valgusega, tõstnud ta üles ja pannud end jälle tervikuna tundma. Kaotada see nüüd…
Belle Carson oli tulnud mööda teed ja näinud Miat nutmas meeleheitel naise kähedate katkendlike nuuksatustega. Ta avas autoukse.
„Mia? Mida sa siin teed? On sinuga kõik korras?”
Mia keeras ringi ja tõstis näo. „Ma ei saa tagasi minna,” hüüdis ta murdunud häälel.
Belle kummardus, et autosse vaadata. Tema pikk pats libises üle õla. „Mis juhtus?”
„Ta jättis mu maha. Mul ei ole kuhugi minna.”
Belle võttis Mia käsivarrest ning tõmbas ta leebelt, kuid kindlalt autost välja. „Tule minuga kaasa,” ütles ta, pannes käsivarre ümber Mia õlgade. Ta juhtis Mia majja, mis oli õnneks tühi. Belle kohtles Miat nagu haavatud looma, õrna ja rahuliku häälega, andes talle aega kohaneda, kuni paanika tema silmadest oli kadunud. Ta pakkus Miale kohvi, soris siis laagri külmikus, et toidutaldrik valmis panna ja tema ette asetada. Kui Mia istus kühmus õlgadega ja vaatas toitu hämmeldunud ilmel, ei sundinud Belle teda sööma. Ta istus Mia vastas ja ootas, samal ajal kui päike loojus ja haned järve ääres prääksusid, kutsudes oma poegi. Kui kurbus hakkas välja nõrguma, ulatas Belle talle paberrätikud, ja hiljem, kui see voolas lahinal, kuulas ta kannatlikult enne küsimuste esitamist.
Need olid Belle’i tumepruunid silmad, mida Mia mäletas rohkem kui mida tahes, mida ta oli tegelikult öelnud. Need olid rahulikud veed nagu see järv ja nende sügavuses oli Mia tundnud lootust tõusmas.
Siis oli Belle Miale pakkunud, mida ta vajas kõige rohkem – turvalist varjupaika.
„Mul on üks koht,” ütles Belle. „Palkmaja mitte liiga kaugel. See ei ole eriti midagi. See on aastaid tühjalt seisnud ja ma ei ole seda mitu kuud kontrollinud. Kuid see on sinu, kui tahad sinna jääda.”
Seega oli Mia naasnud oma auto juurde Belle’i kiiruga antud juhtnööridega ja leidnud tee sellesse kaugesse majakesse. Ja siin ta nüüd oli, istudes ikka veel autos ja oodates veel kord, et teda päästetakse.
Pool tundi hiljem vihm hajus ning Mia kuulis kaugusest autorataste heli ja mootori üminat. Ta astus autost välja ja nägi rohelist vana Blazerit kirjaga Brookside Guides tema kõrvale veeremas ja peatumas.
„Belle!” hüüdis ta.
Belle Carson astus pikapist välja, seljas roheline vihmakuub oma firma logoga üle tasku. Ta oli viiekümnendates, ent puusadest ikka veel kitsas kui tüdruk. Tema punased juuksed metsarohelise pesapallimütsi all langesid pikas palmikus mööda selga alla.
„Hei!” hüüdis Belle. Ta kummardus, et haarata pikapist suur kast, ja ruttas mööda porist rada etikule nendesamade kindlate sammudega, nagu ta oli astunud kiirelt voolavas ojas samal päeval varem. Etikukatuse all raputasid nad vihma oma jakkidelt. Nad seisid silmitsi, samal ajal kui Belle vaatas Mia ligunenud rõivaid tema kõhnalt raamilt tilkumas. Mia otsmikule olid kleepunud punakasblondid kahlud.
Belle’i huuled tõmblesid. „Sa näed välja nagu uppunud rott.”
„Ma tunnengi end niimoodi.”
„Viime sind sooja ja seame sisse,” ütles Belle, ulatades Miale suure kasti. „Vaatame, kas sa leiad, et see maja sobib sulle.” Belle tõmbas välja võtme kollase veeplekilise paberist lipikuga, millel oli vanamoodsas kirjas nimi Watkins Cove. „See siin on originaal. Pean laskma veel ühe koopia teha, nii et hoia seda hästi.”
Mia mõtles, et ta polnud veel kunagi kuulnud ilusamat heli kui selle luku keeramise klõpsatus. Seejärel, tõmmanud sügavalt hinge, astus ta majja. Silmapilk ründasid teda puusuitsu ja hallituse lõhnad. Ta kirtsutas nina. Käsi kobas vastu seina, otsides lülitit, ja ta palvetas, et pimedusest ei sööstaks tema kallale mingi loom. „Jumal tänatud,” sosistas ta, kui kuulis klõpsatust ja kollane valgus voogas alla rippuvast lambist, mis nägi välja nagu ümber keeratud petrooleumilamp.
Ta naeris valjusti. Kõik, mis siit puudus, oli kamp vanu mehi ja nende kalastusvarustus. Ta võis peaaegu haista tubakalõhna. See oli kompaktne ruum üheainsa põhikorruse toaga, kus domineeris jõekividest tehtud kamin. Tumedad puitseinad olid paljad. Ta kujutas ette, et just siin räägiti külmadel öödel kalamehejutte, samal ajal kui raseerimata mehed suitsetasid piipu ja olid kiiktoolidel kobaras ümber tule.
Kahvatus valguses näis ruum tontlik, linad katsid raskeid mööbliesemeid ja lõimeni kulunud kardinad olid lõdvalt drapeeritud ümber ruutudega akende. Liigutatud õhus tõusid tolmukübemed, kui tema saapad jätsid põrandale poriseid jälgi. Ta ei suutnud maha raputada tunnet, et häirib ikka veel siin viivitavate iidsete õngitsejate rahu. Kui uks tema taga kinni klõpsatas, jahmatas teda see hauakambriga sarnanev ruum.
„Hüva, vaatame ringi,” ütles Belle, haarates Mialt kasti ja pannes selle lauale ruumi teises küljes. Ta keeras end aeglaselt, huuled pruntis, samal ajal kui tema pilk ringi pühkis. Kui ta Miale jälle otsa vaatas, pani ta käed puusa ja kehitas õlgu. „Oleks võinud hullem olla.” Pärast kõverat naeratust raputas ta pead. „Aga mitte palju. Ma ütlesin sulle, et seda ei ole aastaid kasutatud.”
„See ei ole nii hull,” väitis Mia, kuid tema häälest puudus veendumus. „Enamasti on see lihtsalt must.”
„See on lausa räpane. Sadam ämblike ja hiirte jaoks, nagu mulle paistab. Ma saan aru, kui sa oled ümber mõtelnud. Charlestonisse on liiga hilja tagasi sõita, aga sa võid täna ööseks minu juurde jääda.”
„See on okei, tõepoolest.”
Belle vaatas Miat samasuguse intensiivsusega nagu siis, kui ta uuris vett. „Sa ei ole üleval mägedes kunagi aega veetnud? Üksinda?”
Mia raputas eitavalt pead.
Belle hõõrus lõuga, võideldes tema vastusega. „Las ma näitan sulle ümbrust. Sa ei ole kogu kohta veel näinud. See on üsna tahumatu. Keskkütet ei ole, rääkimata õhukonditsioneerist.” Ta keeras ringi ja läks väikesesse kööki. „See on lisand algsele majale. Vähemalt tegid nad laed veidi kõrgemad,” ütles ta, küünitades kaela, et vaadata puitsõrestiku ja talade poole. „Ma ei kujuta ette, et need vanad ihnuskoid mõtlesid palju toiduvalmistamisest, kui see maja ehitati. Arvan, et see kaasajastati 1930. aastatel. Lisati elekter, gaas, mõned moodsamad köögiriistad. Pea meeles, kõik on suhteline. Näed seda vana pliiti, eks ole?” küsis ta, minnes antiikse, emailvärviga kaetud malmpliidi juurde. „See peab olema originaal.”
Mia silmitses ettevaatlikult musta rauast monstrumit, mis väikeses köögis domineeris. „On see ohutu?”
„See? Nii palju kui ma tean, on see töökorras. Ei mingit kooldumist ega lõhesid. Võib öelda, et selle eest hoolitseti. Kuigi see on siin kaua aega seisnud.” Tema nägu pehmenes ja ta rääkis meenutaval toonil. „Mu emal oli puupliit meie majas Virginias. Meil oli muidugi ka moodne pliit, aga tal oli nõrkus vanade asjade vastu. Ta väitis sageli, et biskviit maitses kõige paremini, kui see oli küpsetatud vana malmpliidi praeahjus. Ma pooldan ka ise neid. Ei midagi paremat, et maja külmal ööl soojana hoida. Kavatsen selle iluduse alles jätta. See on asi kollektsionääri jaoks.” Ta patsutas malmi ja lisas: „Neid ei ehitata lihtsalt enam selliselt nagu varem.”
Belle avas emailiga kaetud pliidiukse ja laskis sellel siis grimassiga kinni prantsatada. „Paistab, et mõned hiired ja muud olendid on siin elupaiga leidnud. Vajab lihtsalt head puhastamist. See pliit põleb kuiva puuga.”
