikne ja mõistlik tüdruk”. Kord sain laksu tagumiku pihta, kui aitasin viieaastaselt koolis kehalise kasvatuse tunnis ühel tüdrukul matti kokku rullida – ma püüdsin teda aidata –, aga muidu olin heas kirjas. Kui kusagil oleks olnud hani, ei oleks mina küll talle vabatahtlikult „Kõtt!” ütlema läinud.
Samal ajal kui mind toetati neis asjus, milles ma väidetavalt hea olin, said vägagi selgeks need valdkonnad, milles minult ei oodatud vähimagi loomuliku vaistu, huvi või ande ilmutamist. Sport ja füüsilised tegevused oli üks selline valdkond – ja nagu eeldatud, ma siis ei näidanudki selle vastu üles mitte mingisugust huvi. Sama ootuspärane oli, et kui mind sunniti ükskõik missuguse spordialaga tegelema, olin ma selles täiesti saamatu. Keegi ei oodanudki midagi muud.
„Võta mind sülle, issi! Mu jalad on väsinud.” Ma olin astunud vaid loetud sammud.
„Tule siia, kullake!” ütles seepeale isa, haaras mind sülle ja tõstis õlgadele. Mina vaatasin sealt alla ja muigasin vanemale õele, kes pidi meie kõrval sörkima. See oli alati nii. Ma ei pidanud rohkem ühtegi sammu tegema. Piisas väikseimastki vihjest pisaratele ja minu kriimulised väikesed jalad päästeti otsekohe vaevast, ning isast sai minu isiklik marionett. See on vist mu esimene mälestus tõhusast manipuleerimisest ja füüsilise pingutuse vältimise mängust. See sai mulle hästi selgeks.
Võib-olla on see ka ainus põhjus, miks mind viieaastaselt „perekonna tarkpeaks” kutsuma hakati. Ma tõesti ei tea, kas see on pigem pöörane (ja põhjendamatu) kompliment mulle või ülim solvang mu ülejäänud pere kohta. Nad olid kaugel noist õlut libistavatest telerisõltlastest Wormwoodsitest, kelle kohta ma hiljem lugesin oma lemmikraamatust „Matilda”.
Lugemine ja kirjutamine on mulle alati meeldinud. Mulle meeldisid sõnad – lausete rütm ja voog ning selle uurimine, kuidas neid võiks kokku seada, et täiesti omaette maailma luua. See ei tähendanud siiski, et ma olin tingimata huvitatud akadeemilisest maailmast või igavatest harivatest teostest. Mulle lihtsalt meeldisid lood. Seega võib väita, et juba väga varajases eas kujunes minu kohta üsna üldine väärarvamus, nagu oleksin ma mingisugune istuva eluviisiga imelaps. Seda ma tõesti ei olnud. Ma olin kiire õppija – eriti kõike lugemist ja lugude kirjutamist puudutava osas –, aga tõsiasi, et ma võitsin tihti oma isa males ja „Connect 4-s”, ei taganud Mensa, üliintelligentsete inimeste klubi huvi minu vastu ega neljasilmajuttu õpetajatega, et neid minu kaasasündinud ja otsatu intellekti suhtes hoiatada. Tegelikult oleks olnud palju parem, kui nad oleksid missis Kirkile rääkinud, kuidas see väike tõbras Nathan Brown mind sageli mänguväljakul taga ajab ning ühel ja samal päeval juba sajandat korda röögib: „Ha-haa, sul on võileibade vahel kaka!” Võib-olla nad arvasid, et ma võiksin selle väikese paharetiga oma nutti kasutades rahulepingu välja rääkida. Aga mina jooksin hoopis tema eest ära, peitsin end mänguväljaku katusealuse nurka ja nutsin (jah, just nii nutikas ma olingi).
Mul ei olnud mitte millestki puudu, alates sellest, et mul lubati lemmikloomi pidada – muuhulgas ka hamster George’i, kellel oli „Dünastia” telesarja stiilis neljakordne luksusmajake, mille sisustusse kuulusid ka trenniratas ja katusel paiknev puhkeala –, kuni kõige moodsama Amiga 500 arvutini (see oli aastal 1989). Ja ometi täitis meie kodu mingisugune alaline kurbus. Ma tundsin seda kõikjal enda ümber. Ma nägin seda sama selgelt, kui rohtu söövaid lehmi oma uue toa aknast, selle lõhn oli samavõrd tuntav kui kassipissi hais, mis mu sõõrmetesse tungis, kui me olime värskelt sisse kolinud, ja see oli sama kombatav nagu pügamata muru, mis pärast aastatepikkust hooletusse jätmist mu jalgu kõditas.
Ma lausa vihkasin seda, et mu ema on kurb. Ma vihkasin seda, et meie olime ainus rõõmuallikas tema elus. Ma ei tahtnud, et ema minu ja mu õe pärast kõigest tahaks olemas olla, kuid just seda ta aeg-ajalt möönis. Meie õnn oli peaasi. Enda omast ema ei hoolinud: sel polnud tähtsust, kui vaid meie rõõmust rõkates ringi karglesime.
Aga me ei teinud seda.
Ema ei saanud aru, et see ei võiks ega saakski niimoodi olla. Kes tahaks niisugust koormat kanda? Ma tundsin seda sageli, aga lapsena ma ei taibanud ega mõistnud seda. Ma mäletan selle emotsionaalse taaga raskust siiamaani. Ma tundsin ema suhtes vahetevahel ärritust, isegi vimma, aga ma ei teadnud, miks. Kuidas ma võiksin olla õnnelik, kui tean, et tema on kurb?
See kurbus oli nii kurdistav vaikus, et ma soovisin, et võiksin selle peatada. See oli nii vali, et mu kõrvadel oli valus.
Ema ebamugavustunne seltskonnas oli lausa silmanähtav. Alates kirikust jalgalaskmisest, kui missis Hewitt viimase laulu lõõritamise lõpetas, kuni viimasel hetkel autost väljasööstmiseni, et mind kooli mänguväljakult kaasa haarata, sai tema silmatorkav seltskondlike olukordade vältimine legendaarseks. Niisugustest igapäevastest tühisustest nagu teiste emmedega ajaveetmine ja vadistamine polnud juttugi. Tol ajal polnud tal võimalik isegi iPhone’i taha varjuda, teeseldes, et tal on muud tegemist. Ei mingit võimalust seista ja jätta muljet, et sa oled hõivatud ja äraolev, olles üleni süvenenud pakilisse töömeili või kriitilise tähtsusega sõnumisse, mis teavitab peatsest globaalsest katastroofist (mis, nagu me kõik teame, on tegelikult YouTube’i video „Bros: mis neist nüüd on saanud?” vaatamine või eBays uusima Dysoni fööni hinna ülesajamine).
Ema suutis edukalt ära nihverdada tervest hulgast väljasõitudest, pidudest ja isegi kõige igapäevasematest sotsiaalsetest kohustustest. Kui perekondlikud kokkusaamised olid pikalt ette planeeritud (isapoolne suguvõsa
