keskaegse välimusega köögiriistade peale, mida ta leidis. Ta tõmbas välja kümnetollise paksu puitkäepidemega kööginoa. See oli raske – arvatavasti kasutatud karu nülgimiseks, ent kujutas endast väga tõsist relva. Ta võttis selle kaasa, kui ta kontrollis veel kord eesukse lukku ja kiilus seejärel heaks meetmeks tooli ukselingi alla.
Magamistoas kordas ta sama rituaali. Kui ta tõmbas vahvelõhukesed kardinad kinni, roomas suur must ämblik nurgast välja ja sibas üle aknaruudu. Mia karjatas ja jooksis läbi toa, et tagasi jõllitada, tardunud, nuga torkevalmis. Ämblikud kohutasid teda. Kus on Charles, mõtles ta metsikult. Charles oli see, keda ta nüüd kutsuks jahti pidama ja oma saaki püüdma.
Ta on läinud, ütles Mia endale. Polnud kedagi kutsuda. Siin üleval oli ainult tema ise. Ta pigistas noa vastu külge ja sundis oma südamelööke rahunema. Mitte mingil juhul ei suutnud ta magada koos ämblikuga, kes roomas üle tema pea. Mia käis majas ringi ja leidis luua. Veeretades seda käte vahel, võttis ta oma julguse kokku. Tema mõttes oli ämblik kasvanud suureks karvaseks tarantliks, kes ootab kardinate taga. Värisevate kätega torkas ta luua ette ja läks tagasi kardina juurde. Ämblik oli läinud. Kirudes raputas ta välja kõik voodilinad, pühkis ämblikuvõrgud iga akna eest ja laskus siis põlvili, tolm tõusmas, kui ta voodialust pühkis. Ämblik oli kadunud.
Väljas tuhises tuul, lõgistades aknaid. See kõlas Miale, nagu naeraks maja tema üle. Alistunud ohkega pani ta luua voodi kõrvale vastu seina. Ta rõivastus kiiresti lahti ja tõmbas paksu flanellpidžaama selga. Ta istus ettevaatlikult madratsile, üllatunud, kui pehme ja mugav see oli. Väga hea, mäginaine, mõtles ta, nautides esimest tõelist mugavustunnet sel päeval.
Tema sokkide tallaalused olid põrandast tahmased. Ta vihkas määrdunud riiete kandmist, kuid majas oli nii niiske ja külm ning ta varbad tundusid otsekui jääs olevat. Seega toppis ta jalad puhaste linade vahele ja tõmbas udusuleteki kõrgele ümber kõrvade. Padi oli muhklik, kuid Belle’i linad lõhnasid kangapehmendaja järele. Muhklik või kopitanud, see polnud talle tähtis. Selles voodis polnud mingeid mälestusi tema abielust. Ta tõstis veel kord pea veendumaks, et nuga oli väikesel voodiäärsel laual. Ta jättis tule põlema. Seejärel langetas ta pea ja pigistas patja, haarates kinni väikestest mugavustest, kus ta sai neid leida.
Mia lamas, silmad pärani. Tuul vilistas ning ta tõmbus pingule tule iga praksatuse ja pragina peale. Ta oli kindel, et kuulis midagi väikest teises toas sahisemas. Mis tahes see ka oli, ta ei kavatsenud seda uurima minna.
Aeg möödus ja vihm taandus. Mia lamas ärkvel, pigistades teki oma kaela ligi. Iga kord, kui tema laud raskeks muutusid, nägi ta jälle Charlesi ja lõi silmad lahti. Ükskõik kui väga ta proovis oma mõtteid millelegi muule – mistahes muule – suunata, trügis mälestus tagasi, sundides teda jälle nägema neid piinavaid pilte. Oksa koputus vastu akent oli nagu sõrme koputamine ta õlale – pea meeles, pea meeles, pea meeles. Väsinud ja ahastusest löödud, langes Mia oma mälestustesse.
Alles eile oli ta seisnud koos Belle’iga jões, pulbitsedes rõõmust ja tulevikulootusest, olles püüdnud oma esimese forelli. Mia ei tahtnud oodata, et jagada oma rõõmu Charlesiga, mehega, kellest ta oli mõelnud, et ta seisab tema kõrval läbi pikkade paranemisaastate. Ta otsustas laagrist varakult lahkuda. Ta ärkas ja sõitis Asheville’ist otse Charlestoni. Oli esmaspäeva hommik ja Charles peaks olema oma kirjutuslaua taga firmas, millega ta kohe pärast juurakooli oli liitunud.
Sõites mõtles ta, kuidas nad olid jaganud mõningaid kasinaid aegu nende abielu varajastel päevadel. Ent nad olid nii õnnelikud, et ei paistnud seda märkavat. Säästetud mündid läksid veinipudeli või kino peale. Mõnikord oli Charles teda üllatanud karikakrakimbuga, kui ta töölt koju tuli. Mia oli talle öelnud, et karikakrad on ta lemmiklilled, teades, et need on odavad. Seega valis ta teel tänavamüüjalt kimbu karikakraid. Ta kavatses duši all käia, end kenamaks teha ja üllatada siis Charlesi lõuna ajal.
Hoopis tema oli üllatunud, kui ta nägi mehe autot kodu sissesõiduteel. Instinkt lõi lõkkele, hoiatades teda mehe nime hüüdmast, nagu ta majja minnes tavaliselt oleks teinud. Ent mingi seesmine hääl käskis tal vait olla, kui ta läks läbi tühja elutoa ja kitsast vaibatatud trepist üles magamistuppa, mida nad olid jaganud peaaegu kümme aastat. Magamistoa uks oli kinni ja selle tagant kuulis ta mehe ja naise summutatud oigeid. Tema keha kirvendas adrenaliinist. Aeg jäi otsekui seisma ja tema mõistus keeldus vastu võtmast seda, mis oli juba naeruväärselt ilmne. Seda ei saanud temaga… nendega juhtuda. See oli liiga banaalne, liiga klišeelik.
Tema käsi värises, kui ta tõstis selle paneelukse juurde. Ta andis sellele üheainsa tõuke ja uks paiskus õhusosinaga lahti, paljastades kaks paari jalgu, pikad jalad sasipuntras, mehe alasti kogu pigistamas sarlakpunaseid püksikuid täiuslikult päevitunud ja ümaral tagumikul.
Need olid siiski naise rinnad, mis Mia tähelepanu kõrvale tõmbasid. Need olid koorvalged ja pringid, suurte roosade nibudega otsekui mõnelt 17. sajandi maalilt. Ta jälgis, kuidas ta abikaasa mattis oma näo nende pehmusse ja oigas, ilmselgelt nautides selle naise täiuslikkuse pidusööki. Mia tahtis minema joosta, ent ei suutnud rebida oma pilku naise rindadelt. Need olid nii ümarad, nii suured – ja need olid ehtsad, mitte aga mingi silikoontoode, mis on torgatud naha alla. Mis talle kõige rohkem haiget tegi, oli see, et Charles polnud teda üksnes petnud, vaid oli valinud ka ilusate, armideta, täiuslike rindadega naise.
„See ei ole nii, nagu sa mõtled,” pahvatas Charles, kui ta lõpuks tunnetas, et keegi jälgib. Ta oli ehmunud, nähes pikka kuhtunud kogu seismas magamistoa uksel, ilmetu, käsivarred lõdvalt külgedel, kimp karikakraid sõrmede vahel rippumas.
„Veel kolme minuti pärast oleks see olnud täpselt nii, nagu ma mõtlen,” lausus Mia rahuliku häälega, mis varjas värinat ta sisemuses.
Charles viskas linad üle naise alastuse. Naise pikad mustad juuksed tulvasid kaskaadina üle õlgade, kui ta end ühele küünarnukile tõstis. Roosa varjund levis üle tema põskede ja rindade nagu koidik mägedes.
Charles tõusis voodist, tundmata muret oma alastuse pärast. Mia pilk langes tema lõtvuvale erektsioonile, mis osutas väljapoole nagu tõmmatud mõõk. Ta pöördus vastikusega kõrvale.
„Mia, oota…”
„Hoia minust eemale!” Mia viskas karikakrad tema pihta, pöördus ja jooksis trepist alla. Ta värises nüüd ägedalt, tundes sapi tõusmist kurku. Kõik, mida ta nüüd tahtis, oli säästa mõnd raasu oma väärikusest ja minema pääseda.
Oma rutus komistas ta Charlesi golfikeppidele ja pidurdas end mehe BMW poritiival, enne kui ta garaažipõrandat tabas. Titaanist golfikepid olid Charlesi uhkus ja rõõm. Need olid maksma läinud terve varanduse ja ta kasutas neid ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. Ta tavatses naljatada, et tulekahju puhul on tal raske valida, kas päästa Mia või golfikepid. Vihalaine sööstis temast läbi, pöörane ja irratsionaalne. Ta võttis golfikeppide koti ja lohistas selle üle põranda, et visata oma auto pakiruumi. See oli rumal, kuid ta pidi Charlesilt ära võtma midagi väärtuslikku, nagu mees oli temalt midagi väärtuslikku ära rebinud. Golfikepid maandusid rahuldustpakkuva raksatusega. Ta sõitis minema just siis, kui Charles majast paljajalu välja jooksis, hüüdes ta nime ja sidudes vööd ümber oma hommikumantli. Mia võis ikka veel kuulda mehe häält tema nime hüüdmas.
Mia tõukas voodiriided tagasi, tõusis madratsilt üles ja ahmis õhku. Tema süda tagus metsikult. Ta ronis voodist välja ja kõndis toas edasi-tagasi, pannud peopesad lamedalt vastu palavikulist nägu. Mälestus Charlesi reetlikkusest põles nii kuumalt, et tema keha oli higine. Ta tundis iiveldust ja peapööritust. Oh jumal, mõtles ta. Tema nägu tundus udemeline nagu värske virsik. Kas ta hakkas minestama?
Ta läks
