Külmutatud. Quentin Bates
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Külmutatud - Quentin Bates страница 6
Ta pani toru hargile ja naeratas. „Tere hommikust, seersant! Tulite mulle appi.”
„Hommikust! Mil moel?”
„Üks halduritest,” sõnas mees halvakspanevalt, vahtides telefoni poole. „Kokkuhoiumeetmeid on vaja suurendada, aga ilmselgelt ei kehti see bürokraatide kohta. Tunni aja pärast, kui see daam uuesti helistab, olen ma loodetavasti teel koju lõunat sööma,” lisas ta rahulolevalt.
„Nii, ja tulemused?”
„Just. Meie noormees.” Sigmar lappas pabereid ja võttis ühe käsitsi kirjutatud lehe. „Homme saad sa muidugi täieliku ülevaate, aga ma saan aru, et sul on vaja kohe võimalikult palju infot.”
„Oleks abiks.”
Sigmar vaatas lehte. „Tegelikult pole mul palju rohkem öelda kui eile sündmuspaigal, välja arvatud kinnitus, et ta polnud vees kauem kui mõned tunnid. Kõige rohkem kuus tundi.”
„Surnukeha avastati kell kuus kolmkümmend.”
„Umbes südaöö paiku, mitte varem. Ta oli väga purjus, peaaegu kaks korda rohkem kui autojuhtidel lubatud. Pole mingi ime, et ta mööda astus. Sellise mürgitusega oli tal kindlasti raskusi otse käimisega. Surma põhjus on uppumine.”
Gunna tegi Sigmari rääkimise ajal märkmeid. „Nii et vettekukkumise hetkel oli ta veel elus?”
„Oo jaa. Kuid peale selle pole mul suurt midagi öelda. Ta oli hea tervise juures, ei suitsetanud, vähemalt mitte sageli, ta polnud ülekaaluline. On ilmne, et ta ei teinud füüsilist tööd, sest ta käed on pehmed nagu beebi pepu.”
„Mingeid iseärasusi?” küsis Gunna.
„Ah jaa. Meil on tätoveering. Vasemal õlavarrel.”
Sigmar toksas arvuti klaviatuurile ja pööras monitori nii, et nad mõlemad seda näeksid.
„Siin. Imelised asjad need arvutid,” sõnas Sigmar heakskiitvalt ja Gunna vaatas noormehe kahvatust nahast suurendatud pilti, mis kujutas endast tätoveeringut avatud raamatust, mille ühel lehel oli E3 ja teisel V2.
„Kas sa saaksid need pildid mulle e-postiga saata? E-kolm?”
„E kuubis, EEE. Kellegi initsiaalid ehk?” mõtiskles Sigmar. „Kes teab? See võib olla mis tahes. Aga see on juba sinu asi välja uurida, seersant!”
„Selge see.” Gunna tegi märkme ja liikus edasi. „Mingeid DNA-ga juhtlõngasid?”
Sigmar kortsutas kulmu. „Ega see siin mingi kriminalistika ole. Kui tal on kuritegelik minevik, siis saame seda paari päeva jooksul teada. Aga kui ta on aus mees, siis mitte.”
„Eks me näe.”
„Väike mõistatus, mis, seersant?” Sigmar naeratas. „Annan sulle oma mobiilinumbri, juhuks kui sul veel küsimusi tekib. Aga kui sa pahaks ei pane, siis ma tõesti ei tahaks siin olla, kui finantskontroll tagasi helistab.”
27.08.2008, 1339
Skandaaliblogija kirjutab:
Jätkame raskuste kiuste!
Daamid ja härrad, me oleme endiselt siin ja teame, kui väga te hindate Skandaaliblogija pingutusi, et teid kõige hea ja paremaga kursis hoida.
Värskeim uudis, mida kuulsime ühe teadja käest, on see, et meie viimati avaldatud kõmu-uudiste kroonijuveel on marru ajanud ühe hiljuti taasvalituks osutunud endise vangi, kes on raevunud meie paljastuse üle, et ta on lasknud endale juukseid siirdada.
Kummalisel kombel ei paistnud ta pahaks panevat seda, et teda nimetati häbituks süüdimõistetud kurjategijaks. Noh, ega tõele saagi vastu vaielda... Kuid jah, see tupee asi oli see, mis ta endast välja ajas. Prioriteedid on paigas!
Bæjó!
Tund aega hiljem oli Gunna Keflavíki politseijaoskonnas. Nagu Sigmaril, oli ka peainspektor Vilhjálmur Traustasonil üllatavalt väike kabinet ning üle kahemeetrise mehena näis ta täitvat suuremat osa sellest. Olles ka ise mitte kõige väiksemate killast, tundis Gunna, et kui keegi kolmas peaks ruumi sisenema, võib see lõhki minna. Ta rüüpas lahjat kohvi ja asetas tassi kohmakalt kirjutuslaua nurgale.
„Vabandust eilse pärast. Oli kiirevõitu päev,” ütles ta, ilma et hääles oleks olnud kahetsusenootigi.
„Selge. Uurimine peab olema esikohal,” lausus mees jäigalt. „Nüüd aga ressursid.”
„Just. Kui palju ma kulutada võin?”
„Vähem kui kunagi varem,” vastas mees kergelt ohates, tõstes lõpuks pilgu ekraanilt kirjutuslauale.
„Mul on vaja...”
„Ma tean, mida sul vaja on.”
„Kust sa tead?”
„Sest sa annad mulle igal võimalikul juhul teada, mida sul vaja on, nagu ka kõik teised politseinikud selles maakonnas. Ja ma pean teile üha kordama, et meil on nüüd vähem finantsressursse. Aga...” Vilhjálmur Traustason katkestas lause, pöörates tähelepanu ekraanile.
„Aga mis?”
Vilhjálmur Traustason oli politseis töötatud aastate jooksul Gunnale veidi närvidele käinud, samuti oli naisel tekkinud aeg-ajalt kiusatus virutada vastu mehe suurt nina. Edutamine oli Vilhjálmurit saatnud sama järjekindlalt, nagu Gunnat vältinud. Naine teadis, et oli ainult ebatavaliste tingimuste tõttu linnapolitsei konstaablist maapiirkonna seersandiks saanud ja et edasine edutamine polnud tõenäoline. Lisaks järjest sagedamini esilekerkivates rahastamisküsimustes süvendas nende erimeelsusi peainspektori pidev palgatõus.
„Ma tean, kuidas sulle numbrid meeldivad, Vilhjálmur. Nii et valmistasin sinu jaoks midagi ette,” sõnas Gunna, lükates paberi üle kirjutuslaua.
Mees näis kahtlevat ja silmitses nõudmiste nimekirja.
„Sul pole ju kõike seda vaja, mis?” küsis ta rabatult.
„Ilmselt mitte. Aga ma olen kindel, et leiame kuldse kesktee.”
„Aga... kõik see? Millega sa seda põhjendad?”
„Sellest ajast peale kui sadama lõpus alustati sulatuskoja ehitamisega, on meil lihtsalt rohkem tööd. Hvalvíki liiklus on tihenenud nelisada protsenti ja põhimõtteliselt on kõik see suurte kaubaveokite arvelt. Veokid muudkui saalivad selle uue alumiiniumitehase vahet. See koht on täis raskeveokeid ja poolakatest töölisi.”
„Aga te tulete sellega hästi toime.”
„Praegu veel, Vilhjálmur, praegu veel. Siin oleme ainult mina ja Haddi ning Haddi ei räägi piisavalt palju inglise ega ka mõnd teist võõrkeelt, et nende inimestega tegelda.”
„Sa võid vajadusel lisajõude kutsuda.”
„Võin ja pooltel juhtudest ei tule kedagi