teda varjuna jälitava õega üle õla rääkima. „Kohtuniku naine. Vaata, et ta täna doktor O’Neilli juures käib,” ütles haigla ülemõde, ning nende väike salkkond liikus edasi.
Grace’i kõrval seisev naine kihistas naerda ja tonksas teda ribidesse. „Kas ma pean sind kohtuniku naiseks kutsuma või ütled oma nime?”
„Grace.”
„Kena nimi. Mind kutsu Mandyks. Mu õige nimi on Maureen, aga Mandy kõlab paremini, nagu Londoni sekretär või midagi.”
Nad võtsid koha sisse toidukäru taha tekkinud tee ja leiva järjekorras.
„Sa arvad kindlasti, et ma olen hull, eks?” päris Mandy.
„Pole minu asi seda öelda.”
„Sa mõtled, et arst on mu siia ravile pannud, nii et järelikult peab see nii olema.”
„Ma olen kindel, et nad teevad oma tööd.”
„Ja mis see täpselt on?”
„Sa esitad palju küsimusi,” kostis Grace.
Mandy hirnus valjult naerda, nii et üks põetajatest tuli tahapoole vaatama, mis toidusabas toimub.
„Liikuge edasi, meil pole tervet päeva aega,” nähvas ta sõrmi nipsutades.
Igale patsiendile anti tinakruus piimateega.
„Võta võiga leiba, või mahendab kopituse maitset,” soovitas Mandy poolsosinal, kui toitu välja jagav noor naine laulval toonil hõikas: „Võiga või ilma?”
Grace võttis paksu tüki võiga leiba ja läks Mandy järel voodile istuma.
„Täna on see päris hea. Pole haisvaid rohelise hallituse laike,” sosistas Mandy tähelepanelikult leivatükki uurides. „Nad toovad siia linnast Connolly pagariäris seisma jäänud leiba. Mu tädi töötab seal. Topib hullude jaoks vanu leivapätse ja porgandikukleid riidest kottidesse.”
„Kohtuniku naine, doktor O’Neilli juurde,” hüüdis ajakirja lugev põetaja, ilma et oleks sellelt isegi silmi tõstnud.
Mandy tõmbas Grace’i endale lähemale. „Nõuanne: ära tunnista, et sa hääli kuuled.”
„Aga ma ei kuulegi.”
„Siis on hästi.”
Õde nähvas, et ta end korda seaks, ja viis ta seejärel osakonnast välja, koridori lõpus paikneva väikese kabineti juurde.
„Doktor O’Neill, siin on see erijuhtum.”
Doktor lükkas prillid ninal kõrgemale ja silmitses noort naist huviga. Isegi kulunud öösärk ei suutnud kahandada Grace’i näo ilu. Ta silmad olid leebed ja juuksed polnud moekast lõikusest veel kuigivõrd välja kasvanud ning langesid lõtvade lokkidena ümber näo.
„Proua Moran, kas te teate, miks te siin olete?”
„Mu mees tõi mu siia. Ma kaotasin ...”
„Kas te hääli kuulete, proua Moran?”
„Ei.”
Tuppa tuli noor õde ja hakkas haiguslugude kapis sahtlitega kolistama. Ta tegi doktor O’Neillile silma ja too pöördus uuesti patsiendi poole.
„Te ei tunne end hästi, proua Moran?”
„Ma olen väsinud. Ma tahan koju minna.”
„Mis võiks teile siinolekust kasu olla?”
„Ma ei tea.”
„See on praegu kõik, proua Moran. Vaatame teie juhtumi hiljem uuesti üle.”
„Mida see tähendab?”
Arst viipas kirjutuslaua kõrval ootavale õele, et patsient ära viidaks. Õde varjas arsti Grace’i pilgu eest ja hõikas kohale põetaja, et see patsiendi palatisse tagasi viiks.
„Kutsuge mind, kui märkate muutust: depressiooni, agressiooni või midagi sellist,” pomises arst vaikselt õele, kirjutas välja retsepti, ja ulatas haigusloo tagasi.
Grace tahtis veel midagi öelda, ent õde seisis tal kindalt ees.
„Tule nüüd, meil pole tervet päeva aega.”
„Ma tahan koju minna.”
Arst ja õde naersid. „Nagu me kõik,” ütles õde.
Grace jäigastus ega liikunud paigast, kui õde teda kergelt lükkas. „Ma ei peaks siin olema.”
Ta kuulis, kuidas arst järgmist laual olevat kausta avades sügavalt ohkas. „Proua Moran, andke endale lihtsalt aega,” lausus ta, hääles kõlamas väsinud ärritusnoot, kui ta järgmise patsiendi nime hõikas.
„Palun, ma ei peaks siin olema,” kordas Grace kiledalt, kuid arst ja õde ei vastanud. Sisse astus põetaja, kes haaras Grace’il käsivarrest ja tõmbas ta jõuliselt kabinetist välja, õde aga pööras ringi ja hakkas arstiga juttu ajama.
Viies peatükk
Parnell Square, Dublin, märts 1984
Ta kuulis telefonihelinat veel enne, kui päriselt ärkas. Emma ei saanud kohe aru, kus ta on, ja teda haaras hirm, mis lahtus vaid osaliselt, kui ta kohtuniku kabineti ära tundis. Ta oli pärast linases seelikus ringi tuhisemist lillal kanapeel magama jäänud. Telefon hüples laual, selle tirin kaikus riiulite vahel, põrkas tagasi raamatutelt ja sundis teda – veidralt kasvavat ärevust tekitades – kiirustama kõnet vastu võtma.
Tõstnud toru kõrva äärde, kuulis ta Sami häält, enesekindlat ja rahulikku, ning teda valdas ääretu üksildustunne.
„Kust sa selle numbri said?”
„Sinu laualt leidsin.”
„Mis sa tahad, Sam?”
„Em, tunnen sulle kaasa. Su isa ...”
„Pole vaja.”
„Ma sain korterile pakkumise, aga see katab ainult pangalaenu. Me ei teeni sellest midagi.”
„Pärast viit aastat abielu mitte kui midagi.”
„Kahjuks küll. Kas võtan pakkumise vastu?”
„Mul ükskõik.”
„Hea küll, aga mis ma su asjadega teen?”
„Viska ära. Nende hulgas pole midagi, mida ma endale tahan.”
„Kuidas sul läheb, Emma?”
„Viisakal tühijutul pole enam mõtet, Sam, kas sa ei leia?”
Sam ohkas
