Kohtuniku naine. Ann O'Loughlin

       Trükikoda OÜ Greif

       Johnile, Roshanile ja Ziale

      Esimene peatükk

      Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla, Knockavanagh, Wicklow, märts 1954

      Kogu ta keha valutas. Raskelt õlgu rõhuv õhuke villane mantel ajas naha sügelema. Puuder, mida ta oli mehe käsul näole tupsutanud, pani põsed õhetama. Kingad, mille mees oli talle jalgapanekuks valmis seadnud, olid liiga kõrged; pahkluu tuikas kohast, mille ta oli auto juurde minnes vastu viimast kivitrepi astet ära löönud.

      Grace langetas näo lõdvalt kaela seotud salli pehmesse siidi. Pisarad tõusid kurku. Ta oleks tahtnud akna alla kerida ja karjuda, autost välja viskuda, kui sõiduk O’Connell Streetil hoogu maha võttis. Ta libistas pilgu üle rahvahulga. Üks naine, kes koos meesterahvaga ülekäiguraja juures ootas, vaatas hindavalt nende pehmete nahkistmetega laia autot, kuid manas peagi näole üleoleva pilgu.

      Grace’i abikaasa, kohtunik, oli käskinud naisel väikese kohvritäie asju kaasa pakkida. „Kodust eemalolek mõjub sulle hästi.”

      Mees oli jäänud naise juurde, kuniks too riietus, seisnud käed rinnal vaheliti, pea langetatud, ja oodanud, millal saab naise auto juurde viia. Nüüd istus ta rooli taga – vaikiv mehemürakas.

      Kohtunik Martin Moran oli valinud Wicklow’sse sõiduks mereäärse tee, justkui suunduksid nad linnast päevasele väljasõidule. Grace istus tema kõrval, pisarad mööda põski nirisemas ja puudrikihi sisse halle kanaleid uuristamas. Kindasse peidetult oli tal kõvasti pihku surutud väike valge marmoritükike, mille sile jahedus mõjus mõnevõrra lohutavalt. Tagaistmel istus tädi Violet, kes pigistas kramplikult käekoti sangasid ja jälgis vaikides, kuidas õetütar salli sisse nuuksus.

      Knockavanagh’s olid ärihoonete akendel luugid ees, poed olid poolest päevast suletud. Linna kaugemas servas, veidi pärast lihavabrikust möödumist, peatas kohtunik Moran auto Neitsi Maarja psühhiaatriahaigla väravate ees.

      Grace’i haaras paanika. Ebalevalt sirutas ta käe abikaasa poole, kuid too tõmbus järsult eemale. Seejärel sõitsid nad tasahilju mööda väikeste akendega kõrgest hallist hoonest ja eemal eraldi seisvast, soisele pinnasele rajatud veetornist. Nende Oxford Morris peatus väikese ühekorruselise rõdudega kivimaja ees, sildiga „Reserveeritud” tähistatud parkimiskohal.

      „See on su uus kodu. Vähemalt mõnda aega.” Kohtunik rääkis kindlal ja asjalikul toonil. Tädi Violet pigistas Grace’i õlast.

      Majast tuli välja ülikonnas mees, saatjaskonnaks kummalgi pool põetaja, naeratas ja sirutas käed ette. Grace aidati õrnalt autost välja, tagaistmelt võeti ta väike nahkkohver.

      Ülikonnas mees, laubal higipärlid, astus lähemale ning tegi kohtunikule ja tädi Violetile kummarduse. „Kohtunik Moran, proua McNally, palume teid kohvilauda.”

      „Me ei saa kauaks jääda.”

      Grace püüdis end võõrast haardest vabaks rapsata ja abikaasat kõnetada: „Martin, ära jäta mind siia.”

      Sõnad kadusid neid lahutavasse tühjusse, kui Martin majja juhatati.

      Tädi Violet viipas kinnastatud käega läbi õhu. „Kohv on suurepärane mõte,” sõnas ta.

      Lähem põetaja surus Grace’ile küünarnuki ribidesse. „Ära hakka vastu. Kuula kenasti sõna.”

      Nad võtsid Grace’il kummagi käe alt kinni ja tõstsid ta õhku, nii et tal kukkusid kingad jalast.

      „Mu kingad, mul on neid vaja.”

      „Seal, kuhu sa lähed, pole selliseid peeni jalanõusid vaja.”

      Üks põetaja võttis võtme ja avas paksu raudukse. „Ole sa pealegi kohtuniku naine, aga siin pole sa mitte keegi, üldse mitte keegi. Astu sisse ja võta riided seljast.”

      Grace sisenes tuppa. Ta surus selja vastu seina ja hoidis käsi kramplikult rinnal risti.

      „Tee, nagu sulle öeldi, kuula sõna.”

      Tal rebiti kindad käest. Siidsall kukkus maha. Mantel tõmmati õlgadelt ja kleiti kisti nii, et õhuke satään ei pidanud külje peal vastu ning riide rebenemise kärin kaikus läbi toa justkui tema peas ringlevate karjete kaja. Grace seisis kreemja siidpesu väel ja värises.

      „Võta need seljast.”

      „Aga ...”

      Põetaja astus sammu Grace’i poole. Grace vingerdas end kärmelt kombineest välja, haakis rinnahoidja lahti ja püüdis meeleheitlikult rindu varjata.

      „Aluspüksid ka.”

      Grace vabises. „Ma alles mõni päev tagasi sünnitasin.”

      „Võta ära!”

      Grace tõmbas püksid jalast ja punastas häbist. Ta seisis, jalad kokku surutud, ja püüdis pissihäda tagasi hoida. Läbi õhu kandusid nendeni hääled, valjud ja heatujulised: kiiruga lausutud hüvastijätusõnad, kruusa krigin ning Morris Oxfordi mootori surin, kui kohtunik selle väikeses hoovis ümber pööras ja ära sõitis.

      Tal hoiti õlgadest kinni ja teda lükati ukse poole.

      „Aga ma olen paljas.”

      Teda tõugati tagant ja juhiti mööda koridori pikka kitsasse ruumi, kus oli viis plaaditud dušikabiini. Talle pisteti pihku tükk punast fenoolseepi, külmaveekraan keerati lahti.

      „Kuula nüüd sõna ja pese end ilusti puhtaks.”

      Grace platsutas seepi vastu keha, selle vänge hais ajas teda iiveldama. Kui vesi oli kinni keeratud, ulatati talle käterätt ja sinine flanellöösärk.

      „Kui flanell kõlbas May Minihanile B-osakonnast, siis kõlbab ka sulle.”

      Öösärki, mis oli naha vastas kare, oli nii palju kordi keedetud, et selle lilleline muster oli ammu olematuks kulunud.

      „Tee

Скачать книгу