üle räbaldunud riietes inimeste sõitmas, haaras teda raev.
„Selles tõllas on rohkesti ruumi,” ütles ta, nüüd kiiruse pärast pisut ärevil olles. „Me peame peatuma ja reisijaid peale võtma.”
„Oo ei, seda sa ei tee.” Phoebe haaras kõnetoru. „Sa algatad mässu, hobused hakkavad tõrkuma ja siis ei pääse mitte keegi sinna, kuhu nad minemas olid.”
Lucy märkas salli mähitud naist, kellel oli ühel käel imik ja teise külge klammerduv pisipõnn. Küljeakent katvat nahkkatet üles rullides heitis ta Phoebele trotsliku pilgu ja kallutas end uksest välja. Sädemetepahvak torkis ta nägu ning ta pilgutas tihedas suitsuudus tugevalt silmi. „Kutsar,” hüüdis ta. „Kutsar, peatuge he...”
Ta jäi rabatult vait. Ta oli rääkinud vaid suitsuse õhuga. Kutsar oli põgenenud. Mitte kedagi ei olnud hobuseid kontrollimas.
Lucy tõmbas end tõlla sisemusse tagasi. „Ma oletan,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, „et kumbki teist ei tea, kuidas rakendit kontrolli alla saada.”
Phoebe kiljatas korraks ja otsis kobamisi oma nuusksoola.
Kathleen pistis pea aknast välja. Tõld õõtsus ohtlikult ning ta klammerdus selle serva külge. „Oh sa püha müristus,” ütles ta. „Meil ei ole kutsarit.”
Ta ütles veel midagi, aga Lucy ei kuulnud seda, sest ööd raputas plahvatus. Mõnest unustatud petrooleumi- või gaasivarust toidetuna kihutas tulekera mööda tänavat möirates nende poole. Tõld liikus jõnksatades edasi, süütepommi napilt vältides.
Lucy haaras Kathleenil seelikust ja tõmbas ta sisse. Kathleeni nägu oli kahvatu, kuid kindel. Phoebe oigas, nähes välja uimane ja iiveldust tundev, kui hooned ja inimesed kiirusehägus mööda tuhisesid. Siis surus ta selja vastu tuttidega istet ning sulges silmad, huuled meeleheitlikus palves liikumas.
Kathleen võttis jäiga nahkkatte tõlla akna eest, lastes sisse kuuma sädemete- ja suitsutormi. Phoebe köhis ja kisendas, aga Lucy läks Kathleenile appi teda üles kutsarikohale istuma aitama. Kathleen, kes oli oma ema piimavankril seda juhtima õppinud, üritas ohjadest kinni saada, karjudes kogu kõrist: „Ptruu!”
Paanikas hoburakend sööstis mööda tänavat edasi. Chicago kõige kõrgemad ehitised põlesid, öötaevas nende akendest välja paiskuvatest leekidest valge. Inimesed olid ülemistel korrustel lõksus ning karjusid akendest appi. Mõned neist kukutasid tekinutsakuid, mis sisaldasid väärtesemeid ja kergesti purunevaid asju. Lucy oli rabatud nähes, et ühes nutsakus oli elus koer, kes võitles end sellest vabaks ja jooksis paanikas minema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
