nagu ka iga kuuli- ja torkehaava. See võib näida lihtne, võrreldes keha sisemuse meditsiinilise analüüsiga, kuid on sageli osutunud mõrva rekonstrueerimisel kõige olulisemaks. Liigagi kerge on pidada välist vaatlust paljaks formaalsuseks ja seetõttu teha seda ülepeakaela. Siis aga, tükk aega pärast keha tuhastamist, võime noid nappe märkmeid kahetseda.
Michael Ryan oli massimõrvar. Ta tappis 16 inimest ja peaaegu sama palju oli haavatuid. Oma senises karjääris olin tegelenud õnnetusjuhtumite, kuritegude või lihtsalt halbade kokkusattumuste ohvritega. Harva nägin seaduserikkujaid ja polnud kindlasti kokku puutunud sellisega, kes oli põhjustanud nii arvukalt surmasid ja vigastusi. Kas ma suudan kohelda või kas peaksin kohtlema Ryanit samasuguse austusega nagu tema ohvreid?
Teadsin, et pean seda tegema. Tunnetel pole lahanguruumis kohta. Kahtlustan, et üks suurimaid oskusi, mida olen omandanud, on mitte tunda moraalset vastumeelsust, mis teiste arvates pole mitte ainult õigustatud, vaid suisa nõutav. Nii et mida iganes ma selle noore mehe ja tema tegude suhtes tundsin, eemaldasin selle oma teadvusest ja südamest. Teadsin, et see läbivaatus nõuab sama palju või isegi rohkem hoolt ja tähelepanu kui teised. Alles pärast surnukeha põhjalikku ja lõplikult veenvat läbivaatust võisin koroneri varustada talle vajaliku infoga, et ta saaks anda juurdluses kindlalt kaalutud otsuse. Teadsin, et selle otsuse puhul oli tõendusmaterjal otsustava tähtsusega, et suruda maha igasugused tulevased kahtlused või vältimatud vandenõuteooriad.
Oli raske ette kujutada, et see sale noor mees, kes lamas lahangulaual alasti, oli alles äsja oma tapatalgud lõpetanud. Kõik ruumis viibijad – politseiametnikud, morgi personal, isegi Pam – põrnitsesid teda arusaamatuses. Ta nägi välja sama haavatav nagu iga teine kuritöö ohver, nagu üks ta enese ohvritest.
Seejärel asusin tööle: tegema täielikku läbivaatust, keskendudes eelkõige kuuli sisenemis- ja väljumishaavadele peas. Seejärel lõikama lahti surnukeha siseelundite uurimiseks, toksikoloogide jaoks proovide võtmiseks. Ja lõpuks tegema kindlaks kuuli aju läbistavat trajektoori.
Kui ma tööle asusin, laskus ruumile absoluutne ja totaalne vaikus. Ei mingit pöördumist kellegi poole. Ei mingit kolistamist. Ei mingit paugutamist. Ei mingeid keedukanne ega tasse teega. Ainult vaikus. Isegi temperatuur tundus oluliselt langevat. Niipea, kui olin lõpetanud, veeretati ta minema. Keegi ei tahtnud tema lähedal olla; olla selle noore mehe lähedal, kes oli elanud vaikselt oma ema seltsis ja soojendanud põues kinnisideid tulirelvadest ning mõlgutanud jumal teab milliseid mõtteid.
Nüüd tegin algust Ryani ohvritega ja nägin juba, et see päev kujuneb pikaks, raskeks ja stressirohkeks. Ühe lahkamise lõppedes ja teisega alustades kõmatasid külmiku uksed lahti ja kinni. Kui välja arvata see ja minu Pamile dikteeriv hääl, siis valitses ruumis vaikus. Mind aitas patoloogiapraktikant Jeanette MacFarlane. Pam tippis minu dikteerimisel ning ühe laua juurest teiseni minnes järgnesid mulle fotograafid ja parajasti valvekorras olevad politseiametnikud, kellest kõige kõrgemad tegid märkmeid, teised võtsid vastu mu ulatatud proove.
Minu taga oli ametis morgi personal: nad puhastasid surnukehad, õmblesid need siis kinni ja sättisid valmis perekondadele näitamiseks.
Need surmad olid igasuguse kahtluseta põhjustanud tulirelv. Mitte ükski ohver polnud näinud hambuni relvastatud Ryanit ning seepeale lihtsalt südameatakist kokku kukkunud ja surnud. Ent minu ülesanne oli otsida, kas mingi loomulik haigus võis nende surma põhjustada või kiirendada. Jälle tuli mul hoolikalt dokumenteerida iga haav, neid kirjeldada, analüüsida, teha kindlaks kuuli või kuulide trajektoor. Kõndisin iga surnukeha ümber, andsin juhiseid fotograafile, mõõtsin haavu, panin kirja ebanormaalsusi, skandeerisin oma liturgiat Pamile. Järk-järgult ilmus nähtavale pilt Ryani hulluse-päevast.
Üldiselt oli vaid ühe lasuga tapetuid tulistatud distantsilt. Kui ta ohvrile lähemale jõudis, tekkis Michael Ryanil nähtavasti tungiv vajadus sagedamini tulistada.
Kui ta ema, koolisöökla töötaja, kuulis ühelt sõbralt toimuva kohta, tuli ta koju, et pojale mõistus pähe panna. Sõber sõidutas ema Southside’ile ja ta kõndis mööda teed nende kodu poole, mööda vigastatud ja surnud inimestest ning lähenes kartmatult oma pojale.
Ta ütles: „Jäta, Michael!“
Poeg pööras end ema poole ja tulistas teda poolautomaatsest vintpüssist jalga. Selle tagajärjel kukkus ema näoli maha. Ent siis kõndis poeg tema juurde, seisis tema kohale ja tulistas teda kaks korda selga, et talle ots peale teha.
Neile viimastele kahele lasule olid iseloomulikud haava ümbritsev tahm ja põletusjälg, mis esineb siis, kui lask on tehtud lähedalt, ehk umbes viieteistkümne sentimeetri kauguselt. Võib-olla ei suutnud ta lihtsalt emale otsa vaadata, kui ta mõrvas. Kuni ema saabumiseni oli ta tegutsemine piirdunud väikese alaga oma maja ümbruses; mul tekkis teooria, et ema surm päästis valla märatsushoo palju suuremal territooriumil üle kogu linna. Arvasin, et see andis Ryanile vabaduse nautida erakordset ja harjumatut võimu; võimu, mille andsid talle relvad nende ees, kel relvi polnud.
Paari järgmise päeva jooksul jätkasin oma veidrat tööd, liikusin aeglaselt ühe surnukeha juurest teise juurde. Nende ohvrite jaoks oli surm ootamatu, vägivaldne lõpp nende rahulikule ja võimalik ka, et muul moel sündmustevaesele elule. Kõik morgis olid sellest suuresti mõjutatud, kuid me ei saanud endal lubada õudustundele alla vanduda, isegi mitte häiritud olla. Patoloogina teadsin, et minu töös pole šokile kohta. Peame otsima tõde ilma igasuguse emotsionaalsuseta. Selleks, et teenida ühiskonda, on meil mõnikord tarvis mõned inimlikkuse aspektid endas tagaplaanile suruda, nii öelda tallele panna. Usun, et seesama tallele pandud inimlikkus pani end uuesti võimsalt maksma, kui peaaegu 30 aastat hiljem üle Hungerfordi lendasin.
Tegelikult on mul kõik need aastad aega võtnud tunnistamaks endale, et veresaun puudutas mind sügavalt, ehkki tollal ma ei tunnistanud endale šokki või kurbust mitte mingil moel. Mu eeskujud olid mu kolleegid, alfa-isased või nendeks püüdlejad, ja nemad poleks kunagi näidanud või väljendanud midagi sellist ega lubanud endal ka sellest mõelda. Ei, selleks, et seda tööd teha, pidin meeles pidama kohtupatoloog professor Keith Simpsoni professionaalset terviklikkust ja ausust; tema inspireeris mind mu teismelise-eas oma karjääri järgima. Kas oli ta kunagi šokist või õudusest kirjutanud? Ei, ei olnud.
Kui Iain puhkuselt tagasi saabus, ei küsinud ta minult Hungerfordi kohta midagi, ei pakkunud mulle nõu ega viidanud noile sündmustele üldse kunagi. Kindlasti oli ta minu peale tulivihane, et võtsin enda hoolde sellise hiiglasliku juhtumi tema äraolekul, ehkki puhkusel oleku ajal oli minu töö teda asendada. Kas ma oleksin võinud ta asukoha kindlaks teha ja ta puhkuselt tagasi kutsuda? Võimalik, ja antud juhul oleks ta ka kindlasti kohale tulnud. Me mõlemad teadsime, et selline hiiglaslik juhtum oleks pidanud kuuluma talle: ta oli tegelenud paljude IRA pommide ja kuulidega, ning tõesti, ta pidas ballistikat oma erialaks.
Ta raev väljendus äärmuslikus reserveerituses, kuid järk-järgult lekkisid kolleegidelt teated, et Iain uskus, et Ryani hulluse üks kõige rumalamaid aspekte oli asjaolu, et ta tegi seda siis, kui tema, Iain, viibis puhkusel. Ja omavahel lisasime, et nagu see poleks veel piisavalt rumal olnud, mõtles Iain endamisi, et Ryan oli idioot, et end maha lasi, jättes tunnustatud doktor Westi ilma tähelepanuväärsest esinemisest kohtus.
Hungerford põhjustas meie vahel pikka aega hõõrumist, kuid pole mingit kahtlust, et minu positsioon Guy haiglas ja arvatavasti kogu Ühendkuningriigis muutus selle töö tulemusena. Ma polnud enam arglik noorem vend ega Iaini jumaldav järgija. Olin nüüd täiesti teenitult tuntud kohtupatoloog.
3
Mu veidrat emotsionaalset flashback-meenutust Hungerfordi sündmustest, mis leidsid aset veel kahekümnendal sajandil, oli liigagi kerge eirata pärast seda, kui olin raadio teel kõnelnud, pööranud lennuki lõpplähenemise trajektoorile ja turvaliselt maandunud.
