Rindkere ja ülajäsemed“.
Juhendaja selgitas, et alustame sellest, et teeme rindkere keskelt lõike otse alla. Kui ta küsis, kes igast rühmast skalpelli võtab, valitses vaikus. Kes oli valmis tegema esimest sisselõiget inimese lihasse?
Mina, vaat kes. See oli minu jaoks suur test. Pidin teadma, kas suudan seda teha.
Vaatasin pingsalt mehe nägu, ilmetut tunnistust selle omaniku pikale äraolekule. Mida oli ta näinud? Mida oli tundnud? Ta oli olnud meiega osa samast maailmast, kuid sel viimasel aastal tema surmast alates oli see maailm muutunud ja edasi liikunud, aga tema mitte. Vaatasin ta rindkerele. Selle nahk ei sarnanenud sugugi minu nahaga. See oli pingul, aga kummitaoline.
Võtsin skalpelli kätte. Olin koolis skalpelli käes hoidnud, kuid see siin tundus raskevõitu. Kui palju jõudu on vaja, et lõigata läbi inimese nahast? Rühmaliikmete silmad olid minule suunatud. Mitte keegi ei rääkinud.
Üks käsi asetas skalpelli surnukeha rinnale. Jälgisin kätt ja sain aru, et see on minu enda käsi. Kõik kallutasid end vaatama. Vajutasin. Mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin tugevamini ja tundsin nahka järele andvat. Olin teinud sisselõike. Tõmbasin skalpelli tera aeglaselt ja kindlalt alla. Liha läks puhtalt kahte lehte, kui tõmbasin, nii sirgelt kui suutsin, alates kägimulgust kuni mõõtjätke tipuni. Me teeme selle klapi lahti, nagu avaksime raamatu, ja loeme selle sees inimese keha! Tahtsin kaevuda sügavamale, kohe praegu, ja näha, mis seal sees peitub.
Olin nii haaratud, et olin unustanud juhendaja, teised tudengid, formaliini lõhna. Kui juhendaja rääkima hakkas, vaatasin üles ja pilgutasin üllatusest silmi. Meie ümber oli liikumist. Ühe teise laua ääres oli tüdruk minestanud, nüüd ümbritses teda murelike ring. Kaugemal suures ruumis paukus pendeluks kellegi järel, kes välja kiirustas. Veel mõned tudengid suundusid nüüd selle ukse poole. Üks neist oli sõber, kes enam kunagi tagasi ei tulnud, ei anatoomia loengutesse ega meditsiiniõpingutele. Ent järelejäänute seas tekkis uus lähedus. Surnud keha lahates olime kõik koos professionaalideks saamas. Olime astumas väga väikese rühma, sekti, hõimu liikmeks. See oli meie initsiatsioon. Ja minu jaoks kinnitas see esimene skalpellilõige mu suurt lootust: ma kuulusin siia.
Nii nagu anatoomialoengutest, tundsin rõõmu ka siis, kui sain teada, et iga päev lõuna ajal tehti University College’i haiglas surnud patsientide rutiinseid lahkamisi ning meditsiinitudengeid kutsuti neid vaatama. Ja sageli tegingi seda – kui pint õlut, pirukas ja praekartulid Medical Unionis mind nii väga ei meelitanud. Need avalikud läbivaatused olid hoopis erinevad meie hoolikast, aeglasest analüüsist anatoomias, kus võtsime inimkeha läbi kiht-kihilt, lihas lihase, närv närvi haaval. See oli koht, kus sain jälgida oma ala asjatundjaid töötamas. Nemad alustasid lahtilõikamist keskjoont pidi, nagu minagi olin anatoomiapraktikumis teinud – ent tegid seda kartmatult. Siis nägin neid suure osavusega lahti koorimas keha kihte, et tuua nähtavale elundid ja surma põhjus. See kaugelearenenud vähkkasvaja, see haige pankreas, see aju verejooks, see ummistunud arter. Tahtsin neid kõiki näha.
Ülikool oli tulvil võimalusi: teha huvitavaid asju, kohtuda inimestega, õppida, lõbutseda. Milline kergendus see oli, kui lahkusin kodunt sellesse maailma. Sest kodu oli muutunud. See oli muutunud pingeliseks ja mõnikord ka ebamugavaks.
Mu isa, ehkki armastav ja hooliv, võis pärast ema surma ka kergesti vihastuda. Väga kergesti vihastuda. Sain suurepäraselt aru, millest see tulenes: tema jumaldatud partner oli surnud ning eelnevalt jagatud koorem langes nüüd tema õlgadele. Ta jäi üksi koju noore pojaga, kes vajas tema armastust, ja teise pojaga, kes muutus ema kaotust teravalt tunnetades väljakutset pakkuvaks teismeliseks. Kõigele lisaks igatses isa naissoost seltsilist.
Hoolimata suurest kaotusvalust, hakkas isa mõni aeg pärast ema surma siiski naistega kohtuma. Mu vend Robert ja mina polnud selle vastu: isa oli õnnetu ja üks ta varasemaid sõbratare, Lillian oli lesk, kes pani isa – tegelikult meid kõiki – end hoopis paremini tundma. Ta oli soe ja emalik. Ta naeris palju. Meie endi kodu oli üsna vaikne, varjude, mälestuste ja mõnede tühjade ruumide asupaik, samas Lillian oli lärmakas ja lõbus, tuues endaga kaasa hea toidu ja sõbralikud külalised laua ümber. Ja Lillian korraldas pidusid. Pidusid! Ühel jõulupeol osalesime meiegi, itsitades ja lollitades ülejäänud külalistega, kui apelsini anti üksteisele lõuaga edasi.
Õnnetuseks sai Lillianist minevik. Keegi – ja peamine kahtlusalune oli Lillian ise – tegi algust kuulujutuga, et tema ja isa kavatsevad abielluda. Isa keeras kannapealt ringi ja jooksis minema. Oli ta ju muutnud meie ema kellekski pühaku-taoliseks ja võib-olla poleks nii ruttu uuesti abiellumine tundunud pühakuks kuulutamise väärilisena.
Ühel suvel, kui läksime kõik Devonisse matkama, isa kadus, teatades meile, et otsib üles ühe vana sõbra. Panime tähele, et ta riietus selle vana sõbra jaoks vägagi peenelt.
Järgmisel päeval tõi ta selle vana sõbra meiega kohtuma. Ta nimi oli Joyce. Ilmnes, et ta oli kunagi töötanud koos isaga, kuid siis lahkunud Londonist põhjustel, mida meile ei selgitatud, ning elanud tagasitõmbunult oma kodus Devonis.
Joyce püüdis väga olla meeldiv. Ta oli keskealine, silmatorkamatu ja meiega nii mesimagus, et ajas mul südame pahaks, ent andsin talle andeks, sest mul oli temast pigem hale. Joyce oli kuidagi argliku olekuga.
Ja tõepoolest, selgus, et ta oli elanud koos oma haige isa ning kiusliku ja võimuka emaga. Talle oli lähedane abielus õetütar, kes näis sõbralik. Peale õetütre, tähtsusetu isa ja kohutava ema oli Joyce maailmas üksi.
Ta suhe meie isaga osutus millekski enamaks kui lühikeseks puhkuseaegseks taaskohtumiseks. Nädalalõppudel hakkas ta viibima meie juures. Ta püüdis olla emalik, aga ei teadnud, kuidas hoolitseda teismeliste poiste eest. Teisest küljest valmistas ta toitu, ja road olid hoopis teistsugused kui isa tehtud toidud. Kord püüdis ta hakkama saada isegi paellaga, mis 1960. aastatel oli omaette julgustükk. Ka koristas ta meie elamist ja tõi üldiselt meeste majapidamisse rohkem naiselikku kätt.
„Meil pole naiselikku kätt vaja,“ ütles Robert. Talle ei meeldinud Joyce’i mesimagus käitumine ega tema saamatud katsed täita lünki. Emakujulisi lünki, lünki, mis pidanuks olema täidetud kallistuste või naeruga, lünki vestluses.
Mina polnud tema suhtes tõrjuv, kuid leidsin end taanduvat sõprade poole, kui Joyce meile jäi. Tõsi oli, et ta muutis isa, noh, kui just mitte õnnelikuks, siis vähemasti rahulikumaks. Sest kusagile selle heasüdamliku ja armastava mehe sisemusse oli peidetud vulkaan. See võis iga hetk purskama hakata. Äkitselt. Ettearvamatult.
Kui isa endast välja läks, siis ta karjus, loopis asju, ehmatas mind. Seda ei juhtunud liiga sageli, aga olin alati teadlik selle vulkaani olemasolust, mis ootas purskumist punetava raevuna näol ning oli niivõrd hirmuäratav, et kord tegin endal isegi püksid märjaks.
Mõnikord läksime Manchesteri lähedale oma emapoolse vanaema mõnusasse puhtasse majja külla. Ühel hommikul seal olles, kui olin umbes 13-aastane, ronisin nagu tavaliselt isa juurde voodisse, et lobiseda ja juua tassike teed. Logelesin mugavasti tema patjade najal, keha tärgeldatud linade vahel ja soe kruus käes, kui ta äkki ütles: „Mõtlen Joyce’iga abielluda.“
Tahtsin hüüda: „Ei!“
Ütlesin: „Olgu.“
Võib-olla saab ta õnnelikuks, kui temaga abiellub. Ja seda tahtsin ma tõesti. Võib-olla ei teki tal siis nii palju hullumeelseid raevuhetki. Ja seda tahtsin ma ka.
Kedagi meist laulatusele ei kutsutud. Ühel päeval sõitis isa Devonisse. Tagasi tulid nad juba abielupaarina.
Joyce’i jaoks oli see oma tigeda ema käest pääsemine, millest ta oli unistanud. Võimalik, et pääsemine järjekordsesse vanglasse, kuna
