kutsuda, sest ta lihtsalt ei teadnud, kuidas inimesi vastu võtta. Aga ta oli piisavalt lahke ning õnneks loobus ta peagi kohatutest püüetest mulle emaks olla, sest ma ei pingutanud, et teda emana kohelda.
Isa, Joyce, Robert ja mina olime lihtsalt neli inimest, kes juhtusid olema samas majas. Isegi mu isa distantseerus temast. Ma ei saa seda nimetada õnnelikuks abieluks. Olid tülid ning jäise raevu perioodid. Ükskord viis isa Joyce’i ema juurde Devonisse ja jättis ta sinna, asjaolu, mille üle Robert ja mina salajas rõõmustasime. Aga ta tuli tagasi. Siis järgnesid sõnavahetused päeva ajal, millele järgnesid – kui nüüd asjadele tagasi vaatan – öised lähenemised. Mille jääknähtudeks olid hambaid kiristama panevad ja ülevoolavast armastusest pakatavad hommikud, mis muidugi ei kestnud kaua. Ausalt öeldes tegi see nõutuks.
Robert läks ülikooli juurat õppima, see oli ala, mille isa igati heaks kiitis. Tundsin vennast puudust, kuid vähemalt tähendas tema äraolek, et vaidlusi oli vähem ja veidi vähem esines ka vihapurskeid.
Aasta hiljem ilmus Robert pärast eksamite ebaõnnestumist jälle välja. Ta teatas, et ei soovinud niikuinii juurat õppida. Ta tahtis õppida psühholoogiat ja sotsioloogiat.
Tulemus: isa plahvatas.
„Sotsioloogiat?“ suutis ta vaevu välja öelda. „Mis asi see veel on?“
Ent Robert õppis ikkagi sotsioloogiat ning tegi edukalt karjääri, õpetades mitmes ülikoolis Prantsusmaal. Kuhu ta jäigi oma tööelu lõpuni.
Mu õde Helen osutas oma külaskäikude ajal alati kõigile noile asjadele, mis meie kodust puudusid. Ma parem ei pannud tähele. Aga vanemaks saades nägin, et tal oli õigus. Meie ema eemaldati järk-järgult. Aastate jooksul kõik temaga seonduv lihtsalt kadus, kuni alles polnud enam mitte ühtki kaunistust, pilti, fotot, nõelatööd, näputöökorvi, raamatut, tolmuharja või sööginõud. Vaene Joyce võis ju püüda asendada kõiki neid esemeid millegi enda omaga, kuid mitte miski, mida ta ostis või tegi või valmistas, ei suutnud kunagi täita tühimikku, mille mu ema sellesse majja jättis.
Selleks ajaks, kui ma Londonisse läksin, oli mul mõnikord tunne, nagu Joyce oleks kustutanud mu ema ning mingil määral võtnud minult ära ka mu isa.
Kõik see muutus, kui olin paar aastat meditsiini õppinud. Isa jäi linnavalitsusest pensionile ja hakkas tööle raamatupidajana Londoni kesklinnas. Nüüd ei piirdunud meie kohtumised mu juhuslike koduskäimistega, mis toimusid Joyce’i silme all. Saime Londonis koos lõunat süüa ja sageli me seda ka tegime. Nüüd sain jälle olla isaga üksi.
Käisime alati samas restoranis Greek Streetil. See oli nii tilluke, et mõnikord tundus olevat kellegi ooteruum. Toit oli odav ja maitsev, olen kindel, et köögid olid räpased, kuid sel polnud tähtsust: sõime siin sõbralikult nagu isa ja poeg ikka. See oli nagu vanasti, mõtlen enne Joyce’i. Isa oli rahulikus meeleolus ja südamlik ja mina samuti, osaliselt seetõttu, et avalikus kohas polnud vulkaanipurske ohtu karta.
Võib-olla hakkas ta minus nägema arsti ja täiskasvanut, igatahes ei hoidnud ta end tunnetest rääkides tagasi. Ta rääkis mulle, et Joyce’i õetütar oli tegelikult tema tütar, kelle isaks oli sõja-aegne Kanada lendur. Ta ema oli selle tütre üles kasvatanud ja Joyce taandati tädi rolli (lugu, mis 1940. aastatel polnud sugugi ebaharilik). Selline suur saladuses hoitud häbi oli võimaldanud Joyce’i emal teda kindlalt oma emaliku käpa all hoida. Nii et kui mu isa välja ilmus, nägi keskealine Joyce temas pääseteed.
Nüüd oli lihtne aru saada, miks ta ei suutnud näidata kõige vähematki emalikku tunnet kahe teismelise poisi vastu. Talle polnud kunagi antud võimalust oma lapsele emaks olla.
Isa kirjeldas isegi, kui õnnetu ta oli laulatusel ja kuidas ta Devonisse suundudes oli tõsiselt mõelnud auto puruks sõitmisele. Mitte et ennast tappa, vaid selleks, et abielust kõrvale hiilida. Ent temale tüüpilisel moel oli ta otsustanud, et parem on, kui ta teeb selle asja ära juhuks, kui Joyce – või tõenäolisemalt tema ema – kaebab ta lubaduse murdmise pärast kohtusse.
Naeratasin mõtte peale, kuidas isa püüdis olla korralik kõiges, mida ta tegi, ja ma mäletan sõnastikku, mille ta mulle andis, kui olin 16-aastane. Esilehele oli ta hoolikalt tindiga joonistatud kasti kirjutanud perfektses ilukirjas mõned read Alexander Pope’ilt. Mis seal kirjas oligi? Teismelisena õppisin need värsid endale pähe, kuid nüüd tuli meelde vaid kild sellest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
