ala katma. Volvod hakkavad vanaks jääma ja meile kuluks talveks üks maastur ära.”
Vilhjálmur vaatas uuesti oma sülearvutit, sügas pead ja imes hammaste vahelt õhku sisse, samal ajal kui Gunna teda tähelepanelikult jälgis, teeseldes põlvel olevasse märkmikku kirjutamist.
Lõpuks ohkas mees raskelt. „Gunnhildur. Mida sul tegelikult vaja on? Millised on sinu prioriteedid?”
„Tööjõud. Siis lisamasin. Seejärel muu pudi-padi.”
„Noh, sul veab, sest mul on üks väga kogenud politseinik, kes on palunud üleviimist, ja ma olen kindel, et ta sobib sulle.”
„Ega ometi Viggó Björgvins?”
„Kust sa tead?” nähvas mees.
„Sest seda meest on kogu aeg üle viidud. Ei. Ma tahan kedagi palju nooremat kui see tohman.”
Hapu näoga Vilhjálmur vaatas oma sülearvutit. „Sa võid endale saada ühe püsitöötajatest.”
„Kelle?”
„Snorri Hilmarssoni või Bára Gunnólfsdóttiri. Minu teada on neid mõlemaid aeg-ajalt sinu juurde saadetud.”
Gunna mõtles kiiresti. Ta tundis mõlemat politseinikku ja nad meeldisid talle. Bára oli väike, usaldusväärne ja terava taibuga, tal oli oskus kohe asja kallale asuda, samal ajal kui Snorri oli lõputute heade naljadega turske ja meeldiv noormees, kes tavaliselt Hvalvíkisse saadeti. Gunna teadis, et ta oli järjekindel, kuid ilma Bára nutikuseta. Ta oli neid mõlemaid piisavalt näinud ja peatus raskevõitu otsuse tegemisel.
„Snorri,” ütles ta.
„Miks?”
„Ta on tööloom. Metoodiline, jätkusuutlik. Maavõmmi tüüp. Bárat ootab ees suurepärane tulevik krimiosakonnas, kui suudad teda kinni hoida.”
Vilhjálmur krimpsutas nägu, kuulnud viidet politseijõudude arvule.
„Olgu. Ma intervjueerin Snorrit, kui ta tööle tuleb, ja vaatame siis, kas ta on Hvalvíkisse tulekuks valmis.”
„Oh, kindlasti on! Ta elab ju nagunii Hvalvíkis, nii et ta jääb rõõmuga nõusse.”
„Kust sa seda tead?”
„Ma juba küsisin temalt.”
„Gunnhildur, sa ju tead, et ei tohi korraldustest mööda hiilida,” noomis Vilhjálmur süngelt. „Nüüd aga sõidukid.”
„Jah.”
„Praegu on august. Kui kaua teie masinad veel vastu peavad?”
„Kust mina tean! Ega ma mehaanik ole.”
„Mul pole sulle autot anda. Ma ei saa seda millegagi õigustada.”
„Ole nüüd! See vana Volvo laguneb varsti laiali.”
Vilhjálmur toksas pliiatsiga vastu hambaid. „Vaata, et see suve vastu peaks! Ma eraldan sulle maasturi, aga mitte enne oktoobrit.”
Gunna oleks tahtnud endale pihku sülitada ja siis temaga kätt suruda, kuid oli endiselt kahtlustav. Kõik näis olevat liiga lihtne.
„Kokku lepitud. Kas ma võin Snorri juba järgmisest nädalast endale saada?”
Gunna kasutas krimiosakonna ruumi. Ta oleks võinud Hvalvíkisse tagasi pöörduda kohe, kui Vilhjálmur oli nõustunud talle nii Snorri kui ka maasturi andma, kuid tundis, et vajab enda ümber kaastöötajate suminat, mitte Haddi naerukihinat kõrvalruumis.
„Hvalvíki politsei,” kuulis ta Haddi karust vastust tosina kutse peale.
„Tere, siin mina! Kas sa saad mõned tunnid minuta hakkama?”
„Jah. Ma usun, et suudan mõnda aega seadust ja korda hoida. Oled selle tüübiga rakkes?”
„Jah. Krimiosakonnal on parematki teha, nii et see on meie õlul.”
„Sellest pole midagi. Aga homme saab kiire päev olema.”
„Miks nii?” küsis Gunna.
„Sulatuskotta viiakse mõned kallurautod, nii et peame paar tänavat sulgema ja neid saatma.”
„See ei tohiks probleem olla. Häid uudiseid tahad kuulda?”
„Tavaliselt on hea uudis see, kui uudiseid pole.”
„Me saame esmaspäevast alates endale Snorri ja oktoobris maasturi.”
Gunna kuulis Haddi norsatust, mis meenutas veidi naeru.
„Ja millega sa Vilhjálmurit veensid? Peksid teda pähe või ähvardasid seda vana tola?”
„Ei pidanud kumbagi tegema. Ladusin vaid tõsiasjad lagedale ja selgitasin, kui tööga hõivatud me oleme. Aga ta üritas mulle Viggó Björgvinsi kaela määrida.”
„Aga said tema asemel ikka Snorri?”
„Nii ta ütles. Aga eks ma ootan ja vaatan, äkki tuleb esmaspäeva hommikul kohale hoopis Viggó.”
„Kui nii, siis palun mina üleviimist,” torises Haddi.
„Mina samuti,” nõustus Gunna. „Hiljem näeme!”
Selle asemel et Bjössi kirjutuslauda kasutada, istus Gunna hoopis mehe kirjutuslaua ette tühjale toolile, mis oleks pidanud kuuluma jaoskonna teisele krimipolitseinikule – kui värbamisele ja finantsasjadele seatud piirangud oleksid lubanud seda ametiposti täita.
Tal kulus arvutis rohkem kui tund aega selleks, et läbi kammida riiklik register kõikide Islandi kodanike ja võõramaalastest residentidega ühes nende täisnimede, sünnikuupäevade ja elukohaandmetega. E-tähe alt leidis ta kümme meest, kelle initsiaalid olid EEE, kuus neist sobisid ka vanuse poolest. Sellest julgust saanud, sukeldus ta registri V-tähe alla, kuid avastanud, et VV on väga levinud initsiaalidepaar, otsustas keskenduda E3-le.
Vaadates oma kõrval olevasse märkmikku kirjutatud nimesid ja sünnikuupäevasid, vajutas ta hiirega telefoniraamatule ja alustas esimeste nimede otsimist. Ta lisas telefoninumbrid märkmikku, tõmbas Bjössi telefoni enda ette ja valis esimese numbri.
„Halloo?” vastas naisterahva hääl.
„Tere hommikust! Siin Gunnhildur Gísladóttir Hvalvíki politseist. Kas ma saaksin rääkida Eiríkur Emil Eiríkssoniga?”
„Teda pole siin,” vastas hääl teravalt.
„Kas võiksite mulle öelda, kust ma ta leiaksin?”
„Te pole ju tema...” Järgnes paus. „Ega te ta armuke ole?” jätkas hääl allasurutud vihaga. „Sest kui nii...”
„Ma olen Hvalvíki jaoskonna uurija ja kinnitan, et pole selle mehega kunagi kohtunud, kuid üritan ühe juhtumi puhul teatud
