„Ei. Reykjavíkist.”
„Tead sa Hafnarkaffi?”
„Mis see veel on?”
„See on üks sadama kõrval olev pood. Varsti on lõunaaeg ja suure tõenäosusega läheb pealik sinna. Aga minult sa seda ei kuulnud, eks?”
Noormees muigas rõõmsalt. „Aitäh! See oleks tore. Kuidas ma ta ära tunnen?”
„Gunna? Teda pole võimalik mitte märgata. Ta on üks suur ja paks neiu, kelle nägu hirmutab ka hobused ära.”
Hafnarkaffi asus kalajahutehase ja Jói Beni masinapoe vahel. Alguses kasutati seda kuurina, milles suviti hoiti tõrvatud veoõngesid, ent kolmekümne aasta eest muudeti see sissesõidukioskiks ja sealt edasi kasvas see poeks, millele ehitati juurde väike kohvik sadamatööliste ja kalurite jaoks. Viimaseks lisaks sai hoovil olev bensiinipump; nüüdseks polnud algsest rihvelplekk-kuurist näha enam midagi ja kohast oli saanud õudusunenägu linnaplaneerijatele, kelle nägemuses oleks see pidanud asuma kusagil maantee ääres.
Skúli vaatas läbi auruseks tõmbunud ukseklaaspaneelide ja nägi laudade ääres inimesi istumas. Ta lükkas ukse lahti, astus sisse, mõtles hetke ja jõudis siis otsusele, et tal on tõepoolest kõht tühi.
Ta võttis pika leti lõpust kandiku ning lükkas seda enda ees, võttis veepudeli ja peatus siis auravate teraskausside ees.
„Kala või liha?” küsis leti taga seisev halli näoga naine.
„Hm... mis teil pakkuda on?”
„Kala või liha.”
„Millisel kujul?”
„Täna on teisipäev. Soolakala või soolaliha.”
Skúli süda vajus saapasäärde ja ta hakkas soovima, et poleks kandikut võtnud.
„Soolakala, palun,” otsustas ta, teades, et kahetseb oma otsust.
Naine kühveldas talle taldrikule kala ja kartuleid. „Rasva?”
„Vabandust? Mida?”
„Kas tahate rasva ka peale?”
„Oh, hm, ei. Aitäh!”
Naine pillas lusika tagasi sularasvanõusse ja osutas potile. „Suppi?”
„Oh, ei, aitäh.”
„See on hinna sees.”
„Ei, tänan sellegipoolest.”
„Eks te ise tea. See on seal, kui ümber mõtlete. Kohv on samuti hinna sees. See teeb kokku kaheksasada. Tšekki?”
Skúli ulatas rahatähe ning sai vastu vahetusraha ja tšeki. Ta silmitses ruumi ja märkas peagi selle kaugemas otsas laua kohal küürutamas vormiriietes kogukat kuju. Eemalt oli raske öelda, kas tegemist oli mehe või naisega, kuid Skúli lootis, et oli leidnud õige inimese. Ta põikas laudade vahelt läbi, sundides sinistes tunkedes töömehi oma kõhtusid sisse tõmbama ja toole nihutama, enne kui kandiku õigele lauale asetas.
„Kas ma tohin siia istuda?”
Kogukas kuju tõstis pilgu ja Skúli nägi, et laiadest õlgadest hoolimata polnud lühikeste heledate juustega tugev naine sugugi selline riiukukk, nagu Haddi oli teda kirjeldanud. Ehkki temast ei saaks kunagi kaunitari, oli tal nurgeline ja kena nägu, millest õhkus autoriteetsust. Noormees arutles põgusalt, kas see oli kaasasündinud või politseinikuna töötamise tulemus.
„Lase aga käia,” vastas naine, helpides lusikaga umbmäärast värvi suppi.
„Sina oled vist Gunnhildur?”
Naine noogutas, kaapides taldrikupõhjast suppi. „Tuntud paljude hulgas ka kui võmm Gunna,” parandas ta. „Ja sina oled ilmselt see tüüp Dagurinnist. Küllap Haddi ütles sulle, et ma siin olen, mis?”
Skúli võttis enda ees olevalt taldrikult kala. Tema kodus ei olnud kunagi sellist traditsioonilist toitu pakutud ja esimesest kahvlitäiest pahvatav soolalõhn jahmatas teda.
„Nii. Nüüd kui sa siin oled, siis mida sa täpselt tahad?”
„Ei midagi erilist. Asja mõte on laupäevases väljaandes avaldada rida artikleid maapiirkondade politseinike tööst. Ma ei otsi midagi ebatavalist, tegelikult suisa vastupidi.”
„Nii et sa pole siin tänahommikuste sündmuste pärast?”
„Ei...” vastas Skúli venitades.
„Nii et sa siis ei teagi,” sõnas naine rahulolevalt, näol lai naeratus. „Noh, siis oled sa ainus Islandi ajakirjanik, kes pole kuulnud tundmatu inimese laibast, mis täna hommikul siit lähedalt leiti. Ainus, sest põhimõtteliselt iga teine selle riigi ajakirjanik on siia kohale tulnud või siis jaoskonda helistanud ja teadaannet nõudnud. Vaene vana Haddi on maruvihane.”
„Oh, ma mõistan.”
Skúli pani söögiriistad käest ja võttis oma mantlitaskust mobiili. Ta lülitas selle sisse ja juba mõne sekundi pärast hakkas see ägedalt hääl- ja tekstsõnumitest sumisema.
„Kurat! Unustasin selle hommikul lahkudes sisse lülitada ja mul pole autos raadiot,” tunnistas ta. „Vabandust, ma ei teadnud sellest midagi.”
„Noh, nüüd kui sa juba siin oled, on ilmselt parem, kui lähed tagasi koos looga.”
„See oleks... suurepärane.”
„Sa tahtsid öelda, et see päästaks su naha?”
„Hm, jah, ilmselt küll.”
„Täna pärastlõunal antakse avalik teadaanne, nii et sa saad selle pool tundi enne ametlikku avaldamist. See vist ei tule sugugi kahjuks, mis?”
„Tänan! See on suurepärane.”
„Just. Aga sa jääd mulle teene võlgu. Kui vana sa oled?”
„Kakskümmend viis.”
„Kes sa selles ajalehes siis oled, nooremajakirjanik või mis?”
„Ei. Ma olen krimitoimetaja.”
„Mida? Siin on pirakas lugu käimas ja sa ei teadnud sellest midagi, härra Krimitoimetaja?” küsis Gunna, naeratades kavalalt juba teist korda.
Skúli nokkis taldrikul kala. „Tegelikult olen ma krimitoimetaja olnud alles nädal aega. Ja sedagi selle tõttu, et keegi pani selle nime mulle naljaviluks, kui Kringlani ostukeskuses vahele jäänud vargast kirjutasin. See jäi kogemata lehte, nii et nüüd olen ma uus krimitoimetaja.”
„Kui kaua sa oled Dagurinnis töötanud?”
Skúlile hakkasid Gunna tulistatud küsimused vastumeelseks muutuma, meenutades talle, et hoopis tema peaks neid esitama. „Mõned kuud. Dagurinn alustas ilmumist alles jaanuaris.”
