need kaabakad sellest pääsevad?” haukus kime hääl järsku, kadudes kohe, kui kabinetiuks sulgus.
Sekretär naeratas hädiselt, samal ajal kui Gunna uurivalt ümbrust silmitses.
„Ta võtab teid vastu mõne minuti pärast. Kas saaksite oodata, kuni ta koosoleku lõpetab?” küsis sekretär magusalt. „Kui soovite, võtke istet!”
Gunna istus kõvale nahast diivanile ja lappas kõmuajakirja, arutledes, miks ta ühtki selles olevat riigi tipptegijat ära ei tundnud.
„Pole kursis,” pomises ta endamisi.
„Kuidas, palun?” küsis sekretär ja Gunna taipas, et oli selle valjusti välja öelnud. „Ei midagi. Lihtsalt mõtlesin valjult,” vabandas ta.
„Ta võtab teid nüüd vastu,” sõnas neiu, samal ajal kui uks ta selja taga avanes ja üks tüse õhetava näoga ning ülikonnas noormees väljus, jättes mulje, et pistab kohe jooksu ja hüppab aknast välja.
Gunna peatus hetkeks uksel ja vaatas suurt nurgapealset kabinetti, mille põrandat kattis vaip ja kaugemas otsas seisis suitsuklaasiga kirjutuslaud, jäädes seljaga tervet seina enda alla võtva akna poole. Ehkki siinne vaade oli parem, märkas Gunna rõõmuga, et kraananool oli ikka näha.
„Tere hommikust! Palun, tulge sisse!”
Hääl oli soe ja peale üsnagi paljastatud rinna kerge hingeldamise polnud ühtki märki endisest raevuhoost selle silmatorkava välimusega naise poolt, kelle teravatest näojoontest õhkus eksimatult otsustavust. Gunna vaatas ta rätsepakostüümi ja lihtsasse soengusse lõigatud tumeblonde juukseid.
Ta sirutas käe ja naine vastas sellele kiiresti kindla käepigistusega.
„Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist.”
„Hvalvíkist? Olgu. Noh, mina olen Sigurjóna. Mu assistent ütles, et olite helistanud. Kas sellel on mingit pistmist platsiga?”
„Millist platsi te silmas peate?”
„Eks ikka Hvalvíki sulatuskoja projekti muidugi.”
„Kas te olete sellega seotud?”
„Meie tütarettevõte mängib selles projektiarenduses tähtsat rolli,” sõnas Sigurjóna sametiselt.
„Ei, sellel pole platsiga mingit pistmist. Tegelikult puudutab juurdlus üht teie endist alluvat ja ma rääkisin eile pärastlõunal ühe teie töötajaga. Ósk Líndal?”
„Ósk tegeleb personaliga ja asendab mind vajadusel.”
Gunna vaatas alla ja lappas lehti, möödus politseifotograafi poolt surnukuuris tehtud pildist ning liikus edasi riigiarhiivist leitud juhiloa foto juurde.
„Kas tunnete selle mehe ära?” küsis ta, ulatades pildi naisele.
Sigurjóna võttis selle enda kätte ja vaatas tähelepanelikult. Gunna jälgis ta reaktsiooni, kuid seda polnud.
„Einar,” sõnas Sigurjóna lõpuks. „Einar Eyjólfur Einarsson. Ta töötab siin, ehkki me pole teda eelmisest nädalast saati näinud ja ta pole ka helistanud, nii et ma ei saa öelda, et temaga praegu väga rahul oleksin.”
„Ei mingeid selgitusi?”
„Ei, ei sõnagi.”
„Kas olete tema kohta pärinud?”
„Muidugi. Ta on siinse meeskonna kõrgelt hinnatud liige ja tema oskused kuluvad meile ära. Ta on üks meie parimaid kliendihaldureid – väga keeruline on tema puudumist klientidele selgitada. Oleksin väga rahul, kui ta naaseks, ehkki talle ma seda ei ütleks.”
Gunna noogutas ja tegi märkmeid, pigem selleks, et endale mõtlemisaega võita kui et infot üles tähendada. „Ja kellega te Einari leidmiseks ühendust olete võtnud?”
„Noh, see pole lihtne, sest minu arvates pole tal perekonda ja tegelikult on ta pärit kusagilt riigi idaosast. Ma pole isegi kindel, kas ta vanemad on elus. Mulle meenub, et ta mainis kunagi, nagu oleks ta vanaldaste vanemate laps.”
„Vendi ega õdesid pole? Sõpru? Tüdruksõpra?”
„Noh, Dísa, vastuvõtulauas olev tütarlaps, kolis temaga mõneks ajaks kokku, aga see vist ei kestnud kaua ja selle kohta peate temalt küsima. Kuid ei. Ma eeldan, et tal on sõpru, kuid mitte selliseid, keda mina tunneks.” Sigurjóna hakkas ärritunult kõlama. „Kuulge, uurija, kuhu see jutt tüürib? Millega ta hakkama on saanud, kui öelda tohite?”
„Seersant. Mul on alust arvata, et ta on surnud.”
„Issand jumal!” Sigurjóna ahmis õhku, kattis suu kätega, mis mõjus Gunna arvates veidi liiga teatraalselt, et usutav näida. „Hvalvíkis? Kas tahate öelda, et tema on see laip, mis sealt leiti? See, kellest ühel õhtul uudistes räägiti?” Naise hääl värises veidi ja ta koputas raevukalt sõrmega vastu kirjutuslauda.
Gunna noogutas ja vaatas oma süles olevaid pabereid. Ta arutles, milline oleks naise reaktsioon surnukuuris tehtud fotole, kuid otsustas, et ei näita seda.
„Praegu on tegemist vaid algse isikutuvastamisega, sest vajame kedagi, kes tuvastaks ta ametlikult. Aga et tema käsivarrele olid ta initsiaalid tätoveeritud, siis polnud tuvastamine väga keeruline. Mul on vaja veidi rohkem infot tema, ta töö ja käsil olnud projekti kohta. Kas võiksite mulle öelda, millal ta viimati tööl oli?”
Sigurjóna avas kirjutuslaual oleva õhukese sülearvuti ja vajutas nobedalt klahve.
„Ta oli siin eelmisel nädalal,” ütles ta aeglaselt, keerutades puuteplaadil sõrme. „Siin. Eelmisel reedel. Ma tean, et tal oli sellel esmaspäeval kohtumine, aga pean selle kohta Óskilt küsima. Ta pidi sama kliendiga kolmapäeval Kopenhaagenis kohtuma, aga ei ilmunud kohale. Klient helistas meile ja me pidime ümberkorraldusi tegema. Õnneks polnud tegemist millegi delikaatsega, kõigest kohtumine uue väljavaate arutamiseks, nii et ei midagi hullu.”
„Kui ütleksite mulle, millise lennufirmaga ta reisis, saaksime hõlpsalt välja uurida, kas ta läks sinna või mitte.”
„Sellest võib teile rääkida Dísa. Tema broneerib meie töötajatele lendusid, aga arvatavasti oli tegemist Expressi lennufirmaga.”
„Odavam?”
Sigurjóna noogutas. „Ja paindlikum.”
„Kuidas ta siin kuni eelmise nädalani teistega läbi sai?”
„Hästi. Nagu ma ütlesin, oli ta väga asjatundlik ja edukas kliendihaldur.”
„Pingeid? Tülisid?”
Sigurjóna punastas märgatavalt. „Ei. Ei midagi sellist.”
„Kas Einaril oli lahkarvamusi teie või oma juhatajaga?”
„Spearpoint kasvab väga kiiresti,” sõnas Sigurjóna uhkelt. „Aga see on väike ettevõte ja kõik annavad mulle aru. Ei, meil polnud lahkarvamusi. Me saime väga hästi läbi. Ta tegeles paar päeva paari
