asuvatele arvukatele kõrgetele hoonetele, mis ümbritsesid massiivse kohtuhoone muljet avaldavat kuplit.
„Päris hea vaade, kas pole?” küsis üks sihvakas, kuidagi kavala välimusega noor mees.
Philip Ascot, meenus Randile. Ascot, nime järel mingi Rooma numbrite kombinatsioon, tõestamaks maailmale, et see perekond ei olnud originaalset nime mitmete põlvkondade jooksul välja mõelnud.
See oli õel, väiklane mõte, kannatamatusest sündinud. Kuid ta oli sellegipoolest viletsal arvamusel Ascotist, kes väitis end olevat kirjastamisäris, aga kes, nii palju kui Rand aru sai, kavatses teenida oma varanduse, ühega preili Boylani kombekooli debütantidest abielludes. „Lucyga?“ mõtles ta, meenutades Diana sõnu selle kohta, et Hathawayd on tohutult rikkad.
Rand surus naeratuse alla. Lucy teeks sellise mehe nagu Philip Ascot pihuks ja põrmuks.
„On tõesti,” ütles ta lõpuks. Uurikella kullast kaant pöidlaga lahti lükates vaatas ta kella. „Kuid päikeseloojanguks on pisut hilja.”
„Oh, see on veel üks tulekahju West Divisionis,” teatas Ascot. „Kas te ei kuulnud?”
Rand tundis kuklal ärevuse külma puudutust. „Ma kuulsin, et seal oli üks möödunud ööl, aga see olevat kontrolli alla saadud.”
„Viimase aja ilm on olnud kõikjal tulekahjusid soosiv. Aga ma ei saa öelda, et mul on kahju West Divisioni põlemas näha. See on agul, täis vaeseid sisserändajaid. Seal kuluks üks korralik puhastus ära.” Ascot tühjendas käeliigutusega viskiklaasi. „Pole vaja muretseda, Higgins. See ei tule iial üle jõe.”
Samal ajal kui ta seda ütles, lõhestas ööd plahvatus. Oma asukohast nägi Rand kauget selget sinivalget valgusesähvatust, millele järgnes möirgav kahvatukollase leegi sammas.
„See on gaasivabrik,” karjus keegi. „Gaasvabrik plahvatas!”
Rand läks kolme pika sammuga läbi võõrastetoa ning haaras oma naisel käsivarrest. „Lähme,” ütles ta.
„Randolph, sa ei tohi olla ebaviisakas...”
„Me lahkume,” ütles mees. „Me peame koju Christine’i juurde minema.”
Kolm
Suur, rohmakas tõld, mille uksel oli preili Boylani kooli tunnusmärk, liikus kohmakalt läbi inimesi täis tänavate. Iga paari meetri järel oli kutsar sunnitud peatuma ning tegema teed tuletõrjujate aurumootoritele või hobuvankritele.
„See levib nii kiiresti.” Phoebe Palmer surus kinnastatud käed klaasist aknale. „Kes oskaks arvata, et tuli võib nii kiiresti liikuda?”
Ta ilmselgelt ei oodanud mingit vastust ega ka saanud seda. Nii Lucy kui Kathleen O’Leary olid mõlemad oma mõtetesse vajunud. Eriti Kathleen oli mures oma perekonna pärast.
„Ma teadsin, et ei oleks pidanud tulema,” ütles ta, tema tavapärane muretu enesekindlus põgenevate rahvamasside nägemisest vapustatud. „Ma põlen täienisti põrgus selle eest, et teesklesin end peen daam olevat.”
„Kui me kiiremini liikuma ei hakka,” ütles Phoebe, „siis põleme siinsamas Chicagos.” Ta sikutas rääkimistoru otsa ja hüüdis kutsarile, et too kiirustaks. „Keset teed on üks mahajäetud hobuvanker,” teatas ta, käsi silmade ümber pannes, et läbi suitsuudu ja sädemete näha. „Kutsar,” hüüdis ta taas torusse, „sõitke ümber selle vankri. Kiiresti.” Suur tõld liikus järsu jõnksatusega edasi. Phoebe kortsutas kulmu. „Ta saab tavaliselt ohjadega paremini hakkama,” märkis ta pahuralt. „Mul tuleb temast preili Boylaniga rääkida.”
Samal ajal kui tõld kiirust kogus, patsutas Lucy Kathleeni kätt. „Mitte miski sellest ei ole sinu süü ja päris kindlasti ei karistata sind nüüd ühe rumala vembu pärast.” Et tema mõtteid mujale viia, lisas ta: „Ja see läks ju hästi, kas pole? Kõik võõrastetoas olijad uskusid, et sa olid kuulus pärijanna Baltimore’ist.”
Vaid hetkeks välgatas Kathleeni silmades elevus. „Kui ilus ta on,“ mõtles Lucy. „Mismoodi võib see küll tunduda, nii ilus olla?“
Aga siis Kathleen tõsines. „Ma kaotasin oma ridiküli. Tegelikult preili Deborah’ ridiküli, sest kas ma pole mitte kõike, mida kannan – aluspesu välja arvatud – temalt laenanud? Ja lisaks kõigele tegin ma end Dylan Kennedy ees lolliks.”
„Seda tegi ka pool Chicago naissoost elanikest,” märkis Phoebe, kõlades ebatavaliselt leplikult.
„Kõik need mured näivad nüüd nii väikestena.” Kathleen pööras näo akna poole. „Püha Maarja, kogu West Division on leekides. Mis minu emast ja isast on saanud?”
„Olen kindel, et nendega on kõik korras,” ütles Lucy. „Sa leiad nad üles, kui olukord lahendatud saab.”
„Teil kahel on lihtne rahulikuks jääda. Teie perekonnad, olgu nad õnnistatud, on turvaliselt North Divisionis. Aga minu oma...” Kathleen hammustas huulde ja laskis häälel vaibuda.
Lucy süda tõmbus kokku. Sama palju kui ta kadestas Kathleeni ilu, ihaldas Kathleen Lucy rikkust. Kui kohutav tunne peab see olema, muretseda, mõelda oma vanematele ja õdedele-vendadele, kes elavad väikeses puidust karkassiga majas, ema lehmalaut täis puidulaaste ja heina.
Lucy mõtles omaenda vanematele ja Phoebe omadele, kes olid turvaliselt oma häärberites, mida ümbritsesid lopsakad muruplatsid ja separauast väravad. Tulekahju peatatakse kindlasti enne, kui see moodsale põhjakaldale ulatub.
Ta oli üles kasvanud töötava perekonna igapäevamuredest kaugel. Nüüd oli ta targem ning mingil põikpäisel moel tahtis ta oma privileegide pärast kahetsust väljendada, justkui oleks ta rikas olles kuidagi maailma hädade eest vastutav. Phoebe pidas teda täiesti hulluks, et ta süütundekoorma all ringi taarus. Phoebe ei saanud lihtsalt aru. Kuna nende seisusest naised nautisid head elu, juhtusid halvad asjad nendega, kellel ei olnud võimu, naistega, kes olid sunnitud taluma oma purjus abikaasade halba kohtlemist, sünnitama aastast aastasse lapsi, kelle üleskasvatamist nad endale lubada ei saanud.
Lucy patsutas Kathleeni kätt. „Ma aitan sul sinu perekonda otsida, kui tahad.”
Phoebe osutas aknast välja. „Täna õhtul sa seda küll ei tee. Tõesõna, Lucy, ma usun, et sa üritaksid kogu linna päästa, kui saaksid. Sina ja su ristisõjad.”
„Kui meie ohje ei haara, kes siis veel?” küsis naine. „Triikimislaua kohale kummardunud pesunaine? Temal ei ole aega korralikult süüagi, veel vähem juhtida marssi võrdsete õiguste eest. Meie oleme need, kellel on aega, Phoebe. Meie tunneme õigeid inimesi, jumal küll, me olime just äsja üritusel koos kõigi linna mõjukate inimestega. Ja millest me rääkisime?” Ta punastas, mõeldes oma vestlusele Randolph Higginsiga. „Ilmast. Homme õhtul toimuvast Crosby ooperimaja avamisest. Kuulsime väidet, et naised on saatana väravateks. See on absurd, ma ütlen. Mina igatahes kavatsen mõningaid muudatusi teha.”
„Ah, Lucy.” Phoebe ohkas dramaatiliselt. „Miks? See on nii... nii mugav olla see, kes me oleme.”
Lucy tundis kadedusetorget. Phoebe oli rahul seltskonnaliblikaks olemisega, sellega, et lasta oma isal ennast – ja oma tohutut kaasavara – paari panna mingi vaesunud eurooplasest aadlikuga lihtsalt kõige selle staatuse pärast. Phoebe näis seda
