„Ning... provokatiivne?”
„Päris kindlasti.”
„Kas te arvasite, et see oli... virgutav?”
Mees naeris kõva häälega. „Nüüd, kui seda mainite.”
Lucy erutus tõusis lakke. „Oh, ma olen nii rõõmus, härra Higgins. Tõepoolest rõõmus. Kas ma võin teid Randolphiks kutsuda?”
„Minu sõbrad kutsuvad mind tegelikult Randiks.”
Lucy tahtis päris kindlasti tema sõber olla. „Väga hea, Rand. Ja sina pead mulle Lucy ütlema.”
„See on väga veider vestlus, Lucy.”
„Olen nõus. Ja ma ei ole veel isegi oma jutu mõtteni jõudnud.”
„Võib-olla peaksid seda siis tegema.”
„Jutu mõtteni jõudma.”
„Just.”
Jumal küll, kuidas ta kartis. Aga ta tahtis seda meest nii väga. „Noh, asi on nii, härra... Rand. Kui ma ennist kirglikest tunnetest rääkisin, vihjasin ma sellega sulle.”
Mehe nägu muutus surmkahvatuks. Tema suu liikus, aga ühtegi heli välja ei tulnud.
„Vaata,” kiirustas Lucy edasi, „ma olen alati armukest tahtnud. Ma ei ole kunagi kohanud meest, kellega tahaksin koos oma elu veeta, aga kui endale armukese võtaksin, ei oleks mul abikaasa järele vajadustki.”
„Oh sind õnnelikku.” Osa värvist, ja ülbusest, naasis mehe võluvasse näkku.
Lucy tajus tema iroonilise märkuse taga allasurutud naeru. „Aga ma ei taha armuafääri üksnes selle enda pärast. Ma olen oodanud kohtumist mehega, kelle vastu külgetõmmet tunneksin.” Ta vaatas Randile otse silma. „Ja ma olen su lõpuks leidnud.”
Lõbustatud ilme kadus mehe näolt. „Lucy.” Tema hääle madal tämber liikus üle naise nagu hellitus.
„Jah?”
„Lucy, mu kallis, sa oled äärmiselt võluv tüdruk.”
Naine plaksutas käsi, täielikult lummatud. „Arvad nii?”
„Tõepoolest arvan.”
„See on imeline. Mitte keegi ei ole mind kunagi varem võluvaks pidanud.” Ta vatras, aga ei saanud sinna midagi parata. „Mu ema ütleb, et olen liiga tundeküllane ja kaugelt liiga otsekohene, ja et ma...”
„Lucy.” Mees haaras tal käsivartest kinni.
Lucy peaaegu sulas, aga hoidis end sirgelt, oodates mehe suudlust. Teda ei olnud kunagi varem ükski mees suudelnud. Kui ta oli noorem, suudles teda Cornelius Cotton, aga Lucy sai hiljem teada, et poisi vanem vend oli nooremale maksnud, et ta seda teeks, seega ei läinud see arvesse. Praegune saab olema teistsugune. Tema esimene päris ehtne suudlus kõige nägusamalt mehelt, kes kunagi loodud.
Tema ja teised preili Boylani kooli noored daamid istusid hilistel öötundidel pärast tulede kustutamist üleval, sosistades sellest, mis tunne on meest suudelda ja viisidest, kuidas mees naist puudutada võib. Üks asi, mida ta mäletas, oli sulgeda silmad. Näis olevat häbiasi neid kinni panna, kui mees nii suurepärast vaatepilti pakkus, aga Lucy tahtis seda õigesti teha. Ta sulges silmad.
„Lucy,” ütles mees taas, häälest kostmas meeleheite toon. „Lucy, vaata mulle otsa.”
Naine avas meelsasti silmad. Milline oivaline nägu sel mehel oli, nii tulvil iseloomu ja tugevat tervist ja liigutavat siirust. Nii täis sensuaalset lubadust, viis, kuidas ta huuled naeratuseks kaardusid, viis, kuidas silmad olid pilgeni täis... kurbust? Kas see saab olla kurbus, mida ta mehe silmis nägi? Kindlasti mitte.
„Rand...”
„Tss.” Mees puudutas õhkõrnalt oma sõrmega naise huuli, et teda vaigistada.
Lucy põles tema puudutusest, aga mees võttis kiiresti sõrme ära.
„Lucy,” ütles ta, „enne kui sa midagi enamat ütled, pean ma sulle midagi ütlema...”
„Randolph!” hüüdis kellegi hääl ukseavast. „Seal sa oledki, Randolph. Ma olen sind igalt poolt otsinud.”
Lucy pöördus ruumi tagaosa poole. Seal, ukseavas, seisis kõige rabavama välimusega naine, keda ta kunagi näinud oli. Väikest kasvu, blond ja nõtke, hoidis ta oma siredat keha küsimärgikujuliselt, riietatud kaunisse õhtukleiti, mis kandis Worth’s Salon de Lumière’i moemaja kaubamärk-rosette. Lõhnastatud siidi kahinal liikus ta nende suunas, käsi Randi poole välja sirutatud.
„Lõpuks leidsin ma su üles,” lausus oivaline blond naine, tema sõnad Lucy omade irooniliseks kajaks.
Randi kahvatus muutus kiiresti tuhmiks punaks, kui ta naise käe kohale kummardus. „Preili Lucy Hathaway,” ütles ta end sirgu ajades ja teelt eest astudes, „lubage mul teile tutvustada Diana Higginsit.” Ta libistas käsivarre ümber naise saleda piha. „Minu abikaasa.”
1 “Uus naine” oli termin, mida kasutati 19. sajandi teisel poolel, kirjeldamaks naisi, kes nihutasid piire, mida ühiskond naistele peale surus. Tänapäevane vaste sellele oleks feminist. (Tlk)
2 Aastatel 1840–1900 levinud viis erinevate sõnumite edastamiseks, “märkmete” tegemiseks (nt kaardi ülemine vasakpoolne volditud nurk näitas, kas andja andis kaardi isiklikult või kasutas selle edastamiseks teenrit; vasakpoolne alumine volditud nurk tähistas hüvastijättu). (Tlk)
3 Suur Vabastaja on Abraham Lincolni hüüdnimi. (Tlk)
Kaks
Paari sekundi jooksul täitis ainult öötuule ulg tekkinud vaikust. Miski, mingisugune veider närvide seisund nende lõputute sekundite jooksul andis Randile kõrgendatud tundlikkuse. Tema sõrmeotsad, toetumas naise selja alaosale, märkasid siledat, pingul siidi, mis kattis korseti tugevdatud raamistikku. Silmanurgast nägi ta, kuidas leebe uudishimu Diana näol teravaga vahetus. Ja ehkki preili Lucy Hathaway arvatavasti ei kavatsenud seda kuuldavalt teha, kuulis mees teda õhkamas sõnu: „Oh. Heldus.”
Üksnes seda, näol samal ajal selline ilme, nagu arvatavasti Jeanne d’Arcil märtrisurma hetkel oli. Ta nägi välja nii, nagu hakkaks kohe oksele.
Rumal plika, mõtles mees. Just selle oli ta võõrastele meestele pööraste ettepanekute tegemise eest ära teeninud.
„Kuidas teil läheb, preili Hathaway?” ütles Diana, laitmatult viisakas, nagu ta seltskondlikes situatsioonides alati oli.
„Väga hästi, tänan, proua Higgins. On väga meeldiv teiega tutvuda.” Lucy ei tõmbunud Diana uuriva pilgu all kössi.
Hoolimata
