lahkumislasku üle õla tulistades. „Õnneks kuulutati orjandus kaheksa aastat tagasi „Vabastamise proklamatsiooniga” ebaseaduslikuks.”
Phoebe sikutas veel viimast korda teda käest ning tõmbas Lucy läbi ukseava välja. „No tõesti,” ütles ta, tõreledes sõbrannaga veel enne, kui nad ruumist välja said, „ma ei saa sind hetkekski üksi jätta. Ma arvasin, et kristlik loeng on piisavalt turvaline valik, aga näen, et eksisin.”
„Sa oleksid pidanud kuulma, mida nad ütlesid,” vastas Lucy. „Nad ütlesid, et me oleme saatana värav.”
„Kes meie?”
„Naised, vaat kes. Sina oleksid ka sõna võtnud.”
Phoebe suu jõnksatas, pannes vastu naeratusele. „Ah, Lucy. Sa laod alati kõik otse välja ja satud probleemidesse. Ja mina üritan sind pidevalt seltskondlikku enesetappu sooritamast takistada.”
„Ma arvan, et seda ma juba tegin, möödunud augustis, kui oma korseti tollel valimisõiguse nõudmise miitingul ära põletasin.” Lucy vabastas oma käsivarre Phoebe haardest. „Probleemist rääkides, kuidas Kathleen hakkama saab?”
„Sellepärast ma sulle järele tulingi.” Phoebe osutas klaasuste poole, mida ääristasid tuttidega ehitud sametkardinad. „Ta flirdib nagu pöörane Dylan Kennedyga.”
Lucy vaatas osutatud suunas ja märkas Kathleen O’Learyt smaragdrohelises õhtukleidis, lõõmavpunaste juustega pea härra Dylan Kennedy tumeda ülikonna taustal säramas. Neid vaadates tundis ta teravat rahuldustunnet. Kathleen oli palju enamat kui toaneitsi. Ta oli nende sõber. Ja sel õhtul oli ta nende eriline projekt.
Nende vemp oli tegelikult seltskondlik eksperiment. Lucy väitis, et on võimalik võtta iirlannast teenija, ta uhkesti riidesse panna ja mitte keegi ei arvaks iial ära tema tagasihoidlikku tausta. Phoebe, parandamatu snoob, vandus, et kõrgklassi inimesed näevad maskeeringu kohe läbi.
Klaasustest raamitud, kallutas Kathleen pead ja naeratas härra Kennedyle, ühele Chicago kõige ihaldusväärsemale poissmehele. Öötaevas nende taustal näis linnatuledest hõõguvat ja tukslevat. Vaadates tundis Lucy nukruse sikutust. Nad olid mõlemad nii kütkestavad ja romantilised, nii helendavad neid ümbritsevast sädelevast energiast. Ta ei osanud ette kujutada, mis tunne see võiks olla, kui mees teda niimoodi imetleks.
„Noh,” ütles ta järsult Phoebele. „Üks asi on selge. Ma olen kihlveo võitnud. Sa pead annetama sada dollarit naiste valimisõiguse liikumisele.”
„Kathleenil on endiselt aega midagi ebakohast öelda.” Phoebe vaatas Lucyt iroonilise naeratusega. „Kuid täna õhtul näib see sinu eriala olevat.”
Lucy naeris. „Ainult täna õhtul?”
„Ma üritasin viisakas olla.” Ta võttis uuesti Lucyl käe alt kinni. „Ma soovin, et Deborah oleks täna õhtul koos meiega tulnud.”
Ärevuse judin tõrjus eemale Lucy lõbususe. „Ta näis olevat üpris haige, kui me koolist lahkusime.”
„Ma olen kindel, et temaga saab kõik ko... Armas taevas, see on lord de Vere.” Phoebe purjetas tagasi vaatamata tervitama pehme lõuaga inglise aadlikku, kellega ta lootis ja palvetas, et ühel päeval abielluda võib.
Lucy tabas end mõtlemas härra Higginsile ja viisile, kuidas nende avalik erimeelsus privaatsetele mõtetele oli viinud. See oli haruldane asi, kohata meest, kes teda mõtlema pani. Ta ei oleks pidanud mehega niimoodi vaenulikult vaidlema, aga ei saanud sinna midagi parata. Mees oli provokatiivne ja teda oli lihtne provotseerida.
Kui loenguruumist veel inimesi välja valgus, märkas Lucy meest kõrvaloleva toa poole suundumas ning langetas otsuse. Esmalt otsus ja seejärel plaani tegemine – see oli Lucy viis tegutseda. Ei olnud põhjust millessegi uskuda, ilma selle usu alusel tegutsemata.
Mida ta endale tunnistas, mida oli hakanud uskuma, oli see, et ta oli pööraselt härra Randolph Higginsist kütkestatud. Enne tänast õhtut ei olnud ta kunagi kohanud meest, kes teda veetluse välgunooletorkeid tundma oleks pannud. See pidi midagi tähendama. See pidi tähendama, et see mees oli see õige.
See oli hetk, mil tema tegevusplaan mängu sekkus. Ta tahtis meest oma armsamaks.
Kui Randolph Higgins läks pika laua juurde, mis oli täis punši ja suupisteid, marssis Lucy otse läbi ruumi tema juurde. Mees ei andnud millegagi märku, et oli teda näinud, aga kui ta laua juurest eemale pööras, oli tal käes kaks tassi limonaadiga.
„Teie,” ütles mees Lucyle tassi ulatades, „olete kõige ärritavam olevus, keda ma kunagi kohanud olen.”
„Tõesti?” Naine võttis lonksu magushapukat limonaadi. „Ma võtan seda komplimendina.”
„Nii et te olete siis nii ärritav kui ka aeglase taibuga,” ütles mees.
„Te ju ometi ei arva nii.” Meest üle tassiserva vaadates lisas Lucy: „See on mulle komplimendiks, kuna olen teid mõtlema pannud.”
Jumala eest, aga oli see alles üks oivaline meheeksemplar. Lucy tundis nii suurt võidurõõmusööstu, et ei suutnud valitseda laia naeratust oma näol. Ta oli selle mehe lõpuks leidnud. Terve elu oli ta uskunud, et ei kohta mitte kunagi kedagi, kes võiks temas kirge tekitada, jagada tema unistusi, tuua talle rõõmu, ja nüüd oli ta lõpuks säärase inimese leidnud. Mehe, keda ta saab imetleda, võib-olla isegi armastada.
„Kas ma teen teile nalja?” küsis mees heatahtlikult kulmu kortsutades.
„Miks te seda arvate?”
„Sest te muudkui naeratate mulle, ehkki ma ütlesin äsja, et olete ärritav ja...”
„Aeglase taibuga,” meenutas naine talle.
„Jah,” ütles mees. „See oli minust jäme.”
„Oli jah. Aga ma andestan teile.” Lucy vaatas vargsi ringi. „Härra Higgins, mis te arvate, kas me võiksime minna kusagile... vähem avalikku paika?” Enne kui mees vastata sai, võttis Lucy tal käest kinni ja tõmbas teda nüüd tühja loengusaali poole. Kuiv torm, mis oli linnas kogu õhtu ringi keerutanud, peksis vastu aknaid. Gaasilambid kumasid seintel, oranž valgus salapäraselt aknaruutudel võbelemas. Kullatud toolide read seisid keskmise vahekäigu külgedel ning hetkeks, kui Lucy meest mööda karmiinpunast vaipa ruumi eesosa poole juhtis, oli tal kummaline tunne, et tegemist on laulatusega.
„Preili Hathaway, milles asi on?” küsis mees oma kätt naise omast vabastades.
„Ma tahtsin teiega eraviisiliselt rääkida.” Lucy süda peksles. See on lihtne asi, ütles ta endale. Mehed ja naised korraldavad kohtamisi kogu aeg. Ta ei peaks sellepärast nii ähmi täis minema.
„Hea küll.” Mees toetas puusa vastu tooliselga. See poos oli nii hooletult mehelik ja mõtteid äratav, et Lucy peaaegu unustas oma eesmärgi. „Ma kuulan.”
„Kas te nautisite tänaõhtust loengut, härra Higgins?”
„Ausalt?”
„Ausalt.”
„See oli tapvalt igav.”
Mees ilmselgelt ei jaganud tema väitlemiskirge.
