põõsastelt tikreid. Ma näen oma magamistoa aknast põllul rohtu söövaid lehmi. Üks neist sügab totakalt lõuga meie aiamüüri vastu. See on nagu paradiis – või vähemalt saab kunagi selline olema. Ema ei ole siin enam kurb. Ja meid ei ähvarda enam vahutava suuga saksa lambakoer. Äkki me just selle pärast kolisimegi? Äkki muutis see ema kurvaks?
Mul on lausa liigagi heasoovlik maniakaal-depressiivne ema ja armastusväärne, enamasti segaduses olev töökas isa. Nad on nii erinevad kui kaks inimest üldse olla võivad. Minu vanem õde Jane on seitsmeaastane. Ta on baleriin. Mina ei ole.
Ma olen tundlik laps. Ma näen ja kuulen kõike. Ma ka tunnen kõike. Midagi ei jää märkamata. Ema arvab, et tal õnnestub oma kurbust minu eest varjata, aga see pole nii. See hõljub tema ümber samamoodi nagu kassipissihais meie uues elutoas. Ei tea, kas ema kurbus kolis koos meiega. Kas see tuli siia uude kohta kaasa või jäi maha ja elab endiselt tolle märatseva ja lapsi sööva koera kõrvalmajas?
Ma püüan ema rõõmustada. Ma järgin endale omasel häbelikul, varjatud ja kuulekal moel reegleid. Ma olen „pahast lapsest” nii kaugel kui veel olla võib. Ma tahan ainult seda, et ema oleks õnnelik. Tõeliselt õnnelik ega teeskleks naeratamist, kui ma oma mängupoes rahulolevalt komme kaalun. Ma tahan, et ta lihtsalt tunneks end oma nahas hästi, oleks iseendaga rahujalal. Ma tean, et see nii ei ole. Ma vihkan seda, et ta nii kurb on.
Uude kodusse kolimine on langenud samale ajale minu eelkooli minekuga. Me sõidame ema mustas Allegros väikesesse külaparklasse ja peatume mänguväljaku kõrval. Ma tean, et eemal, täpselt suure liumäe taga, on KOOL. Sellest saab minu eelkool, aga ma ei taha seda mitte üks raas. Ma ei tea, miks ma seda ei taha, aga ma tean, et see lahutab mind emast, ja see ei ole hea.
Paanika võtab minus aina uut hoogu, kui me vaikides ema mustas Allegros istume. Ma adun midagi hirmutavat, aiman halba. Mu iste muutub rõskeks ja aknad hakkavad higiseks tõmbuma.
„Kuule, Rach, me peame nüüd minema,” palub ema mind haledalt ja annab samal ajal käega märku, et ma autost välja läheksin. Ma ei liiguta end.
Ema väljub autost. Ma libistan end läikivalt tagaistmelt juhi kõrvalistmele. Ema hakkab ümber meie ustava Allegro minu poole tulema. Ma lajatan sedamaid lukud kinni. Kõigepealt juhipoolsel uksel, siis enda omal – parem on kõigeks valmis olla. Ema seisab jahmunult paigal, kui ma ühe ukse juurest teise juurde ja ühe luku juurest teise juurde hüppan. Ta püüab avada tagumist ust. Ma jõuan temast ette. Nüüdseks on auto täiesti auru ja minu närviliste puuksude haisu täis. Ma pühin varrukaga akent.
Ma olen õudusest täiesti halvatud. Ma näen, kuidas ema ringi pöörab ja kooli poole minema hakkab. Kuhu ta läheb? Mida ta teeb? Aga vähemalt võin ma pisut hinge tõmmata ja veel mõneks ajaks meie Allegro uduste akende varju jääda.
Mööduvad mõned kurdistavalt vaiksed hetked, ja siis näen neid kaht lähenemas. Nõtke ja habras kuju: see peab olema ema. Aga kes see Koletis on, kes temaga kaasa tuleb? Meie auto poole müdistab mingi naisekolask. Ta on töntsakas ja astub aeglasel raskel sammul. Ema püsib tal vaevu kannul. Lõpuks jõuavad nad autoni ja nende kahe ühendatud jõudude vastu pole mul mingit lootust. Mind veetakse välja Allegro inkubaatori ajutisest turvalisusest.
Ema vaatab vaikides pealt, kui Koletis heidab mu üle õla ja võtab suuna kooli poole. Ma tunnen, kuidas mu süda taob nii kiiresti, et võiks rinnust välja hüpata. Ma peksan käte ja jalgadega, vingerdan ja protesteerin, aga sellest pole mingit kasu. Ma vaatan ema, ta nutab. Ta paistab abitu ja nõrk.
„Ma vihkan sind, sa loll paks siga!” Ma peksan oma tillukeste rusikatega Koletise lihavaid paisunud külgi, kui me kooli poole liikuma hakkame.
Kahjuks tutvusin ma esimesel koolipäeval just nii missis Bottomley, oma kooli juhatajaga.
Nii tutvusin ma ka oma haprusega ning enda ja oma ema kroonilise vastastikuse sõltuvusega. Ma sain sel päeval teada, mida tähendab paanikat tunda ja lisaks – mis veelgi hullem – ka ema ärevusest nakatuda.
5-AASTANE
Minu vanem õde Jane on koolis populaarne. Tal on palju sõpru ja ta näeb balletitrikoos hea välja. Kui Nathan Brown mind narrib, öeldes, et mu võileibade vahel on kaka, räägin sellest õele. Ta kaitseb mind, kuigi ma ei taha koormaks olla. Mõnikord, kui ma jooksen tema juurde mänguväljakule, kus ta on koos oma sõpradega (enamjaolt siis, kui ma olen üksi, ja enamjaolt siis, kui ma olen endast väljas), ohkab Jane valjult, justkui mõtleks: „Oh issand, mis siis nüüd, Rachel?” Ma tahaksin rohkem tema moodi olla ja end ise Nathan Browni eest kaitsta. Mul ju pole võileibade vahel kakat.
Me käime igal aastal ema, isa ja Culleni-memmega Whitbys puhkamas. Isa laseb mul osta väikese roosa ahvi, kelle saan oma rohelise ujumistrikoo külge kinnitada. See meeldib mulle kangesti. Huvitav, miks mina trikoos Jane’ist nii erinev välja näen? Minu oma on roheline ja tema oma sinine. Ma tean, et ta on minust vanem ja pikem, aga minu jalad näevad tema omade kõrval ikkagi välja nagu vorstikesed, ja ma ei saa aru, miks see nii on.
Mõned päevad tagasi minestasin ma koolis ja kukkusin toolilt seliti maha. Mul oli peas imelik tunne, justkui oleksin teadnud, et midagi juhtub, aga ma ei jõudnud seda kellelegi öelda. Täiskasvanud kutsuvad neid lühikesteks langetõvehoogudeks. Kui see juhtub, viiakse mind vanaema juurde. Kui ma sinna jõuan, on ta peaaegu alati midagi küpsetanud – tavaliselt puuviljakoogikesi või šokolaadimuffineid. Ta teeb mulle kuuma šokolaadi ja laseb mul tassi ehtsaid Dairy Milki ruudukesi (minu lemmikuid) plumpsatada. Šokolaadiruudud kaovad ning moodustavad tassi põhja pehme ja kleepuva kihi. Mulle meeldib pärast sooja šokolaadipiima joomist lusikas puhtaks lakkuda. Jane’ile vanaema sooja šokolaadi ei tee, ega lase tal ka kaussi koogitainast puhtaks lakkuda. Ta kutsub Jane’i „kauniks baleriiniks” ning ütleb, et ta on „elegantne” ja „graatsiline”. Huvitav, miks ta minu kohta selliseid asju ei ütle?
Oma lühikeste langetõvehoogude tõttu ei tohi ma ujuma minna. Arvatakse, et mind võib vees haigushoog tabada ja sestap ei olevat asi riski väärt. Mul pole sellest midagi – mulle ei meeldigi ujuda. Mul hakkab nagunii basseinis alati külm ja tuleb pissihäda. Jane’ile meeldib ujumine väga. Ta ujub nagu delfiin, ja tal on hirmus palju tunnistusi ja rinnamärke, mille ema on tema sinise trikoo külge õmmelnud. Võib-olla saan mina kunagi tunnistuse ühe hädise basseiniotsa ujumise eest, aga mängutelliskivi järele sukeldumiseni võib veel palju aega minna.
Vahel on mul Jane’ist kahju. Ta on ujumises ja balletis hea, aga ema ja isa paistavad mulle ja mu langetõvehoogudele rohkem tähelepanu pööravat. Eelmisel nädalal käisin taas arsti juures. Üks tädi määris kogu mu pea mingi vastiku želeega kokku ja kinnitas selle külge igale poole juhtmeid. Siis hakkas ühel masinal hirmus palju tulukesi vilkuma, ja mina pidin paigal istuma, samal ajal kui masin surises. Ma muretsesin selle pärast, et želee ei tule juustest välja ja ma pean niisugusena kooli minema, ning hakkasin nutma. Tuled ei olnud sugugi toredad. Need olid enamjaolt punased ja rohelised ja vilkusid mu ees nii kiiresti, et sain hirmsa peavalu.
Ema tundus väsinud olevat, kui me haiglast ära tulime. Kui me koju jõudsime, andis ta mulle uue lauamängu „Arva ära, kes?”, kuna ma olin haiglas tubli olnud, ning vaidles siis isaga nende lillade tablettide pärast, mida ma võtan. Ma kuulsin neid oma toast.
„Minu arust peaksime teda neist tablettidest võõrutama hakkama, Dennis. Mind ei huvita, mida need neetud arstid ütlevad. Peaksime annust poolele tabletile vähendama ja vaatama, kuidas tal siis on …”
„Ma ei tea, Kate. Nad on niisugustes asjades meist targemad. Ma tahaksin viimased uuringutulemused ära oodata. Aga eks sina teed nagunii ikka seda, mida tahad, vahet pole, mis mina asjast arvan!”
Isa on viimasel ajal
