Aeg on jõgi. Мэри Элис Монро
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Aeg on jõgi - Мэри Элис Монро страница 5
Ta tundis piinlikkust valuvälgatuse pärast oma silmades, mis sundis Belle’i kõrvale pöörduma. Ta mahendas oma tooni, kuid ta hääl värises ikka veel. „Nii palju on nii kiiresti juhtunud, et mul ei ole olnud võimalust aru saada, mis on juhtunud mu kehaga… minuga. Ellujääja? Ma ei ole end veel kunagi tundnud nii eksinult või hirmunult. Kuid ma kardan koju tagasiminekut rohkem kui mida iganes, millega võin siin silmitsi seista.”
Belle nihutas oma raskust ja pani käsivarred sügavas mõttes rinnale vaheliti. Mia teadis, et giidina viis Belle kogenematuid mehi ja naisi iga päev metsikusse loodusse. Ta oli näinud mõningaid rumalaid asju, mis viisid pagana lähedale sellele, et keegi surma saaks, ja see tegi ta ettevaatlikuks. Samuti teadis Mia, et Belle nägi teda nõrgenenud ja kahjustatuna. Tema olemuse vastu oleks jätta keegi haavatud ja kogenematu üksinda metsikusse loodusse. Ent Belle oli näinud ka ellujääjate vaprust lendõngitsemise programmi laagris.
„Palun, Belle. Luba mul jääda.”
Belle vaatas klaasile pritsivat vihma. Kui ta jälle Mia poole pöördus, nägi Mia, et see naine oli otsustanud.
„Sa tead, et pead millalgi koju tagasi minema. Sa ei saa end siin igavesti peita.”
Mia tõmbas hinge, teadmatuses, et oli seda kinni hoidnud. „Isegi uinuv kaunitar pidi millalgi ärkama.”
Belle vastas kaastundliku naeratusega. „See on paleest kauge karje. Aga see on algus.” Ta tõmbas sügavalt hinge, alistudes oma otsusele, naaldus vastu lauda ja pani käsivarred rinnale vaheliti. „Mia, ma pärisin selle maja alles eelmisel talvel, kui mu ema suri. Nagu ma ütlesin, tema ja mu vanaema läksid tülli ega suhelnud mu eluajal kordagi, seega ei käinud ma siin iial, ei näinud seda kohta kunagi.” Ta vakatas. „Tõde seisneb selles, et ma ei tahtnud kunagi tulla.” Ta surus huuled kokku, hoides sõnu tagasi.
„Pärast matuseid sain notariaalse lepingu ja võtmed,” jätkas Belle ja tema tume pilk pühkis jälle majas ringi. „Tundsin kohustust seda vaadata. Siin üleval läheb talvel üsna külmaks. Teed jäätusid ja ma ei kulutanud palju aega. See polnud tegelikult rohkemat kui läbikõndimine. Võibolla oli see lein, mis mind pimestas, ma ei tea, kuid tookord ei paistnud see nii halb olevat. Mu plaan oli see suvel ära koristada, võibolla lasta uued elektrijuhtmed panna, teha mõningaid parandusi ja lisada kuumaveeboiler. Teha see valmis, enne kui algab sügisene jahi- ja kalastushooaeg. Siis arvasin, et rendin selle välja.” Belle silmitses oma saapaid. „Kuid mul ei ole raha sellesse paigutada ja ma olen suurema osa suvest Šotimaal.”
„Kuid see on meie tehing. Ma koristan selle sinu jaoks üüriraha asemel ära.”
„Ma arvan, et nii saan mina sellest tehingust parema osa.”
„Pole tähtis. Sa oled elupäästja. Ja ma olen tubli tööline. Ma saan selle tehtud.” Mia muheles. „Isegi selle vana pliidi.”
Belle vilistas vaikselt, tunnistades lahingut, mida see ülesanne nõuaks. Ta läks kasti juurde ja tõmbas sealt pudeli valget veini. „Sa vajad seda.”
„Ole sa õnnistatud.”
Järgmisena võttis Belle välja hahasulgedest teki, puhtad linad, mitu küünalt, suure seebitüki, valged käterätikud, tualettpaberirullid ja viimaks koti kiirtoidurestoranist. Õhku tulvas rasvaste friikartulite ja kuuma kohvi lõhn. Kui ta oli lõpetanud, pöördus ta Mia poole ja uuris teda jälle.
„See ei ole mingi kihlvedu, Mia. Sa ei pea mulle midagi tõestama. Ma ei taha, et sa arvaksid, nagu oleksid luhtunud, kui otsustad, et sul ei tule siin üleval midagi välja.”
„Ma ei arvagi,” ütles Mia ja tundis tohutut tänulikkust.
„Tead, mis ma sulle ütlen, sõber. Võtame nädala korraga. Ei mingit sidumist. Sa võid siin üleval üksinda muutuda rahutuks või sattuda silmitsi karuga ja hakata jooksma.”
Mia naeris vaikselt. „Võiksin küll. Olgu siis nädala kaupa.”
„Ja sa tead, et pean selle sügisel välja rentima,” märkis Belle hoiatavalt. „Kui tahad kauemaks jääda, läheb see sulle maksma.”
„Üks suvi,” nõustus Mia. „Praegu tundub see nagu terve eluaeg.”
Enne lahkumist aitas Belle Mial puhtad linad voodisse panna ja läita mühiseva tule, mis soojendas maja ja võttis ära tumeda isolatsioonitunde teravad servad. Samuti andis Belle talle Asheville’i ja seda ümbritsevate alade kohaliku kaardi, märkides maja asukoha suure X-tähega. Siis joonistas ta kaardile märgistamata tee, mis viiks ta maja juurest Watkins Milli, lähimasse linna.
Belle pöördus uksel ja kallistas Miat tugevasti. „Ma hoolin sinust, lapsuke. Deemonitega võitlemine on hea ja tubli tegevus. Ent mõnikord sul lihtsalt peab olema võimalust mõnusaks ajaveetmiseks. Ole siin üleval enda vastu hea. Ja pea meeles. Forell elab ilusates kohtades.”
Teine peatükk
Jõgi on õpetanud mind kuulama; ka sina õpid sellest.
Jõgi teab kõike; sellest võib kõike õppida. Sa oled jõelt juba õppinud, et hea on pürgida allapoole, vajuda, otsida sügavusi.
– HERMANN HESSE, SIDDHARTHA
Öö tuleb mägedes raskelt. Kui see on saabunud, on pimedus lausa kombatav.
Mia istus iidsel sametsohval, mässitud villasesse tekki, mis lehkas hallitusest ja suitsust. Ta oleks pidanud kurnatusest magama jääma, ent tema mõtted ei lasknud puhata. Need rändasid üle samade mälestuste sakilise maastiku, viies teda, soovimatut reisijat, kaasa.
Öö oli rõske ning vana maja täis ämblikuvõrke ja räpane, sobivam pigem karule kui inimesele. Tema vastas hõõgusid kaminas puunotid. Ta torkis laisalt süsi ning jälgis, kuidas leegid puitu limpsisid ja napsasid. Mia oli ägedalt teadlik, et ta on ihuüksi, ilma telefoni, televisiooni, raadio või mistahes inimese tehtud meelelahutuseta, et öö võimu tagasi tõrjuda. Ta tundis masendavat üksindust. See oli nii tugev, et tundus nagu haigus. See pani ta peas taguma ja keha värisema sellest hoolimata, kui tugevasti hoidsid ta kõhnad käsivarred tekki ümber õlgade.
Võibolla oli Belle’il lõppude lõpuks õigus, mõtles ta. Mida ta siin teeb? Kas ta klammerdus mingi romantilise arusaama külge majakesest metsas? Või üksi mägedes olemisest, nii et ta saaks oma elu välja sorteerida? Aga nii see lihtsalt oli – ta oli üksi mägedes. Vaata ette, mida sa soovid, noomis ta end. See ei olnud enam mingi rumal arusaam. See kõik oli väga reaalne. Tolm ja pimedus olid reaalsed. Huiked ja praksatused ja sahin akna taga olid reaalsed. Mitte keegi ei tuleks joostes, kui ta appi hüüaks. Elekter võis mistahes hetkel ära minna ja mida ta siis teeb?
Väljas jätkas tuul puhumist ja kõrguvad puud kraapisid oma oksi vastu klaasi nagu kondised sõrmed, mis koputavad, et sisse saada. Tema meeled hakkasid talle trikke mängima ja ta mõtles meeletult, mis siis, kui see koputamine polnud puu, vaid karu… või inimene? Ta oli lugenud „Ohust pääsemist”. Ta teadis, mis võib nende mägede metsikuses juhtuda, kus uitasid halbade hammaste ja veelgi halvema põlvnemisega mehed. Öökulli kolm võigast kaeblikku huikamist lõhkus vaikuse, lõppedes kassiliku lõrinaga.
Kui ta viimane kord mägedes oli olnud, oli ta laagripaigas koos kaheksateistkümne naisega. Kamraadlikkuses oli olnud õdusus. Siin tundus pimedus väljas liiga suur, tundmatus liiga ähvardav. Veri kõrvades trummeldamas, hüppas Mia