style="font-size:15px;"> Hüplesin väikese rohtunud lennuvälja maandumisrajal imeilusas päikesepaistes, leidsin oma parkimiskoha ja lülitasin mootori välja. Tulin Cessnast välja ja nägin kolleegi end ootamas. Tundsin end hästi. Ära sõites hakkasin mõtlema, kas kujutasin vaid ette, et seal ülal üldse midagi juhtus. Äkki tuli mul kokpitis hapnikust puudu? Vaevalt küll, kilomeetri kõrgusel. Igatahes olin nüüd kindel, et mu reageering ei saanud olla nii äge, nagu mäletasin. Sugugi mitte paanikahoog.
Kui hiljem tagasi lendasin, nõudsid mitmekesisemad ilmaolud täielikku keskendumist ja ma praktiliselt ei mõelnudki Hungerfordile. Välja arvatud asjaolule, et pean seda mõtet vältima. Siis tuli mulle esimest korda pähe mõte, et piloodi mure ellujäämise pärast, mis nii võimsalt surub alla kõik teised mõtted, tunded ja hirmud, võib olla üks põhjuseid, miks ma lendan.
Viimaks kodus olles leidsin, et pilved olid hajunud ja oli saabunud pehme suveõhtu. Valasin endale viskit ja soodavett ning istusin välja terrassile, et nautida loojuva päikese viimaseid kiiri.
Ent äkki, ootamatult, meenutas see pärlitaoline suvehämarik ja sellega kaasnev vaikne rahu mulle … Hungerfordi. Jälle. Mu süda lõi kiiremini. Tundsin veidrat peapööritust – ja ma polnud oma jooki veel rüübanudki. Liikusin jälle aeglaselt läbi väikese linna tänavate ja verelompides surnukehad lebasid liikumatult muruniidukite kõrval, autodes, üle kõnniteede. Õudustunne hakkas haarama mu rinda ja pigistas seda tugevasti.
Hingasin sügavalt. Rahune maha. Meenutasin endale, et nüüd teadsin, mis toimub. Olin endale selgeks teinud, et minuga mängis mu enda teadvus. Selge see. Nii et suure pingutusega pean olema suuteline seda kontrollima. Selge.
Veel hingata. Sule silmad. Pean selle purustama, purustama nagu jää kokkusurutud sõrmede vahel.
Järk-järgult mu keha lõdvestub. Lasen käe rusikast lahti. Hingamine muutub sügavamaks. Tõstan klaasi ebakindlalt huultele. Jah. Kõik on kontrolli all.
Selleks ajaks, kui klaasi tühjaks sain, suutsin ohutult vastata kahele küsimusele, mille olin endale sel hommikul lennukis esitanud. Ei, muidugi polnud mul vaja minna psühholoogi ja kindlasti mitte psühhiaatri jutule: juba idee iseenesest tundus absurdne. Ka polnud olulist põhjust, miks peaksin jätma kohtupatoloogi praksise. Ükskõik mis see ka oli, mis minuga täna juhtus, läheb see varsti üle ja kõik saab jälle korda. Kindla peale.
Sügisel, mõni kuu hiljem, nõudis koordineeritud terroristlik rünnak Pariisi baaridele, restoranidele, spordistaadionile ja kontserdipaigale 130 inimese elu ja vigastas sadu.
Olin väljakutsel, kui raadiost uudist kuulsin. Reporteri hääle taustal oli kuulda sireenide ulgumist, mis kaasneb iga hädaolukorraga, ning šokeeritud häälte sosinat. Õuduse helimaastik. Pidin auto peatama.
Oma kodu lähedal maanteeäärses peatumiskohas istudes sulgesin silmad. Aga nad nägid ja mu kõrvad kuulsid endiselt. Kiirabiautode sinised tuled. Politseitõkked. Terved read lahangulaudu morgi kiiskava valguse käes ning nendel inimkehade osad. Karjumine. Politsei raadiosaatjad. Haavatute karjed. Minu ees surnukehad. Minu sõõrmetes surma hõng. Üks jalg, üks käsi, üks laps. Üks ennist ööklubis tantsinud noor naine, sooled laiali valgumas. Ülikondades ja lipsudega mehed, kuid jalad on puudu. Bürootöötajad, sööklatädid, tudengid, pensionärid. Hävitatud, kõik viimseni.
Ma ei tea, millist katastroofi neist, mida näinud olin, ma parajasti silme ees nägin. Bali pommirünnakud, Londoni 7/7 pommirünnak, Claphami raudteekatastroof, lõbusõiduauriku Marchioness uppumine, 9/11 New Yorgis, Whitehaveni massimõrv … või oli ehk tegu nende kõigiga.
Ootasin tee kõrval mind enda alla matva tõusulaine vaibumist. Kui see üle läks, jäi järele kurbuse ja hirmu tunne. Mõne minuti jooksul näis autos püsivat inimese lagunemise lehk. Hingasin sügavalt sisse. See läks mööda.
Hakkasin sõitma, olin šokeeritud, kuid kontrollisin olukorda.
Võib-olla on mul siiski tarvis professionaaliga seda asja arutada? Terapeudi, nõustaja, psühholoogi, psühhiaatri või isegi (ehkki ma ei usu jumalasse) preestriga: igatahes arutada kellegagi, kelle töö seisneb selles, et võtta vastu meie nõrkused ja pakkuda meile toetust?
Raputasin tahtmatult pead. Muidugi mitte. Sündmused Pariisis olid kohutavad, kuid mind pole appi kutsutud ja neil pole minuga midagi pistmist. Mul oli põhjalik arusaam surmast ja ma ei kartnud seda. Pariisi-uudised olid ootamatult avanud mälestuste armi, kuid see lõhe oli nüüd jälle sulgunud. Teadlik pikast töisest ööst, mis neil ees seisis, tundsin oma Prantsuse kolleegidele kaasa.
Seega jätkasin oma teekonda. Eemale morgist ja tööst nagu tavaliselt. Kindlasti on minuga kõik korras.
4
Juba varajasest noorusest on mul olnud surmaga kahetine suhe – intiimne ja samas kauge. Pärinen kenast kodust Londoni lähistelt. Mu isa oli kohalikus omavalitsuses raamatupidaja, emaga tulid nad Põhja-Inglismaalt lõunasse paremat elu otsima. Rikkust polnud, kuid elasime piisavalt hästi: kategooriaid armastavad inimesed oleksid meid paigutanud alam-keskklassi hulka. Õde on minust kümme ja vend viis aastat vanem. Mina olin perekonna armastatud pesamuna ja ainult ühes suhtes oli meie pere ebaharilik. Emal olid probleemid südamega, mis tähendas, et ta oli järk-järgult kustumas.
Lapsena oli ta põdenud reumat ning üheks selle lapsepõlve-haiguse komplikatsiooniks oli südame mitraalklapi progresseeruv kahjustus. Seda tean ma nüüd. Tollal teadsin vaid, et ema oli isegi pärast väikest pingutust sageli hingetu, ning erinevalt teiste laste emadest tuli tal sageli istuda.
Mu suur õde Helen kinnitas, et ema oli kunagi olnud elav naeruhimuline naine, kes tiris vastupuikleva ja üsna sünge isa halastamatult igal võimalusel tantsupõrandale; noor naine, kes alustas isaga kaheinimese rattal Euroopa-tuuri just siis, kui sõda oli puhkemas. Kes oli alati peo hing.
Mulle meeldis istuda elutoas ja kuulata õde meie emast rääkimas. Noil päevil olid seinad üsna lagedad, ent vaibad oma siiruviirulise mustriga võimendasid üldmuljet. Nurgas oli tilluke mustvalge teler, selline, kus ka pärast teleri väljalülitamist jäi ekraani keskele nagu võluväel valge punkt mitmeks minutiks pimedas püsima. Seal oli ka radioola (hiiglaslik kombinatsioon plaadimängijast ja raadiost), mille esiosa kattis peen traatvõrk, kust kostus peamiselt kerget klassikalist muusikat – edasipüüdlik keskklass pidas selle kuulamist lapsi arendavaks.
Elektrikamin hõõgus soojalt, ehkki pakkus arvatavasti rohkem valgust kui soojust. Ja tugitoolid võisid olla kulunud, kuid olid kavalalt kaetud leenikaitsetega. Jah, lärmaka elutoa eredavärvilisel vaibal lebades oli lõbus kuulata lugusid sellest elavaloomulisest naisest. Ometi näis, et sel naisel pole midagi ühist emaga, kes oli sageli sunnitud voodis lebama. Ülakorrusel. Või haiglas.
Need haiglas viibimised olid pikad ja sagedased, vähemalt nii tundus mulle väikese poisina. Sageli saadeti mind vanaema juurde Lytham St. Annes’isse mere äärde puhkama või tädi poole Stockporti, ning alles tükk aega hiljem avastasin, et seda ei tehtud mitte niivõrd eesmärgil, et lasta minul rannal lõbutseda või tädilast külastada, vaid et ema saaks aega operatsioonile minekuks ja seejärel operatsioonist kosumiseks.
Minuga kodus püüdis ema küll väga tavaline olla. Ta tõusis igal hommikul ja saatis mu, kooliasjad kokku pandud, armastusega teele (noil päevil läksid isegi väga noored lapsed ise jalgsi kooli). Alles siis, kui ühel päeval oma viiuli unustasin ja ootamatult tagasi tulles ema uuesti voodist leidsin, sain aru, et ta oli sunnitud igal hommikul kohe pärast minu lahkumist tagasi linade vahele minema, et mitte kokku kukkuda. Ema oli minu avastusest samavõrra šokeeritud kui ma isegi. Kardan, et olin nii ehmunud, et isegi tõrelesin vaese naisega. Tahtsin, et ta tervis paraneks ja et ta oleks jälle selline ema,
