öelda. Asjad muutuvad veidi delikaatseks, kui mängus on sugulased. Sa ju mõistad seda?”
„Ei, muidugi. Ma tahtsin öelda, et jah. Ma tulen nädalalõpul tagasi, kui see sobib.”
„Mulle sobib. Aga siis pole siin enam nii huvitav. Enamasti tegeleme siin liiklusega. See on ainus, mis siin Hvalvíkis on, nii et mul pole aimugi, miks nad su siia saatsid.”
Gunna avas autoukse ja tõstis jalad välja. „Helista, kui tulla tahad! See ei tohiks probleem olla.”
„Haddi!”
„Siin.”
Gunna pistis oma pea kabinetiukse vahelt sisse, nähes ühel toolil Haddit ja oma kirjutuslaua taga, jalad aknalaual, sünge näoga Bjössit krimiosakonnast.
„Ah, Bjössi! Siin sa oledki. Tunne end nagu kodus, eks!”
Bjössi pani oma käed laisalt kuklale. „Teen seda, Gunna. Mulle kahe suhkruga, kui sa pahaks ei pane, ja mõned sõõrikud kuluksid samuti marjaks ära.”
„Kao ära! Ma ei taha su ummistunud veresooni oma südametunnistusele. Aga Haddil on siin kusagil kindlasti kohvi?”
„Olgu,” torises Haddi püsti tõustes Gunna osutas Bjössile Haddist vabanenud kohale ja istus ise oma kirjutuslaua taha.
„Olgu siis. Mis meil on?”
Bjössi ohkas. „Tupik. Välimust arvestades hilistes kahekümnendates kuni varastes kolmekümnendates. Mitu tundi vees olnud, aga mitte väga kaua. Taskud olid tühjad. Ei sõrmuseid, käekella ega midagi ümber kaela, ei ühtegi augustust, mida näha oleks olnud. Silmaga nähtavaid vägivallatunnuseid polnud.”
Ta hingas sügavalt sisse ja jätkas: „Habe oli ära aetud, arvatavasti eile. Punakad juuksed, sõrmeküüned lõigatud, kingi polnud, mustad teksad ja pikkade varrukatega must särk. Lühidalt öeldes kõik. Arvatavasti on ta praegu lahkamislaual korraliku vaatluse all. Kui veab, võime homme midagi uut teada saada.”
„Ta pole kohalik, aga pidi vette minema siin. Tõusuvesi poleks teda ju kusagilt mujalt siia toonud?”
„Ei. Ta pole selleks piisavalt kaua vees olnud. Oleks teda mööda rannikut siiapoole uhutud, poleks ta nii hästi säilinud.”
Haddi naasis termose ja tassidega.
„Ilmselt tahad sa piima, Bjössi?” porises ta.
„Must kohv sobib ka.”
„Vahet pole, sest meil nagunii pole siin piima. On sul mind vaja, mis?”
„Ei, parem lase nüüd jalga, Haddi,” vastas Gunna. „Hommikul näeme.”
Haddi lehvitas, lastes uksel enda järel sulguda, ja Gunna kuulis, kuidas ta tervitas majast lahkudes naist, kes nende kõrval oleva postkontori leti taga hommikust lehte luges.
„Bjössi, kui palju abi mul on krimiosakonnalt oodata?”
„Kardan, et mitte palju. Mulle näib asi üsna selge. Kui surnukeha isik on tuvastatud, teavita sellest sugulasi ja liigu edasi. Arvatavasti tuleb uurimine, aga mind üllataks, kui nad tuleksid lagedale millegi muuga peale surma õnnetusjuhtumi, uppumise või alajahtumise tõttu.”
„Ilmselt küll,” nõustus Gunna. „Siiani pole kuritööst märkigi. Ma kontrollin täna enne tööpäeva lõpetamist kadunud inimeste nimekirja, uurin patoloogiat ja vaatan, mida neil meile öelda on.”
Ta haigutas.
„Pikk päev?” küsis Bjössi.
„Jah. Ja parem oleks, kui siit varsti minema saan. Kuidas Dóral läheb?”
„Ah, temaga on kõik korras. Viriseb, aga selles pole midagi ebatavalist. Kuidas sinu lastel läheb?”
„Laufey peaks varsti koolist tagasi jõudma, nii et lähen parem selleks ajaks koju. Gísli on merel, ta on jaanuarist saati Snæfuglil olnud ja see meeldib talle või siis vähemasti meeldib talle raha.”
„Su poisil on nutti,” muigas Bjössi. „Ei tea, kellelt ta selle veel pärinud on.”
„Oma emalt muidugi,” ütles Gunna otsustavalt. „Ta isa perel pole mõistuseraasugi.”
„Ah, sellest ei tea ma midagi. Aga kui asjad lähevad edasi nii nagu praegu, siis kalastamine on su poisi jaoks parim, mis olla saab. Intressimäärad ja hinnad tõusevad kogu aeg. Aga see ei tundu õige asi olevat.” Bjössi laubal olevad vaod süvenesid.
„Jah, midagi on mäda. Kuid kalurid ja võmmid saavad hakkama, küll näed,” kinnitas Gunna talle.
Bjössi täitis termosest oma tassi. Ta pistis kõva suhkrutüki hammaste vahele ja rüüpas värsket kohvi peale.
„Ma loodan, et kellelgi läheb hästi,” pomises mees, suhkrutükk endiselt hammaste vahel. „Vahetuskurss kõigub. Mul ükskõik, mida valitsus meile öelda üritab, mina näen, et kõik hinnad tõusevad ja Dóra ütleb, et praegu on elatuskulud kõrgemad. Pooled poolakad on siit juba jalga lasknud, välja arvatud need, kes siin tulusat narkoäri ajavad.”
„Küllap on sul õigus, aga mis siin muutumas on? Mitte midagi. Ja üldse, mis sind seal Keflavikis nii rakkes hoiab, et sa ei saa vanale töökaaslasele paariks tunniks appi tulla?”
„Narkootikumid, narkootikumid ja veel kord narkootikumid.” Bjössi ohkas. „See ei lõpe kunagi ja mul on sellest kõrini. Kogu aeg tuleb kõntsakihiga tegelda ja mul on sellest siiber, kogu aeg sama vana jama.”
„Noh, sellisel juhul poleks sa pidanud politseijõududega ühinema.”
„Ilmselt on sul õigus,” sõnas Bjössi, tõustes püsti. „Aga mulle tundub, et oleme mõlemad selles kinni, Gunna. Otsi mind üles, kui homme Keflavikis oled. Muide, kes see ilueedi on?”
„Mida?”
„Su noormees.”
„Oh, tema! Ta on Dagurinni ajakirjanik, pidavat kirjutama loo maakoha politseijaoskonnast.”
„Kui lõbus.” Bjössi kihistas naerda, samal ajal kui Gunna kulmu kortsutas.
„See määriti mulle kaela,” ütles naine. „Kurat, see tuletab mulle meelde.”
„Mida?”
„Ma pidin täna hommikul Vilhjálmur Traustasoniga kokku saama.”
„Ära selle pärast muretse, kullake! Ma ütlesin meie imelisele juhile, et sul on täna veidi kiire.”
1 (Märkus: bæjó – nägemist, islandi k, tõlkija.)
2
Kolmapäev, 27. august
Gunna madalad kingad kajasid haigla poleeritud põrandalt vastu. Sigmari kabinet oli koridori lõpus, uksel
